Nothing left to lose

Koolist bussipeatuse poole jalutades, tekkis mul esimest korda see kevade tunne, sest päike oli nii mõnus ja soe. Homme panen õhema jope, sest palav hakkas lausa. See oli see hetk, kui ma mõtlesin, et varsti, varsti on kogu see lumi läinud ja kogu aeg ongi hea ja soe. See tegi hea tunde ja tuju nii heaks, et oleksin võinud kasvõi sealsamas bussipeatuses tantsida. Mataklassi aken on nüüd üleni selline, et sealt paistabki ainult suvi ja ma tahaksin endale isiklikku kaasaskantavat päikest.

Mul on seljataga üsna unetu, aga samas võrratu nädalavahetus. Laupäeval jäeti mind jälle üksi koju, mis on parim, mida ma oskan vaheajal soovida. Kuna mulle päris üksi olemine siiski väga ahvatlev ei tundunud, siis pakkusin teatrikatele välja, et teeks oma ühise õhtu koos ja kutsusin neid kõiki siia. Millalgi õhtupoole jõudsid nad neljakesi mu ukse taha ja pidu võis alata. Tegime maailma parimat süsteemset pitsat, mida võib ette kujutada ja suurepärast šokolaadikooki valge šokolaaditükkide ja vaarikatega. Ma poleks eluski arvanud, et muffinipulbrist võib nii hea kook tulla, aga tuli. Eesti laulu vaatasime ka ära ja ma ei suuda kirjeldada, kui pettunud ma olen, et Getter võitis. No mida???? Eestlase muusikamaitse on ikka väga alla käinud. Kahju sellest. Kõige hullem on see, et see laul kummitas mind veel pühapäeva õhtuni välja. Mängisime "Reis läbi elu", juba teine kord mulle nädala jooksul, seekord jäid lapsed saamata ja lõpetasin kõige rikkamana. :) Minu suur lemmik on nüüdsest Vallatu Alias, midagi vallatut seal tõesti ei ole, aga mulle nii tohutul meeldib arvata ja seletada neid kaarte, kus on ainult tuntud inimeste nimed peal. Seda rõõmu jätkus meile poole 6-ni hommikul ja siis lõpuks otsustasime magada ka. Millegipärast ärkasin kell 9 ja siis oli natuke selline pohmaka tunne, mis pärast kogu päeva üleväsimusest endiselt alles oli, kuigi alkoholist oli asi õhtul väga kaugel. See oli tõesti üks mäletamist väärt õhtu ja loodan, et varsti jälle...

Esmaspäev on olnud selline, et mul on nüüd meeletu hirm kõigi eksamite ees, kolm korda suurem, kui ta siiani juba olnud on. Ma peaks endaga ruttu midagi ette võtma, et mu närvid täiesti otsa omadega ei saaks. Raamatukogust tõin kolm geo õpikut, ühe sain mingilt lapselt ja sama palju tuleb kuskilt veel hankida. Jeei, geo eksamile. Mul käivad kordamööda sellised väga äärmuslikud emotsioonid, kus mul on tunne, et ma oskan ja saan ja tahan ja lõpetan kooli hästi ning siis jälle sellised, et ei oska ja ei saa ja ei taha ja kukun kõik eksamid läbi. Tundub, et tulevad ühed väga rasked neli kuud kooli lõpuni. Oh jah, eks peab vastu pidama.

Sinna, kuhu tiivad viivad...

Lõpetasin just ühe ülihea raamatu "Lohetätoveeringuga tüdruk". See on tõesti hea. Minu jaoks oli see nii põnev, et olin suuteline tunde järjest lugema. No ma ei arvagi, et mul oleks olnud midagi paremat väga kodus teha, aga isegi sel juhul on neli tundi ka minu kohta palju. Varem olen ma suutnud seda teha ainult Harry Potteriga :)
Tegelikult ei olnud mul plaanis mingit raamatuarvustust kirjutada, sest igaüks võib seda ise lugeda, kui tahab. Ma väga soovitan muide, kuigi see on uskumatult rõve kohati, siis on ikkagi väga huvitav. Igatahes, kuna raamatu ühed olulised kõrvalliinid olid suured ärid ja firmad ning ülemaailmne majandustegevus, siis mingil hetkel liikusid mu mõtted jälle oma tuleviku juurde ja sellele, kuidas ma olen kunagi edukas ja kuidas mul on oma restoraniärid. Mulle küll piisaks Eestis ja võib-olla natuke muust Euroopast ka võib-olla. Mõtlesin sellest, kuidas mul on suuremates Eesti linnades oma restoranid ja kohvikud, ma suutsin välja mõelda igast eri liiki kohvikud, mida võiks avada. Mõtlesin sellest, kuidas mul Tallinna vanalinnas ja Haapsalus kõige armsamad pisikesed kohvikud. Mõtlesin sellest, kuidas ma koostan ise menüüsid ja kuidas ma mõnikord astun ise kööki sisse ja teen oma klientidele süüa. See mõte tundub nii meeletult hea, nii väga tahaksin, et kõik nii hästi lähekski.
Aga tegelikult ma ei tea, kui reaalne selline unistus on, kuigi ma olen valmis endast kõik andma, et see täide läheks. Ma lihtsalt ei tea, kas ma üldse sobin firmajuhiks või kas mul on piisavalt nutikas mõtlemine, et suurt firmat juhtida. Igal juhul loodan, et on. Mul on mõtetes see kõik juba nii ilusti välja joonistunud, et ausalt öelda ei oskagi ma enam väga midagi muud ette kujutada. Mulle tundub, et mul tasub selles suunas liikuda ja vähemalt järele prooida, sest eile sain jälle ühe väga armsa komplimendi oma tordi kohta ja see tegi tuju nii heaks ja sellepärast üldse mõtted nii kaugele jõudsid lisaks raamatule.

Rainbow

Vaatasin täna jälle ühte oma lemmikumat filmi, "Music and Lyrics". Ma isegi ei oska arvata, miks see mulle nii väga meeldib, aga olen vähemalt kolm-neli korda seda vaadanud ja tunne on selline, et võiks rahulikult sama palju veel. See on küll kummaline, sest iseenesest see film pole midagi nii väga erilist, tavalise romantilise komöödia süžeega. Muidu head huumorit on seal küll palju. Lihtsalt selline mõnus, mitte ülepingutatud. Ja laulud, mis nad seal esitavad, on minu arust ka superhead. Põhjus, miks ma üldse filmi vaatamiseni jõudsin oli see, et telekast ei tulnud midagi. Nagu tõesti mitte midagi, mida ma suudaksin vaadata ilma närvi minemata, sest mõtlen, kuidas ma oma aega mingi jama peale raiskan. Emaga mõtlesimegi, et päris imelik, kuidas vabal päeval, eriti veel riigipühal, tuleb telekast ainult mingit jama. Ainult mõttetuid USA filme ja muud taolist paska. Ses suhtes, et muidu on sellisel päeval alati väga palju mingeid Eesti filme ja asju, mis meenutavad tähtpäeva. Üldjuhul on need kõik ka juba varem nagunii nähtud asjad, nii et vahet väga polegi. Täna näiteks oli ainult üks eesti film, samas kui mäletan, et varem ainult eesti filme iseseisvumisest päev otsa ainult tuligi. See tundus lihtsalt nii kummaline, et Eesti televisioon nii alla on käinud. Ma eriti tihti telekat vaatama ei satu, nii et seepärast see tuligi mulle suure üllatusena, et sealt ainult mingit jama tuleb. Ainus asi, mis meenutas iseseisvuspäeva, oli presidendivastuvõtt, mis on mu jaoks kõige arusaamatum asi, mida võib telekast üldse vaadata. Sorri, aga lollimat ajaveetmisviisi ma tõesti ei tea. Ma tegelikult oma jutuga ei pea silmas ainult tänast päeva, vaid üldse reede õhtud ja nädalavahetused. Tuleb ikka ette ka neid hetki, kus ma õhtul välja ei lähe ja no kui mul arvuti üle viskab, siis teleka vaatamine tunduks nagu hea alternatiiv, aga ma ei mäleta eriti, et oleksin mõne korra neist teleka ees kaua vastu pidanud.

Igatahes jah, ma ei teagi, kuhu see jutt omadega välja pidi jõudma, sest oma algset kirjutamise eesmärki ma enam ei mäleta.

Vaheajast veel niipalju, et eile oli üpris huvitav päev ja õhtu. Mul oli pea nii laiali otsas, et umbes 20 min enne marsa väljumist avastasin, et peaks hakkama marsa poole sättima. Seega oli mul umbes null minutit aega, et ennast korda teha, riided vahetada, pakkida Tsämmsi tort nii, et see ka elusalt linna jõuab ja õppida pähe näiteringi tekst. Marsa peale ma siiski jõudis, mitte küll tänu sellele, et ma väga kiire olin, vaid tänu sellele, et naaber mind teeotsa viskas. Marsas oli väga külm ja mina õppisin paljakäsi pabereid käes hoides pähe teksti, mis mulle pähe ei jäänud ja minu õnneks ma ei peagi seda pähe õppima, nagu hiljem selgus. Jeei! Pärast teatrikat läksin Patrickusse Tsämmsi sünnale. Tordi peale ütles ettekandja, et viige see siit minema ehk põhimõtteliselt ähvardas väljaviskamisega. See oli suht nõme, sest nii me kõik koos ei saanudki torti süüa, milles oligi kogu asja mõte ju. Õhtu oli tore, kuni ühe üleliigse tekiilani, mis tähendab seda, et natuke aega hoian igaks juhuks neist eemale ja võtan jälle rahulikult. Seekord kaotasin ära oma jaki ja kindad, vähemalt kõik muu oluline jäi alles. Aga nagu selgus jakk ja üks kinnas on Marioni käes, ma küll ei tea, mida ma järjekordse ühe kindaga peale hakkan. Kindakaotamises olen ma juba meister varsti. Vist juba neljas paar talve jooksul.

Sain täna hommikul ka lõpuks oma valijakaardi kätte, sest lihtsalt keegi pole juba kuu aega viitsinud postkasti tühjendada. Ja otsustasin, et mul ükskõik, kas need on mu esimesed või kahekümneseitsmendad valimised, siis mina end vabatahtlikult kodust välja ei viitsi ajada ja teen selle värgi arvuti abil ära.Kunagi väiksena olen valimiskabiinis käinud ja ma arvan, et see ei saa mulle mingi märkimisväärne kogemus olla.

Šokolaadiblööö

Elu on põnev ja huvitav, vähemalt siin Murastes. Jah, isegi iseendaga ei hakka mul igav, sest alati mul ju juhtub midagi. Hakkasin siis Tsämmsile homseks kooki tegema. Plaan oli hea, kuigi asju millest teha mul väga ei olnud. Lõpuks tuli mõte, et muffinipulbrist saab ka ju kooki teha. Tegi taigna ja panin koogi ahju ja kõik oli ilus. Mõtlesin, et kook niisama ei ole eriti kena ja huvitav, et võiks näiteks šokolaadiglasuuri peale teha. See mõte tundus ka päris hea ja leidsin kapist mingi pähklišokolaadijäänuse. Sulatasin selle ära ja leidsin veel mingit šokolaadi, nii et kokku tuli päris paras kogus, et kook ära kaunistada. Siis ma võtsin selle šokolaadi ja panin kilekotti, sest nii saab paremini kaunuistada. Kui ma seda sealt välja hakkasin pigistama, siis lihtsalt üks hetk kilekott plahvatas ja kogu šokolaad lendas koogile. See oli päris halb, kuna koogile jäi nüüd üks suur pruun plekk, pärast seda, kui olin üleliigse šokolaadi koogi pealt ära korjanud. Võtsin uue kilekoti ja panin šokolaadi sinna ja proovisin uuesti otsast peale. Šokolaad ei tulnud ikka kotist normaalselt välja. Nüüd avastasin probleemi, miks kott enne plahvatas. Pähklid. Need ei mahtunud august läbi ja siis jäid sinna, ette nii, et kile katki läks. Mõtlesin siis, et teen seda auku suuremaks, et pähklid ka läbi mahuksid. See ilmselgelt ei olnud väga hea mõte, sest see kilekott plahvats selle peale samuti, kuna see auk üks hetk lihtsalt rebenes katki. Kuna kook nüüd juba üsna jube välja nägi, siis ei jäänud mul muud üle, kui šokolaad lihtsalt laiali määrida koogi peale. Eriti kena see just ei jäänud ja mõtlesin, et teen valge šokolaadiga peale mingi mustri. Niikaua kui uus šokolaad sulas, tahtsin koogi vormist aluse peale tõsta, aga see ka suht feilis, nii et nüüd on koogil keskel üks auk lihtsalt. Igatahes lõpetasin koogi sellega, et tegin sinna veel peale valge šokolaadiglasuuri, mis seda kooki just eriti kenamaks ei muutnud. Aga samas, mis mul ikka kaotada oli, hullemaks väga minna ei andnud ja nüüd on ta lihtsalt nagu üks ülekaunistatud väikese lapse tehtud kook.

Täna polnud lihtsalt minu päev. Kuigi seda võib vist iga päev öelda.

Unenäomaailm

Vaheaeg siiani on olnud väga mõnus. Täna olid siid Katu ja Johhi, natuke aega tagasi just läksid ära ja nüüd vaikselt üritan end kokku võtta, et kogu see meeletu nõudehunnik ära koristada. Seda on palju ja ma üldse ei viitsi, aga no teha tuleb ikka. Üks viimane päev ongi veel jäänud üksi olla, natuke on isegi kahju, sest mulle päris meeldib nii elada, teha, mida ise tahan ja keegi ei käsuta mind. Ei jõua oodata ära Tartu aega, kui kõik saabki nii olema.

Ärkasin täna hommikul üsna vara, kuna ma ju olen see unetu. Läksin siis teise tuppa ja avastasin, et mu kiisu on mulle esiku põrandale väikese üllatuse jätnud. No kena algus küll hommikule peaks ütlema. Homseks peaksin tegema Tsämmsi jaoks koogi, aga mul pole eriti asju, milles seda teha, nii et saab huvitav olema. Veel peaksin oma teksti näiteringiks pähe õppima ja ma ei ütleks, et ma seda ka just väga viitsin.

Nädalavahetusel oli palju sünnipäevasid ja muidu tore olemine. Laupäeva hommikul liikusin Kennu poole, et Katu ja Johhiga Kerstile kook teha. Jõudisn natuke pärast seda, kui poisid olid just ära läinud. Kook tuli väga hea, kuigi see tegemine oli natuke kummaline. Kohvitassi uppunud küpsised ja šokolaad, mis nägi välja nagu sitt, ja muu. Mõne tunni pärast läksin ära, et minna vanaema sünnipäevale. Kennu juurest lahkusin jälle täpselt enne poiste tagasitulekut. Ajastus on mul vähemalt hea.

Vanaema juures olla oli üsna nõme, sugulasi niipea enam näha ei taha tõesti. Minu üle nalja teha on kindlasti tore, mul oli ka tore, aga no eksole mingi hetk läheb asi juba üle piiri. Ja teiseks ei ole tore kuulata jutte, kuidas mu vanaisa noorena naisi sebis. Päris rõve ausalt.

Mingi hetk pääsesin sealt ja siis selle asemel, et mind Kersti juurde viia, läksime hoopis Rocca al Maresse, sest vanemad tahtsid šoppama minna. Kasutasin siis aega kasulikult ja ostsin endale ka ühe pluusi. Lõpuks said ostud tehtud ja isa pidi veel bensu võtma ja siis mind Kersti juurde viima, aga selle asemel, et võtta lähimast jaamast, sõitis ta hoopis teise linna otsa Mustamäele. No mida iganes. Lõpuks kui me Kersti juurde jõudsime, siis ma lihtsalt jooksin autost välja. Kersti juures oli mõnus ja hubane olemine. Rääkisime juttu ja millalgi mängisime Eesti mälumängu. Peaks ütlema, et seal on ikka väga lambiseid küsimusi. Üsna varakult läksime Johhi, Katu, Matu, Marcuse, Alari ja Katrega Kennu juurde.

Pühapäeval läksin Johhiga marsa peale ja siis koju. Marsajuht imelik mees, kes eriti midagi ei kuulnud ja pidin talle mingi kolm korad ütlema, kuhu sõita tahan. Kodus koristasin ruttu maja ära ja üsna pea saabus see võrratu hetk, kui jäin üksi mitmeks päevaks. Käisime Eliisiga rannas, sest toas muutus palavaks ja tekkis tahtmine värsket õhku hingata. Mere ääres nägi välja nagu oleks mingi tuumasõda maailmast üle käinud. Meri oli üleni jääs, kaugel isegi polnud muud näha, kui ainult valge jää. Ühe koha peal olid mingid vanad mahajäetud majad, plekist ustega ja sellised koledad. Seal olles oli tõesti selline tunne, nagu meie oleksime viimased ellujäänud maailmas ja midagi muud poleksi enam alles jäänud. Aga muidu minu meelest nägi see väga äge välja. Rääkisime niisama juttu ja siis millalgi kõndisime mere peale ja mõtlesime, et siin on ju väga hea karjuda valju häälega igasugu asju. Algul ma veidi küll kahtlesin, tundus kuidagi kummaline nii teha, aga tegelikult oli nii lahe, selline vaba ja õnnelik tunne tekkis pärast seda. Algul hüüdsime igast normaalseid asju tuleviku ja nii, aga lõpuks juba kõike, mis pähe tuli ja siis üks hetk jäime vait, sest kaugelt oli kuulda, kuidas mingid inimese tulid ja naersid. Me seisime ühe suure kivi taga ja arvasime, et sinna nad ikka ei tule, aga need inimesed hakkasid just meie poole liikuma ja siis meie läksime lihtsalt üle jää minema. Need olid mingid noored, kes pärast naersid, kui me ära läksime. Loodan, et keegi tuttav ei sattunud seal olema. Aga adrenaliin oli vägev ja olen õnnelik, et ikka midagi sellist tegin.

Esmaspäeval nii hea hommikul kaua magada, siis üksi kohvi nautida (mida ma küll ei nautinud, sest see oli pigem pruun vesi, kui maitsev kohv), muusikat põhjas kuulata ja oodata, kuni Katu ja Johhi saabuvad. Tegime mõnusa päeva hea söögi, veini ja filmidega. Tegime šokolaadikooki, mis nägi üsna kummaline välja, aga maitses superhästi. Kanakarri ei tulnud välja, nii nagu oleks pidanud. Mingi maitse oli vale, midagi oli puudu või liiga palju, aga ei suutnudki lõpuks aru saada, mis see on kahjuks. Aga maitses ikka päris hästi. Pasta tuli ka päris hästi välja. Vaatasime päris palju filme ära ja rääkisime juttu päris kaua Tartust ja kõigest muust ka.

Ma just läksin jälle bloggeri peale närvi, sest ma ei saa siin teksti kopida ja selle järjekorda muuta. See on päris nõme, sest mu tekst on vales järjekorras ja mulle see ei meeldi ju.

Info ei liigu

Ma ei saa aru, mis mu suguvõsal on kombeks olulist informatsiooni mitte edastada. Vähemalt mina jään kõigest oluluisest ilma. Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi äkki üllatusega avastasin, et isa enam ei käigi tööl ja on omale hoopis auto ostnud. Sellistest, üsna olulistest asjadest mulle mingil põhjusel ei räägita aeg-ajalt. Seekord oli siis probleemiks vanaema sünnipäev. Loomulikult ma tean, et see tal veebruari lõpus on, aga no ma tõesti ei jaksa enam mõistada, et äkki ta nüüd see nädal peab. Ja kui ma siis küsin, et miks mulle sellist asja ei mainita, siis süüdi olen mina, et ISE SA JU EI KÜSINUD. No appi, kust ma peaks teadma sellist asja küsida. Õõõõõõõõhhhhh! Nii närvi ajavad sellised asjad. Samamoodi helistan mina iga sugulase, keda oma sünnipäeval näha tahan, ükshaaval üle ja kontrollin, et kas ikka kõik on asjaga kursis.

Okei, seekord isegi olin korra läbi seina kuulnud, et midagi toimub ja isegi võtsin selle arvesse, aga põhimõtteliselt ajavad mind sellised asjad närvi.

Kui see värk kõrvale jätta, siis nautisin täna kodus olemist ja kooli ülelaskmist. Sellist asja ma just tihti kogeda ei saa, et olen arvestusest pääsenud. Hommikul oli hea ja sain kaua magada, aga ärgates avastasin, et mu kõrv on lukus. No ikka nii lukus, et peaaegu midagi ei kuulnud, ainult minu sisemus kajas vastu. Üsna imelik ja ebamugav oli olla. Arvasin, et see kestab natuke läheb üle ruttu, aga kui ma kaks tundi hiljem ikka kõrv lukus istusin, siis hakakas juba veidi jube. Jõudsin läbi mõelda kõik variandid, et jään kõrvast ilma või jään kurdiks ja ma ei tea mida kõike veel. Lõpuks kuidagi õnnestus vabaneda sellest imelikust tundest ja see rõõm oli lihtsalt kirjeldamatu.

Muud täna nagu eriti polegi juhtunud. Õppisin matat ja ajalugu ja vaatasin telekast palju igast jama õppimise kõrvale, aga siiski arvan, et üks päris hea päev oli siiamaani.

Naer ongi õnn

Sorri, et tekst nii koos on, aga blogi jälle ei lase lõikude vahele tühikuid panna millegipärast.

Armastan head huumorit ja ma armastan seda, kuidas iga kolmapäevaõhtu veedan ma poolteist tundi sellise seltskonnaga, kus ilma huumorita ei toimu midagi. Tundsin üsna palju puudust, et eelmine kord minemata jäi, nii hea energia saab sealt ikka.

Etüüd maalikunstnikega.

M: "Nii, võtame sinu, sul on heledad juuksed."

T: "Ei, parem mitte, hele ei jää pildile!"

Õues teatrika poole liikudes, kõnnime keset sõiduteed.

T: "Kas me autodele ette ei jää?"

E: "Ei jää, ainult vastu tuleb, tagant ei tule kedagi. Mul muidu helkurit pole, ma loodan, et meid ikka näha on. "

T: "Aga mul on üks taskus."

Poes süüa ostes kassa juures.

E: "Tahaks midagi maasikamaitselist."

T: "Näe, võta suitsu."

Kui ma juba blond olen, siis ikka kõige täiega.

Muidu oli kurb, et meid ainult viis kohale tuli. Võiks ikka rohkem olla, eriti, kui meil umbes kuu aja pärast ehk siis nelja tunni pärast tuleb etendus välja. Sain oma osa ka täna teada, saan mängida õde, keda perekond märkamagi ei tee, ja kes siis püüab venna kõrval end tõestada. Vanemad on pannud kõik panused pojale, kes neid täita ei suuda ja siis õde küll vanematega suhtlemisega kuhugile ei jõua, aga nähes, mis vennaga toimub, siis tekib ões mingi loominguline murdepunkt, kus ta oma pere kõrvalt püüab jõuda enese leidmiseni. Umbes midagi sellist oli mu tegelase point ja järgmiseks nädalaks vaja umbes pool A4 teksti pähe õppida. Saan jälle monoloogi lugeda. Aga tekst on hea ja mulle meeldib. See kõik, mis tänaseks pähe õppisin, selle osa kohta tuli välja, et eelmine kord oli seda palju muudetud, ja et ma ikkagi ei pidanud seda pähe õppima. Samas on võimalus, et kui meid nii vähe edasi on, siis ikkagi pean seda ka lugema, ja see tähendab, et ma pean väga palju asju pähe õppima ja see on veidi hirmuäratav, arvestades seda, kui vähe olen ma praegu üldse midagi võimeline oma stressiseisundis õppima.

Muusikapoes täna nägime CD-d, kus ansambliks oli Mällarist mällarisse ja plaadi pealkiri oli umbes mingi Joome end mällu või midagi taolist. Päris hea. Muusikapoest võib ikka hindamatuid aardeid leida. White Lies uus plaat on ka väljas, tegelt mõni aeg tagasi juba, aga ma õige hetke magasin maha, aga nüüd on see mul ka arvutis olemas ja olen õnnelik.

Lõpetasin just oma sulekõrvarõngaste valmistamise. Tegin kaks paari ja veel kaks üksikut ja tahaks veel teha, kuigi mul pole nendega eriti midagi peale hakata, sest on kõik üsna sarnased lõpuks. Nii et kui keegi tahab sulgedega kõrvarõngaid endale, siis ma jagan neid hea meelega.

Üks asi tuli veel meelde, mida lihtsalt ei saa mainimata jätta. Kui täna poes käisin, siis ühe poe vaateakendel oli mannekeenidel pea asemel ümmargune põõsas. Nägin seda ja esimene asi, mis mulle meelde tuli oli Katu, kes aasta tagasi oli umbes samasugune. Võib-olla veel rohelisem ainult.

Eksistentsialism või loogiline positivism

Üks järjekordne väga tüütu poeskäik seljataga. Seekord oli vaja siis musti pükse. Poed õnneks olid nüüd pükse täis, aga neid proovides selgus, et ma olen täiesti ´mittesobivates mõõtmetes erinevate pükse jaoks. Kui sääred on parajad, siis ülevalt on nad raudselt laiad ja vastupidi. Ma lootsin saada mingeid ilusaid pükse vahelduseks, mis ei ole teksad, aga kui ma olin umbes 20 paari läbi proovinud, siis viskas üle see värk ja jäin ikka teksade juurde. Ühe ilusa pluusi leidsin ka. Loodan, et see on homme veel alles ja saan selle ka osta.
Veel ostsin kõrvarõngakonkse ja natuke traati ja nüüd, kui mul õnnestub üks õhtu lõpuks mitte õppimise ja söögitegmisega tegeleda, siis loodetavasti jõuan oma kõrvarõngaste tegemiseni ka lõpuks. Aga mõtteid on muidu nii palju, et ei teagi, millest pihta hakata. Muidu mõtlesin veel täna seda ka, et vist ikka võiks Tartu Kunstikooli proovida, sest ehteid võiks tulevikus küll teha. See mulle täitsa meeldib ja ma isegi viitsin selliseid asju nokitseda.

Täna oli võrratu hommik. Nii ilus oli väljas, kui me kooli poole hakkaisme minema. Sõites nägime auto kohal pilvi, mis olid nii madalal, et neid oleks nagu saanud käega katsuda. Pilved läksid puuladvast läbi. Suits, mis korstnatest tuli, oli samamood madalal ja see lihtsalt nagu oleks seisma jäänud keset õhku, ta ei liikunud eriti kuhugi. See oli nii ebamaine, see on vist sobiv sõna selle kirjeldamiseks. Õhtul koju sõites olid need pilved ikka alles.
Veel tahaks virmalisi näha, aga millegipärast arvan, et minu kodu juurde nad ei jõua.

Vaatasin just Dr. House ja reaalselt ehmatasin teleka peale, kuna üks mees, keda peeti surnuks ja lebas lahkamislaual, ärakas äkki karjudes üles, kuna tal lõigati saega nahk südame kohalt lahti. See oli ikka päris jube, ma peaaegu karjusin üle toa.

Nüüd aga suundun filosoofialainele ja silitan natuke oma kassi, kelle käest ma pidevalt särtsu saan.

Head sõbrapäeva!

Polegi vist kunagi olnud sellist sõbrapäeva, mida ma nii vähe tähistasks. Aga siiski oli täna mõnus päev. Neli tundi möödus küll koolis lihtsalt istudes ja jutustades, aga mulle meeldis ka nii.

Lõpetasin just sibulapirukate tegemise. Tegin kaks enda eest ja kaks Johhi eest ning loodan, et ma neid mingil juhul homme sööma ei pea, sest isuäratavad need minu meelest küll ei olnud. Silmad kipitasid ka mingi pool tundi pärast veel, jah see sibulavärk mulle ei istu. Ülejäänud taignast tegin singipirukaid ja nüüd on mul väike toiduuputus kodus. Jeei!

Ootasin täna päris tükk aega Rocca al Mares ema ja käisin siis kõik poed läbi. Leidsin omale mustad püksid, homme ilmselt ostan ära. Aga ma ostsin endale kotitäie sulgi ja mõtlesin neist endale millalgi lähitulevikus kõrvarõngaid teha. Ei ole hea mõte mind üksi poodi jätta, sest tühjade kätega ei välju ma sealt kunagi.

Leidisin kodust jälle ühe hea raamatu ja nüüd loen seda pideavlt, õppimise arvelt loomulikult. Mõtlesin, et see kestab veidi kauem, kui eelmine, aga arvestades seda, kui palju asju ma tegelikult õppimata jätan, siis ma väga ei imesta kui see mul juba nädalalõpuks läbi on. Ma ausõna varsti hakkan korralikuks ja õpin ja teen oma eksamid ära, aga praegu veel võib võtta lõdvalt. Sain oma füüsika perioodi eest E, kuna ei viitsinud arvestust tegema minna, ning Silas ültles mulle, et füüsikat ilma füüsikata ei ole, või midagi sarnast. Väga deep lause, sellise võiks lausa filo arvestusse kirjutada. Nojah, tegelikult on mul hea meel, et see jama läbi ja mitte ühtegi füüsikatundi ma oma elu jooksul enam minema ei pea.

Millalgi kunagi ammu oli nädalavahetus ka. Algas reedega, koolist jälle ei mäleta, aga pärast tunde igatahes suundusime Johhi ja Katuga linna poole, et vaadata Love and Other Drugs, aga kuna ma natuke feilisin oma telefonist kinoaegade vaatamisega või siis oli lihtsalt väga vananenud info kodulehel, siis kui me viis minutit enne filmi algust kinno jõudsime, saime teada, et film on nüüd hoopis Kosmoses, ja nii me filmi ei näinudki. Siis läksime Virru ja ostsime ühe apelsini ja väga palju tikke ning liikusime EATi, kus lisaks pelmeenidele, tegelesime tikkude apelsini sisse panemisega, et sellest siil teha. Edasi liikusime Rimisse, kus mina ostsin Ireenile natuke joogipoolist, ning Katu ja Johhi lisasid Jaani kingitusse veel purgi hapukurki ja suure vetsupaberipaki. Huvitav kink oli, aga vist meeldis. Siis jälle Virru ja edasi autoga Baltasse, kus Ireen oma joogid kätte sai, ning siis juba Jaani juurde.

Pidu oli päris tore. Mu pea valutas küll nii, et mul oli tunne nagu iga hetk plahvataks mu peas midagi ja siis ma paneks lihtsalt pildi tasku. Õnneks jäin püsti ja täie teadvuse juurde. Istuda oli ka üsna halb, kuna mu sabakont endiselt valutas, nii et oleksin eelistanud seismist, aga seismine pani pea ainult rohkem valutama, seega oli mul valida kahe valu vahel, ja otsustasin istumise kasuks. Katuga tegime üle väga pika aja jälle rummikokse. See oli ikka mitu aastat tagasi, kui viimati neid tegime, aga väga hea oli. Millalgi hüppasin Matu auto peale ja sain väga varakult koju, millest oli kahju tegelikult, sest Jaani juures oli tore, aga taksorahast oleks veel rohkem kahju olnud.

Muud päevad möödusid kodus üsna igavalt. Aga sain palju magada ja päris mõnus on olla seepärast.

Vaheajani on ainult väga vähe veel ja see on ainus, mille nimel ma selle nädala üle elan. Kolm koolipäeva veel, sest neljapäeva kavatsen ma üle lasta. :)

From the Stars

No täna oli ikka mäletamist väärt päev. Hommik oli tavaline, bussi peale, Tsämmsiga koos kooli ja eesti keele töö.
Aga siis kunagi tuli meil suusatamine. Või siis pigem uisutamine? Ei teagi, mis see oli, aga mingil moel me jää peal edasi liikusime. Terve Vabaõhumi uuseum oli lihtsalt üks liuväli ja siis no me tegime nägu, et suuskadel on ka tore uisutada. Mingi, kui mäest alla sõitsin, oleksin peaaegu üle panga ääre lennanud, sest nii libe oli ja ma ei saanud pidurdada. Viskasin end külili ja olin õnnelik, et ellu jäin. Edasi tegi meie mingi asendusõpetaja meile mäest alla laskmise võistlusi. Mida iganes. Lõpuks hakkas see naine mulle pinda käima ja tahtsin ainult ära saada sealt liuväljalt. Mõtlesin pidevalt oma suuskade peale, kuidas neist ilmselt ei jää midagi alles, sest keegi tore tüüp on otsustanud, et suusatamas peab igal juhul käima, ole kasvõi suremas. Nojah, lõpuks käisin ühe korra veel pikali, otse kiilasjää peal, põrutasin oma sabakondi natuke ära, õnneks väga hullu pole. Üldselt on mul väääga hea meel, et homme on suusaarvestus, mitte et ma seda teha tahaksin, aga lihtsalt ma ei pea enam mitte mitte kunagi vastu tahtmist suusatama minema.
Suusatunni lõpus jäime veel värava taha luku taha, sest õpetaja ei tulnud selle peale, et võiks võtme ka kaasa võtta. Vaatasime kuidas kõik väikesed lapsed värava alt läbi ronisid ja siis mingi hetk tuli Jaak ja saime ka ilusti välja tagasi. Siis käisingi jää peal pikali ja lasin veel mingist künkast alla, et mingi punktike saada. Jee! Nii tore!
Pärast uisu-suusatamist oli vene keele kirjand. Kõige viimane vene keele töö üldse!!!!!!!!!!!!! Kirjeldamatult hea tunne, et see on nüüd läbi ja ma ei pea mitte kunagi mitte ühtegi vene keelset asja enam tegema, kui ma ei taha. Tegelikult pole mul otseselt midagi vene keele vastu, aga mul on palju selle õppimise vastu, lihtsalt ei meeldi ja kõik. Arvan, et kirjand läks hästi, kogu tekst oli äkki kõik meeles ja sain hästi ruttu valmis ja kiirustasin bussi peale, kus nägin Johhi ema ja rääkisime natuke juttu, ning jõudsin vara koju. Nii hea.
Olen kogu selle aja kodus olnud oma raamatumullis. Ma pole õppinud füüsika tööks, unustasin inka lehed kooli ja midagi oli veel, mida ma ei teinud. Aga raamat on hea ja ilmselt enne ma magama ei jõua, kui ma selle läbi olen saanud. Kõik muu ootab homseni nagu ikka.

Eile oli ka superhea päev. Kooli ei mäleta, aga pärast tunde läksime Katuga Hessi ja sõime taevaliku tortilla eine. Rääkisime pikalt juttu ja lõpuks liikusime trolli peale, et minna Solarisse "Kuninga kõne" vaatama. Näiteringi lasin ilma igasuguste süümepiinadeta üle. Nägime Pyrot ka, sain talle õnne soovida. Siis tuli Johhi ka ja liikusime filmi vaatama. No see oli hea film, tõesti hea. Minge kindlasti vaatama, see on seda väärt. Ma väga loodan, et Colin Firth saab oma rolli eest Oscari, ta on selle tõesti ära teeninud. Film pani mõtlema ja mõjus ikka päris palju mulle. See oli selline film, millele ma veel tükk aega järele mõtlen. Jäin mõtlema sõprusest ja sellest, kui olulised on sõbrad. Ma võin ju arvata, et ma saan üksi hakkama ja ei pea teisi oma muredega koormama, aga tegelikult on ikkagi nii, et ma vajan väga enda ümber inimesi, ükskõik, kui vähe ma seda ka tunnistada ei taha mõnikord. Mulle on oluline hoida oma sõpru, ma tean, see võib olla raske, aga seda väärt, sest maailmas pole midagi väärtuslikumat, kui hea sõber. Sellised mõtted tulid filmi ajal, kui ma mõtlesin kuningale ja sellele, kui raske on temal leida tõelisi sõpru enda kõrvale.


Nüüd ootan veel ainult reede õhtut, mis, ma väga loodan, et tuleb tore. Mul on mu vingumistuju üle läinud ja ausalt öelda tunnen end ülihästi ning mõte lõpult venivast koolipäevast ei tundugi nii ebameeldiv hetkel.

Mustvalge

Päris kurb hetk täna oli see, kui ma tahtsin jälle oma kanakarrivõikusid teha ja olin juba kana ilusasti ära maitsestanud ja keema pannud ning seejärel avastasin, et mul pole majoneesi kodus. Ma nii väga vajasin ühte kanavõikut, aga ju siis jääb homse peale see.

Elmayonesa on lahe tüüp, kuulasin täna tema intervjuud ringvaates. Tal on lahe huumor. Kui Anu Välba küsis, et kas ta kirjutab oma laule kaine peaga, siis ta vastas, et eelmised kirjutas, kui oli pudeli Vana Tallinnat ära joonud, aga seekord oli kaine ja piirdus ainult poolega. Ma vist hoian talle kõige rohkem pöialt, sest ta ilmselt on kõige huvitavam ja isikupärasem tüüp nende Jana Kaskede ja õudsate jaapani moodi bändide kõrval.

Jäin täna ajaloos filmi ajal magama. Tukkusin oma käe otsas mingi kümme minutit ja siis kui uuesti filmi vaatasin ei saanud enam midagi aru ja mõtlesin, et huvitav, kas mu väga unine olek oli ka õpetajale näha, kes mind terve esimese tunni iga mõne minuti tagant keelas. Igatahes nägin juba peaaegu unenägusid ja üldiselt oli päris hea magada. Kahju ainult, et see uni minuni öösel ei jõua, kui teda kõige rohkem vaja oleks. Nägin täna öösel ka mingit imelikku unenägu, kus ma seisin kooli puhvetijärjekorras väga pikka aega ja siis, kui minu kord lõpuks maksta oli, siis läks mul eriti kaua aega müntide otsimisega, sest ma ei saanud kaardiga maksta, kuna kassaaparaat läks katki, ja siis, kui ma lõpuks makstud sain ja lauda istusin, oli kell kolmveerand 9 õhtul. Müüjalt sain tagasi uue kujundusega 1 sendiseid. Kuna kell oli nii palju, siis ma pidin kiirustama, et viimase bussi peale jõuda, aga ma jäin sellest maha, ja siis ma ärkasin üles ja ei saanudki teada, kas ma üldse koju jõudsin.

Leidsin õe riiulist täna ühe hästi armsa raamatu, see on küll lasteraamat ja ma ilmselt olen liiga vana selliste asjade lugemiseks, aga see on armas ja meeldib mulle.

Olen üks vingupingu

Hah, terve nädalavahetuse mõtlesin, et oli midagi väga olulist, mida ma tahtsin siia kirjutada, aga ei tulnud meelde. Ja nüüd siis äkki käis plõks ja meenus, et tahtsin oma Roosade Kääride seiklused kõik kirja panna. Aga kuna nüüd on esmaspäev juba ja sellest nii palju aega möödas, siis ma ei viitsi kirjutada koolis joomisest, Retrolimust ja sellest, kuidas Tapperis oli lahe ja mõnel läks asi natuke käest :)

Muidu on hetkel ainus asi, millest ma mõelda suudan minu kanakarri võikud, mida ma terve nädalavahetuse sõin. Tahaks veel ja šokolaadiküpsiseid tahaks ka.

Avastasin ühe asja, mis mind kohutavalt häirib. Ja see on see, et ükskõik, mida ma netis ka ei loe, siis esimena ilmub ekraanile alati reklaam. No on tore küll oma asju reklaamida, aga kui mu arvuti pidevalt kokku jookseb, siis ainus asi, mda ma näen ongi reklaam. Ma tean, et on suht mõttet sellise asja üle pahandada, sest teha ei saa ma nagunii midagi, selle kadumist oodata on täpselt sama mõttetu nagu vihata tuult või loota, et ruutjuur 5 muudab oma väärtust. Ma püüan oma vingumisega kõige üle rohkem mitte väga pinda käia, kuigi see saab olema raske.
Ootan vaheaega meeltult juba!

TV3 muutis jälle Grey anatoomia algusaega. No miks on vaja näidata mingit Mihkel Raua karvast lõusta selle asemel. Närvi ajavad mind sellised asjad. Õõõõõõõõõhhhhhhhhhhhhh!!!!!!!!!!

Võsasuusataja

See oli nii armas, kui Kersti end täna võsasuusatajaks nimetas. No tänane suusatund oli ikka üle mõistuse. Ma ei teagi, kas meeldis või mitte, sest vaheldus mulle meeldib, aga no seda oli ikka liiga palju. Kuna Reinet ei olnud, siis tundi andis meile Kalevipoeg. Kõigepealt olid mingid teatevõistlused, kus oli vist kuus võistkonda ja siis pidime kõik ilusti seda suusatama. Ginnu ja Krissu jõudsid veidi hiljem ja siis Ginnu pidi minu võistkonda tulema ehk siis pärast mind suusatama, aga me kumbki sellele otseselt ei mõelnud ja tegime ilusti oma ringi ära, lõpetasime veel esimestena ja siis, kui tagasi jõudsime ütles Kalevipoeg meile, et me ju olime ühes võistkonnas. Nii me oma kohast ilma jäimegi.
Edasi viis Kalevipoeg meid kuhugi edasi metsa poole ja andis siis ülesande minna tagasi, nii et kordagi suusarajale ei astuks, ainult mööda metsa. Mingist künkast oleksin peaaegu alla lennanud. Sellest polnudki väga hullu, et ma kogu aeg libisesin, sest mu suuskadel oli mingi vale suusamääre alla ja minu suusatamine oli nagu oleksin klaasi peal püüdnud edasi liikuda. Igatahes jah, metsas tuli mingi hetk kraav, kust kõik enne mind olid ilusti üle saanud ja siis ma mõtlesin ka, et see ei saa ju väga raske ometi olla ja sõitsin oma suuskadega otse kraavi. Jäin kinni ja üritasin end kuidagi sealt välja saada ja see kõik lõppes sellega, et üks hetk olin ma peapidi kraavis ja naersin südamest. Asi lõppes sellega, et ma võtsin suusad jalast ja kõndisin, kuni oli jälle mingi normaalsem võimalus metsas suusatada, kui metsas suusatamist sellisel moel üldse normaalseks saab pidada.
Viimane venku jäi täna ära ja jõudsin üle väga pika aja jälle vara koju. Mõnus ja hea oli, kuni tuli meelde, et vaja õppida kolmeks tööks, ja kuni läksin jälle emaga tülli, et unustasin köögi ära koristada.
Mingi hetk, kui mul igav oli, siis uurisin natuke internetis ringi ja leidsin selle kanakarri retsepti, mida Liisu vahepeal Luxist tõi. See pole ilmselt päris sama, aga tundus sarnane ja ma kavatsen seda varsti proovida.

Kui ma täna hommikul filosoofiate ajal lugesin raamatut, siis seal oli sõna kabe, naise kohta. Väike kabe naine. See sõna oli imelik ja katu isegi otsis, mida see tähendab. Enam ei mäleta kahjuks. Ja nüüd lugesin mingit suvalist ühe naise blogi ja seal oli jälle see sõna. Imelik deja vu hetk tekkis.

Ufonaut!?

Oh, kuidas mulle ei meeldi jätta pikki pause oma kirjutamisse, aga ma ausõna olen liiga laisk, et iga päev avada oma blogi ja kõik mõtted kirja panna. See muidugi tähendab seda, et enamik sellest, mida mõtlen ja tahan öelda jääb ütlemata, aga ma väga ei viitsi ka ausalt öelda selle nimel pingutada hetkel. Liiga laisk.
Igatahes tänasest. Igav. Igav. Igav. See filosoofia tund liigub valgusaastates, selle mehega on aeg tõesti tuhat korda aeglasem, aga hoolimata sellest teadmisest, tulin ma ikka kell 8 kooli ja olin valmis seda kõike välja kannatama, kui ta õnneks pakkus meile alternatiiviks minna puhvetisse ja lugeda tunnis olemise asemel mingit segast ja 45lk pikka artiklit. Olin selle üle üpris õnnelik, sest suutsin oma raamatuga päeva lõpuks 50lk edasi areneda, mis minu arvates on päris hea saavutus. Ülejäänud päev oli sama mõttetu, matas viskas üle, sest mu aju enam ei võta kogu seda koolivärki ja kogu aeg on paha tuju, sest mind on kool nii ära tüüdanud, et ma ise ka imestan, kuidas saab see mulle nii vastumeelt olla. Pole tahtmist midagi teha, aga samas just tahaks midagi teha, et igav ka ei oleks. Ootan vaheaega juba, sest see tundub tulla hea ja mõnus.
Kui kool lõpuks läbi sai, siis istusime veel puhvetis, isegi laud oli sama, mis hommikul, ja võtsime Katuga kahepeale ühte ülihead kohupiimakooki. Tahaks veel, kuigi mul praegu ka koogitaldrik ees. Edasi liikusime koolibussi poole ja siis Kompressorisse, kus ma polnud juba väga pikka aega ikka käinud. Sõime ja rääkisime igasugu asju. Ma ei tea, mul oli kuidagi kurb olla kõige selle jutu pärast, see ei olnud ju kurb jutt, aga mul oli kurb, et kõik on nii teisiti, kui varem ja et mina olen teistsugune ja üldse kõik sellised mõtted käisid peast läbi.
Saatsin Katu rongile ja liikusin ise näiteringi poole. Tore oli kõiki jälle näha ja tuju oli ka lõpuks päris hea. Sain seal ka sellise uudise, et koreograaf, kes tuleb meie etendust paika sättima, on sama mees, kes oli Polygonis ka. Muidu oli mul päris hea meel, et tuleb koreograaf ja etendus tuleb ikka tasemel, aga seda ma nüüd küll ei oodanud. Võib-olla teen liiga ennatlikke järeldusi, aga mulle tundub millegi pärast, et minu ja tema koostöö väga hästi ilmselt sujuma ei hakka. Eelmine kevad olin see tüdruk, kellega ta kunagi piisavalt rahule ei jäänud, sest mulle ei meeldinud ja lihtsalt füüsiliselt ei suutnud oma keha nii palju väänata, kui tema tahtis. Ehk siis kogu jutu point on see, et ma veidi kardan, mis saama hakkab ning teiseks kardan seda, et ta rikub kogu selle hea ja sooja õhkkonna minu jaoks, mis seal näiteringis praegu on, sest meenuab mulle Polygoni liiga palju. Polygoni aeg oli huvitav ja sain sealt kogemusi, kuid ei tahaks jälle samasse kohta tagasi jõuda, see asi on nüüd läbi ja nii võikski jääda. Loodan parimat.
Nädala pärast peab tekst peas olema, päris hull, ei teagi, millal seda veel jõuan.

Muud olulist nagu sellest nädalast ei mäleta, suurim sündmus oli ilmselt filosoofia tunnid esmaspäeval, väga segaduses õpetajaga, kes täna seda ise ka tunnistas, et ta väga segaduses oli ja nimetas end ka ufonaudiks.

Nädalavahetusel olid Roosad Käärid. Neist tahaks ka pikemalt kirjutada, aga praegu üritan oma parima anda füüsika õppimises, nii et kunagi hiljem.