Ma ei saa aru, mis mu suguvõsal on kombeks olulist informatsiooni mitte edastada. Vähemalt mina jään kõigest oluluisest ilma. Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi äkki üllatusega avastasin, et isa enam ei käigi tööl ja on omale hoopis auto ostnud. Sellistest, üsna olulistest asjadest mulle mingil põhjusel ei räägita aeg-ajalt. Seekord oli siis probleemiks vanaema sünnipäev. Loomulikult ma tean, et see tal veebruari lõpus on, aga no ma tõesti ei jaksa enam mõistada, et äkki ta nüüd see nädal peab. Ja kui ma siis küsin, et miks mulle sellist asja ei mainita, siis süüdi olen mina, et ISE SA JU EI KÜSINUD. No appi, kust ma peaks teadma sellist asja küsida. Õõõõõõõõhhhhh! Nii närvi ajavad sellised asjad. Samamoodi helistan mina iga sugulase, keda oma sünnipäeval näha tahan, ükshaaval üle ja kontrollin, et kas ikka kõik on asjaga kursis.
Okei, seekord isegi olin korra läbi seina kuulnud, et midagi toimub ja isegi võtsin selle arvesse, aga põhimõtteliselt ajavad mind sellised asjad närvi.
Kui see värk kõrvale jätta, siis nautisin täna kodus olemist ja kooli ülelaskmist. Sellist asja ma just tihti kogeda ei saa, et olen arvestusest pääsenud. Hommikul oli hea ja sain kaua magada, aga ärgates avastasin, et mu kõrv on lukus. No ikka nii lukus, et peaaegu midagi ei kuulnud, ainult minu sisemus kajas vastu. Üsna imelik ja ebamugav oli olla. Arvasin, et see kestab natuke läheb üle ruttu, aga kui ma kaks tundi hiljem ikka kõrv lukus istusin, siis hakakas juba veidi jube. Jõudsin läbi mõelda kõik variandid, et jään kõrvast ilma või jään kurdiks ja ma ei tea mida kõike veel. Lõpuks kuidagi õnnestus vabaneda sellest imelikust tundest ja see rõõm oli lihtsalt kirjeldamatu.
Muud täna nagu eriti polegi juhtunud. Õppisin matat ja ajalugu ja vaatasin telekast palju igast jama õppimise kõrvale, aga siiski arvan, et üks päris hea päev oli siiamaani.
