Maja on piparkoogilõhnane

Eile õhtu oli super. Kuigi tegelikult kooli ma jõudsin üsna kehvas tujus, siis jah varsti muutus jälle paremaks. So far so good oli üle kõige. See oli nii lahe, et nende ajaks kõik lava ette hüppama tulid. Hea meel nende üle.
Ferniina on ikka parim nimi, millele taksot tellida. Takso me saime ja teekond Vene tänavale läks ikka väga lõbusalt. Meeletult ilus ilm oli. Ma ei jõua ära imestada, kui väga ma armastan talve. Ma armastan neid lumiseid katuseid, nii et kõik majad näevad välja nagu piparkoogimajad ja mulle meeldivad nii väga lumised vanalinna tänavad jõulukaunistustega ja paksu sadava lumega. Jah, talv on ilmselgelt minu lemmik. Imetlesime ilusat ilma ja püüdsime Katu, Külli ja Marioniga peokohta saada. Kuna Jorgen oli võtmega ära läinud, siis sisse saada meil ei õnnestunud ja kui olime natuke seal ukse taga passinud, siis ilmusid sinna kaks purjus soomlast, üks oli Pekka, nad lootsid takso tellida ja Viru hotelli sõita. Mida iganes. Seisime veel natuke ja siis läksime Mäkki, kõhud olid tühjad. Ma iga korraga aina rohkem vihkan seda Viru mäkki, neil on maailma kõige aeglasem teenindus, mis võib lihtsalt kohutavalt närvi ajada. Ja seekord andis see naine mulle veel vale joogi ka.
Peole jõudsime ka lõpuks. Äkki tekkis sinna väääga palju rahvast, aga tore oli, tuju oli super ja mul oli hea olla. Just seda ma vajasingi, ennast natuke välja elada.
Hommik oli ka kummaline, kui esimese bussi peale minnes käisime Katuga kordamööda mingi kümme korda pikali. Lõbus teekond oli. Bussis viskas bussijuht meid bussist välja lampi keset linna ja käskis teise bussi peale minna. Imelik, ei saanud aru, miks see vajalik oli. Mingi hetk tuli bussi peale üks kummaline, väga purjus ja jutukas mees. Mul olid juba foobiad tema suhtes, kuidas ta ka Murasteni sõidab ja siis mind koju jälitab. Õnneks nii ei läinud ja ma jõudsin ikka üksi koju.
Äratus oli paari tunni pärast. Mulle oli hommiksöögiks jäetud üks ära kuivanud röstsi juustuga. Päris tore algus päevale. Muidu olen terve päeva lihtsalt passinud, vihastanud sadamiljonkorda oma neti peale, sest ta ei lase mind msni, roosade kääride kavandeid joonistasin ka. Need tulid päris ilusad, aga ikkagi on tunne, et midagi oleks nagu puudu. See miski eriline, mille pärast me raudselt edasi saame.
Minu tuba on maja kõige külmem, ma olen terve päeva oma teetassi kõrval siin värisenud ja külmetanud. Tahaks sooja.

Elu on nõges

Kui kõrvetab, siis ikka korralikult. Ma ei mäletagi päeva, millal oleks absoluutselt kõik halvasti läinud. Tegelikult on terve nädal selline olnud, ühe erandiga.
Mul on tunne, et mu pea plahvatab varsti, ma olen oma emotsioonidest nii üle koormatud, et ma ei oska enam nendega midagi peale hakata. Nüüd on vist nendel õigus, kes mu kohta närvihaige on öelnud. Nad on sellise olukorra küll ise põhjustanud ja tundub, et neil on õigus. Tunne on küll selline, et varsti saan närvivapustuse või midagi taolist. Mulle ei meeldi see tunne, kus ma olen poole neljani üleval lihtsalt selle pärast, et ma ei saa magama jääda, sest ma olen hirmul, paanikas, ahastuses, kurb, segaduses kõike korraga. Ma ärkan üles pidevalt, sest ma näen unes olukordi, kus ma hakkan ära surema. See on tegelikult päris hirmutav.
Ja kõige selle pärast läheb kogu muu elu ka nagu ta läheb. Eile sain jälle matas ühe F. Olin just kõik korda saanud ja lootsin, te mu ilusate hinnete rida jätkub, aga jah ma pole võimeline õppima, kui mind ikka totaalselt välja vihastatakse. Ja ma eelistan seda, kui mulle asjad otse välja öeldakse, mitte ei mängita solvunut ja ei ignoreerita mind.
Eile veel, saime Katuga teada, et Roosadel Kääridel on nii palju osalejaid, et mõned peab kõrvale jätma. Loodan, et me siis ikka saame osaleda. Oleks kena, kui nad jätaksid kõrvale need väiksed lapsed, kes nagunii kunagi kuigi kaugele ei jõua, sest mina tahan oma viimast võimalust kasutada ja osaleda. Loodan parimat.
Kõige tipuks läks mul eile internet ka ära, nii et ma olin lihtsalt isoleeritud normaasest maailmast ja rääkida polnud kellegagi. Nojah, sellise olukorra järel peaks alati midagi väga head tulema, nii et jään siis ootama.
Aga jah, ainus hea asi nagu iga nädal on kolmapäevad. Ükskõik, kuidas mu päev möödub, siis õhtud teatritunnis on alati parimad. See poolteist tundi seal on minu energiaallikas, see on see, mida ma kannatamatult alati ootan. See tähendab tõesti nii palju, sest need inimesed seal teevad sellest just selle mis see on. Ükskõik, kas meid on koos ainult neli või kümme nagu peaks, siis need tõesti ühed parimad hetked mu nädalas. Aitäh.
Lumi teeb ka tuju heaks, see on nii ilus ja ma nii ootan jõule. Tahan piparkooke ja mandariine ja kuuma piparmünditeed ja teki all istuda ja ...
Ja täna tahaksin ma tegelikult ühte mõnusat filmiõhtut. Sest ma ei jaksa pidutseda ja energiline olla.
See tuli nüüd küll väga segane jutt, aga keegi ei peagi sellest aru saama. Minu enda jaoks lihtsalt.

Kui nii edasi läheb, siis leiab mind järgmine aasta Tartu asemel tõenäoliselt kollasest majast Paldiski maanteel.

Rohelise seljakotiga mees

Igav on. Ma ei oska kuidagi teisiti oma rahulolematust väljendada. Mul on koolis igav, sest ma ei viitsi seal olla ja ei jaksa enam istuda ja lihtsalt kuularta. Samas suuda leida midagi mida ma teha tahaks. Ma olen jälle tagasi jõudnud sellesse nullpunkti, kuhu ma igal sügisel jõuan. Mul tekib halb tuju ja mul pole tahtmist väga midagi teha, aga samas ei suuda olla rahul mittemillegitegemise ja kodus passimisega, sest tahaks kuhugi minna ja midagi teha, et mitte aega raisku lasta. Nii ma siis olengi rahutu ja närviline ja teadmatuses. Nii ma siis kulgen vaikselt ja ootan millal see kõik jälle läbi saab. See tundub tõesti õige olevat, et ilm mõjutab meeletult palju eestlaste iseloomu ja olemust, selles mõttes, et tujud tihti ilma järgi, vähemalt minu puhul paistab see küll kohati nii olevat.

Olen enda puhul tähele pannud kummalist asja. Lisaks sellele, et mul on lukuneedus (see tähendab seda, et kõik asjad, millel on lukk, ei püsi minu käes tavaliselt üle paari nädala terved) on mul ka arvuti või interneti või millegi taolise needus. Sest alati kui ma arvutit kasutan, juhtub sellega midagi. Täna algas kõik sellset, et ta ei läinud jälle tööle, sest siia oli mingi kahtlane fail tekkinud ja pärast oli tore lugeda facebooki sõnumeid nii, et pilti ei näidanud. Sain hulgaliselt meile sõnumite kohta, mida justnagu ei eksisteerinudki. Huvitav, miks alati minuga need asjad peavad juhtuma. Võib-olla tuleb kunagi ka see päev, kui minuga enam ei juhtu iga päev midagi kummalist. Oleksin ilmselt selle üle üsna õnnelik, sest üsna tüütu on avastada, et keegi on otsustanud keset päeva minu jope lihtsalt lampi teise kohta tõsta. Ma olin juba veidi paanikas, et saan kõigest kampsuniväel koju kõndida, aga siiski oma suureks üllatuseks või kergenduseks avastasin oma jaki kuskilt teise jope alt mõned nagid eemal.

Muidu oli nagu ikka üsna unine päev nagu ikka. Füüsikas oli mul tükk aega raskusi millestki aru saamisega, aga noh Harry Potter oli seda väärt. Ma andsin endale lubaduse, et ma loen uuesti Harry Potteri läbi, sest mu mälu veab ikka üsna alt, pool filmi oli ikka ainult kuidagi häguselt tuttav.

Ma jätkan nüüd jutuga rohelise seljakotiga mehest, mille jaoks mul igasugused ideed puuduvad ja jutuga sellest, kuidas päkapikud mulle ainult üks kord elus pole kingitust hommikul toonud.

Otsast peale

Jah, blogiigatsus tuli peale, tegelikult juba ammu, aga ei leidnud seda õiget hetke, et kirjutada. Tundub, et see pikk paus oli kasulik. Lugesin, mida kevadel kirjutasin ja oli näha, et see asi oli juba suht mõttetuks muutunud. Aga nüüd on jälles see tuju, kus tahan olulised hetked jälle kirja panna, et oleks mida meenutada.

See nädalavahetus oli taas jälle selline mõttetu. Ja see on kurb, mulle kohe mitte ei meeldi reede õhtu koju minna ja siis veeta see ja ülejäänud päevad kellegagi näägesldes. Tegelikult sain tehtud päris palju kasulikku Roosade Kääride jaoks, leidsin igasugu lõikeid riiete jaoks ja mõtteid muudkui tuleb. Ma võiks rahumeeli veel terve kollektsiooni teha, nii palju mõtteid lihtsalt. Tegelt on tunne, et tahaks kohe minna kangapoodi, osta endale igasugu kangaid ja teha endale midagi. Leidsin koha, kus õpetati korsette tegema ja tõsielt on tahtmine endale ka paar tükki teha.
Imelik on see, et olen kodus olnud ja mul peaks olema ju võimalus end välja magada, siis mina ikka ärkasin laupäeva ja pühapäeva hommikul enne 9, umbes pärast 5-tunnist und. Eriti häiriv oli see, et ma ärkasin uppumistunde peale. Nägin unes, kuidas olin isa ja tema sõpradega kuskil metsas jõe ääres ja siis seal oli olnud äike, mille käigus olid suured betoonpostid kukkunud üle jõe. Kõrval oli veel üks kõrge post (see oli ikka väga kõrge, mingi 20 m vähemalt) püsti jäänud ja siis kõik käisid sealt kordamööda vette hüppamas. Imelik oli see, et nad hüppasid kahe posti vaehele, mis oli umbes meetrine pilu. Nad oleksid tegelikult kõik pidanud loogiliselt võttes surma saama, sest nii kõrgelt mingisse pilusse hüpata on suht ebareaalne. Kui minu kord oli, siis ma keeldusin posti otsa ronimast ja otsustasin niisama vette hüpata, mis lõppes sellega, et hüppasin nii tugevasti, et vees olles ei saanud ma enam aru, kuhu poole peab ujuma. Kõik oli süsimust ümberringi ja ma ulpisin vees, kuni ärkasin õhku ahmides.
Jap, see oli päris jube.
Tegin eile üle tüki aja kooki jälle. Õunakooki. Vanillijäätisega. Seda süües tuli nii väga jõuluigatsus peale. Tahaksin seda hetke, kus istun teetassi ja piparkookidega ja mandariinidega ning akna taga näen paksu valget lund. Sinna pole enam palju.