Igav on. Ma ei oska kuidagi teisiti oma rahulolematust väljendada. Mul on koolis igav, sest ma ei viitsi seal olla ja ei jaksa enam istuda ja lihtsalt kuularta. Samas suuda leida midagi mida ma teha tahaks. Ma olen jälle tagasi jõudnud sellesse nullpunkti, kuhu ma igal sügisel jõuan. Mul tekib halb tuju ja mul pole tahtmist väga midagi teha, aga samas ei suuda olla rahul mittemillegitegemise ja kodus passimisega, sest tahaks kuhugi minna ja midagi teha, et mitte aega raisku lasta. Nii ma siis olengi rahutu ja närviline ja teadmatuses. Nii ma siis kulgen vaikselt ja ootan millal see kõik jälle läbi saab. See tundub tõesti õige olevat, et ilm mõjutab meeletult palju eestlaste iseloomu ja olemust, selles mõttes, et tujud tihti ilma järgi, vähemalt minu puhul paistab see küll kohati nii olevat.
Olen enda puhul tähele pannud kummalist asja. Lisaks sellele, et mul on lukuneedus (see tähendab seda, et kõik asjad, millel on lukk, ei püsi minu käes tavaliselt üle paari nädala terved) on mul ka arvuti või interneti või millegi taolise needus. Sest alati kui ma arvutit kasutan, juhtub sellega midagi. Täna algas kõik sellset, et ta ei läinud jälle tööle, sest siia oli mingi kahtlane fail tekkinud ja pärast oli tore lugeda facebooki sõnumeid nii, et pilti ei näidanud. Sain hulgaliselt meile sõnumite kohta, mida justnagu ei eksisteerinudki. Huvitav, miks alati minuga need asjad peavad juhtuma. Võib-olla tuleb kunagi ka see päev, kui minuga enam ei juhtu iga päev midagi kummalist. Oleksin ilmselt selle üle üsna õnnelik, sest üsna tüütu on avastada, et keegi on otsustanud keset päeva minu jope lihtsalt lampi teise kohta tõsta. Ma olin juba veidi paanikas, et saan kõigest kampsuniväel koju kõndida, aga siiski oma suureks üllatuseks või kergenduseks avastasin oma jaki kuskilt teise jope alt mõned nagid eemal.
Muidu oli nagu ikka üsna unine päev nagu ikka. Füüsikas oli mul tükk aega raskusi millestki aru saamisega, aga noh Harry Potter oli seda väärt. Ma andsin endale lubaduse, et ma loen uuesti Harry Potteri läbi, sest mu mälu veab ikka üsna alt, pool filmi oli ikka ainult kuidagi häguselt tuttav.
Ma jätkan nüüd jutuga rohelise seljakotiga mehest, mille jaoks mul igasugused ideed puuduvad ja jutuga sellest, kuidas päkapikud mulle ainult üks kord elus pole kingitust hommikul toonud.
No comments:
Post a Comment