Jah, blogiigatsus tuli peale, tegelikult juba ammu, aga ei leidnud seda õiget hetke, et kirjutada. Tundub, et see pikk paus oli kasulik. Lugesin, mida kevadel kirjutasin ja oli näha, et see asi oli juba suht mõttetuks muutunud. Aga nüüd on jälles see tuju, kus tahan olulised hetked jälle kirja panna, et oleks mida meenutada.
See nädalavahetus oli taas jälle selline mõttetu. Ja see on kurb, mulle kohe mitte ei meeldi reede õhtu koju minna ja siis veeta see ja ülejäänud päevad kellegagi näägesldes. Tegelikult sain tehtud päris palju kasulikku Roosade Kääride jaoks, leidsin igasugu lõikeid riiete jaoks ja mõtteid muudkui tuleb. Ma võiks rahumeeli veel terve kollektsiooni teha, nii palju mõtteid lihtsalt. Tegelt on tunne, et tahaks kohe minna kangapoodi, osta endale igasugu kangaid ja teha endale midagi. Leidsin koha, kus õpetati korsette tegema ja tõsielt on tahtmine endale ka paar tükki teha.
Imelik on see, et olen kodus olnud ja mul peaks olema ju võimalus end välja magada, siis mina ikka ärkasin laupäeva ja pühapäeva hommikul enne 9, umbes pärast 5-tunnist und. Eriti häiriv oli see, et ma ärkasin uppumistunde peale. Nägin unes, kuidas olin isa ja tema sõpradega kuskil metsas jõe ääres ja siis seal oli olnud äike, mille käigus olid suured betoonpostid kukkunud üle jõe. Kõrval oli veel üks kõrge post (see oli ikka väga kõrge, mingi 20 m vähemalt) püsti jäänud ja siis kõik käisid sealt kordamööda vette hüppamas. Imelik oli see, et nad hüppasid kahe posti vaehele, mis oli umbes meetrine pilu. Nad oleksid tegelikult kõik pidanud loogiliselt võttes surma saama, sest nii kõrgelt mingisse pilusse hüpata on suht ebareaalne. Kui minu kord oli, siis ma keeldusin posti otsa ronimast ja otsustasin niisama vette hüpata, mis lõppes sellega, et hüppasin nii tugevasti, et vees olles ei saanud ma enam aru, kuhu poole peab ujuma. Kõik oli süsimust ümberringi ja ma ulpisin vees, kuni ärkasin õhku ahmides.
Jap, see oli päris jube.
Tegin eile üle tüki aja kooki jälle. Õunakooki. Vanillijäätisega. Seda süües tuli nii väga jõuluigatsus peale. Tahaksin seda hetke, kus istun teetassi ja piparkookidega ja mandariinidega ning akna taga näen paksu valget lund. Sinna pole enam palju.
See nädalavahetus oli taas jälle selline mõttetu. Ja see on kurb, mulle kohe mitte ei meeldi reede õhtu koju minna ja siis veeta see ja ülejäänud päevad kellegagi näägesldes. Tegelikult sain tehtud päris palju kasulikku Roosade Kääride jaoks, leidsin igasugu lõikeid riiete jaoks ja mõtteid muudkui tuleb. Ma võiks rahumeeli veel terve kollektsiooni teha, nii palju mõtteid lihtsalt. Tegelt on tunne, et tahaks kohe minna kangapoodi, osta endale igasugu kangaid ja teha endale midagi. Leidsin koha, kus õpetati korsette tegema ja tõsielt on tahtmine endale ka paar tükki teha.
Imelik on see, et olen kodus olnud ja mul peaks olema ju võimalus end välja magada, siis mina ikka ärkasin laupäeva ja pühapäeva hommikul enne 9, umbes pärast 5-tunnist und. Eriti häiriv oli see, et ma ärkasin uppumistunde peale. Nägin unes, kuidas olin isa ja tema sõpradega kuskil metsas jõe ääres ja siis seal oli olnud äike, mille käigus olid suured betoonpostid kukkunud üle jõe. Kõrval oli veel üks kõrge post (see oli ikka väga kõrge, mingi 20 m vähemalt) püsti jäänud ja siis kõik käisid sealt kordamööda vette hüppamas. Imelik oli see, et nad hüppasid kahe posti vaehele, mis oli umbes meetrine pilu. Nad oleksid tegelikult kõik pidanud loogiliselt võttes surma saama, sest nii kõrgelt mingisse pilusse hüpata on suht ebareaalne. Kui minu kord oli, siis ma keeldusin posti otsa ronimast ja otsustasin niisama vette hüpata, mis lõppes sellega, et hüppasin nii tugevasti, et vees olles ei saanud ma enam aru, kuhu poole peab ujuma. Kõik oli süsimust ümberringi ja ma ulpisin vees, kuni ärkasin õhku ahmides.
Jap, see oli päris jube.
Tegin eile üle tüki aja kooki jälle. Õunakooki. Vanillijäätisega. Seda süües tuli nii väga jõuluigatsus peale. Tahaksin seda hetke, kus istun teetassi ja piparkookidega ja mandariinidega ning akna taga näen paksu valget lund. Sinna pole enam palju.
No comments:
Post a Comment