Kui kõrvetab, siis ikka korralikult. Ma ei mäletagi päeva, millal oleks absoluutselt kõik halvasti läinud. Tegelikult on terve nädal selline olnud, ühe erandiga.
Mul on tunne, et mu pea plahvatab varsti, ma olen oma emotsioonidest nii üle koormatud, et ma ei oska enam nendega midagi peale hakata. Nüüd on vist nendel õigus, kes mu kohta närvihaige on öelnud. Nad on sellise olukorra küll ise põhjustanud ja tundub, et neil on õigus. Tunne on küll selline, et varsti saan närvivapustuse või midagi taolist. Mulle ei meeldi see tunne, kus ma olen poole neljani üleval lihtsalt selle pärast, et ma ei saa magama jääda, sest ma olen hirmul, paanikas, ahastuses, kurb, segaduses kõike korraga. Ma ärkan üles pidevalt, sest ma näen unes olukordi, kus ma hakkan ära surema. See on tegelikult päris hirmutav.
Ja kõige selle pärast läheb kogu muu elu ka nagu ta läheb. Eile sain jälle matas ühe F. Olin just kõik korda saanud ja lootsin, te mu ilusate hinnete rida jätkub, aga jah ma pole võimeline õppima, kui mind ikka totaalselt välja vihastatakse. Ja ma eelistan seda, kui mulle asjad otse välja öeldakse, mitte ei mängita solvunut ja ei ignoreerita mind.
Eile veel, saime Katuga teada, et Roosadel Kääridel on nii palju osalejaid, et mõned peab kõrvale jätma. Loodan, et me siis ikka saame osaleda. Oleks kena, kui nad jätaksid kõrvale need väiksed lapsed, kes nagunii kunagi kuigi kaugele ei jõua, sest mina tahan oma viimast võimalust kasutada ja osaleda. Loodan parimat.
Kõige tipuks läks mul eile internet ka ära, nii et ma olin lihtsalt isoleeritud normaasest maailmast ja rääkida polnud kellegagi. Nojah, sellise olukorra järel peaks alati midagi väga head tulema, nii et jään siis ootama.
Aga jah, ainus hea asi nagu iga nädal on kolmapäevad. Ükskõik, kuidas mu päev möödub, siis õhtud teatritunnis on alati parimad. See poolteist tundi seal on minu energiaallikas, see on see, mida ma kannatamatult alati ootan. See tähendab tõesti nii palju, sest need inimesed seal teevad sellest just selle mis see on. Ükskõik, kas meid on koos ainult neli või kümme nagu peaks, siis need tõesti ühed parimad hetked mu nädalas. Aitäh.
Lumi teeb ka tuju heaks, see on nii ilus ja ma nii ootan jõule. Tahan piparkooke ja mandariine ja kuuma piparmünditeed ja teki all istuda ja ...
Ja täna tahaksin ma tegelikult ühte mõnusat filmiõhtut. Sest ma ei jaksa pidutseda ja energiline olla.
See tuli nüüd küll väga segane jutt, aga keegi ei peagi sellest aru saama. Minu enda jaoks lihtsalt.
Mul on tunne, et mu pea plahvatab varsti, ma olen oma emotsioonidest nii üle koormatud, et ma ei oska enam nendega midagi peale hakata. Nüüd on vist nendel õigus, kes mu kohta närvihaige on öelnud. Nad on sellise olukorra küll ise põhjustanud ja tundub, et neil on õigus. Tunne on küll selline, et varsti saan närvivapustuse või midagi taolist. Mulle ei meeldi see tunne, kus ma olen poole neljani üleval lihtsalt selle pärast, et ma ei saa magama jääda, sest ma olen hirmul, paanikas, ahastuses, kurb, segaduses kõike korraga. Ma ärkan üles pidevalt, sest ma näen unes olukordi, kus ma hakkan ära surema. See on tegelikult päris hirmutav.
Ja kõige selle pärast läheb kogu muu elu ka nagu ta läheb. Eile sain jälle matas ühe F. Olin just kõik korda saanud ja lootsin, te mu ilusate hinnete rida jätkub, aga jah ma pole võimeline õppima, kui mind ikka totaalselt välja vihastatakse. Ja ma eelistan seda, kui mulle asjad otse välja öeldakse, mitte ei mängita solvunut ja ei ignoreerita mind.
Eile veel, saime Katuga teada, et Roosadel Kääridel on nii palju osalejaid, et mõned peab kõrvale jätma. Loodan, et me siis ikka saame osaleda. Oleks kena, kui nad jätaksid kõrvale need väiksed lapsed, kes nagunii kunagi kuigi kaugele ei jõua, sest mina tahan oma viimast võimalust kasutada ja osaleda. Loodan parimat.
Kõige tipuks läks mul eile internet ka ära, nii et ma olin lihtsalt isoleeritud normaasest maailmast ja rääkida polnud kellegagi. Nojah, sellise olukorra järel peaks alati midagi väga head tulema, nii et jään siis ootama.
Aga jah, ainus hea asi nagu iga nädal on kolmapäevad. Ükskõik, kuidas mu päev möödub, siis õhtud teatritunnis on alati parimad. See poolteist tundi seal on minu energiaallikas, see on see, mida ma kannatamatult alati ootan. See tähendab tõesti nii palju, sest need inimesed seal teevad sellest just selle mis see on. Ükskõik, kas meid on koos ainult neli või kümme nagu peaks, siis need tõesti ühed parimad hetked mu nädalas. Aitäh.
Lumi teeb ka tuju heaks, see on nii ilus ja ma nii ootan jõule. Tahan piparkooke ja mandariine ja kuuma piparmünditeed ja teki all istuda ja ...
Ja täna tahaksin ma tegelikult ühte mõnusat filmiõhtut. Sest ma ei jaksa pidutseda ja energiline olla.
See tuli nüüd küll väga segane jutt, aga keegi ei peagi sellest aru saama. Minu enda jaoks lihtsalt.
No comments:
Post a Comment