Eile õhtu oli super. Kuigi tegelikult kooli ma jõudsin üsna kehvas tujus, siis jah varsti muutus jälle paremaks. So far so good oli üle kõige. See oli nii lahe, et nende ajaks kõik lava ette hüppama tulid. Hea meel nende üle.
Ferniina on ikka parim nimi, millele taksot tellida. Takso me saime ja teekond Vene tänavale läks ikka väga lõbusalt. Meeletult ilus ilm oli. Ma ei jõua ära imestada, kui väga ma armastan talve. Ma armastan neid lumiseid katuseid, nii et kõik majad näevad välja nagu piparkoogimajad ja mulle meeldivad nii väga lumised vanalinna tänavad jõulukaunistustega ja paksu sadava lumega. Jah, talv on ilmselgelt minu lemmik. Imetlesime ilusat ilma ja püüdsime Katu, Külli ja Marioniga peokohta saada. Kuna Jorgen oli võtmega ära läinud, siis sisse saada meil ei õnnestunud ja kui olime natuke seal ukse taga passinud, siis ilmusid sinna kaks purjus soomlast, üks oli Pekka, nad lootsid takso tellida ja Viru hotelli sõita. Mida iganes. Seisime veel natuke ja siis läksime Mäkki, kõhud olid tühjad. Ma iga korraga aina rohkem vihkan seda Viru mäkki, neil on maailma kõige aeglasem teenindus, mis võib lihtsalt kohutavalt närvi ajada. Ja seekord andis see naine mulle veel vale joogi ka.
Peole jõudsime ka lõpuks. Äkki tekkis sinna väääga palju rahvast, aga tore oli, tuju oli super ja mul oli hea olla. Just seda ma vajasingi, ennast natuke välja elada.
Hommik oli ka kummaline, kui esimese bussi peale minnes käisime Katuga kordamööda mingi kümme korda pikali. Lõbus teekond oli. Bussis viskas bussijuht meid bussist välja lampi keset linna ja käskis teise bussi peale minna. Imelik, ei saanud aru, miks see vajalik oli. Mingi hetk tuli bussi peale üks kummaline, väga purjus ja jutukas mees. Mul olid juba foobiad tema suhtes, kuidas ta ka Murasteni sõidab ja siis mind koju jälitab. Õnneks nii ei läinud ja ma jõudsin ikka üksi koju.
Äratus oli paari tunni pärast. Mulle oli hommiksöögiks jäetud üks ära kuivanud röstsi juustuga. Päris tore algus päevale. Muidu olen terve päeva lihtsalt passinud, vihastanud sadamiljonkorda oma neti peale, sest ta ei lase mind msni, roosade kääride kavandeid joonistasin ka. Need tulid päris ilusad, aga ikkagi on tunne, et midagi oleks nagu puudu. See miski eriline, mille pärast me raudselt edasi saame.
Minu tuba on maja kõige külmem, ma olen terve päeva oma teetassi kõrval siin värisenud ja külmetanud. Tahaks sooja.
Ferniina on ikka parim nimi, millele taksot tellida. Takso me saime ja teekond Vene tänavale läks ikka väga lõbusalt. Meeletult ilus ilm oli. Ma ei jõua ära imestada, kui väga ma armastan talve. Ma armastan neid lumiseid katuseid, nii et kõik majad näevad välja nagu piparkoogimajad ja mulle meeldivad nii väga lumised vanalinna tänavad jõulukaunistustega ja paksu sadava lumega. Jah, talv on ilmselgelt minu lemmik. Imetlesime ilusat ilma ja püüdsime Katu, Külli ja Marioniga peokohta saada. Kuna Jorgen oli võtmega ära läinud, siis sisse saada meil ei õnnestunud ja kui olime natuke seal ukse taga passinud, siis ilmusid sinna kaks purjus soomlast, üks oli Pekka, nad lootsid takso tellida ja Viru hotelli sõita. Mida iganes. Seisime veel natuke ja siis läksime Mäkki, kõhud olid tühjad. Ma iga korraga aina rohkem vihkan seda Viru mäkki, neil on maailma kõige aeglasem teenindus, mis võib lihtsalt kohutavalt närvi ajada. Ja seekord andis see naine mulle veel vale joogi ka.
Peole jõudsime ka lõpuks. Äkki tekkis sinna väääga palju rahvast, aga tore oli, tuju oli super ja mul oli hea olla. Just seda ma vajasingi, ennast natuke välja elada.
Hommik oli ka kummaline, kui esimese bussi peale minnes käisime Katuga kordamööda mingi kümme korda pikali. Lõbus teekond oli. Bussis viskas bussijuht meid bussist välja lampi keset linna ja käskis teise bussi peale minna. Imelik, ei saanud aru, miks see vajalik oli. Mingi hetk tuli bussi peale üks kummaline, väga purjus ja jutukas mees. Mul olid juba foobiad tema suhtes, kuidas ta ka Murasteni sõidab ja siis mind koju jälitab. Õnneks nii ei läinud ja ma jõudsin ikka üksi koju.
Äratus oli paari tunni pärast. Mulle oli hommiksöögiks jäetud üks ära kuivanud röstsi juustuga. Päris tore algus päevale. Muidu olen terve päeva lihtsalt passinud, vihastanud sadamiljonkorda oma neti peale, sest ta ei lase mind msni, roosade kääride kavandeid joonistasin ka. Need tulid päris ilusad, aga ikkagi on tunne, et midagi oleks nagu puudu. See miski eriline, mille pärast me raudselt edasi saame.
Minu tuba on maja kõige külmem, ma olen terve päeva oma teetassi kõrval siin värisenud ja külmetanud. Tahaks sooja.
