Oh, kuidas mulle ei meeldi jätta pikki pause oma kirjutamisse, aga ma ausõna olen liiga laisk, et iga päev avada oma blogi ja kõik mõtted kirja panna. See muidugi tähendab seda, et enamik sellest, mida mõtlen ja tahan öelda jääb ütlemata, aga ma väga ei viitsi ka ausalt öelda selle nimel pingutada hetkel. Liiga laisk.
Igatahes tänasest. Igav. Igav. Igav. See filosoofia tund liigub valgusaastates, selle mehega on aeg tõesti tuhat korda aeglasem, aga hoolimata sellest teadmisest, tulin ma ikka kell 8 kooli ja olin valmis seda kõike välja kannatama, kui ta õnneks pakkus meile alternatiiviks minna puhvetisse ja lugeda tunnis olemise asemel mingit segast ja 45lk pikka artiklit. Olin selle üle üpris õnnelik, sest suutsin oma raamatuga päeva lõpuks 50lk edasi areneda, mis minu arvates on päris hea saavutus. Ülejäänud päev oli sama mõttetu, matas viskas üle, sest mu aju enam ei võta kogu seda koolivärki ja kogu aeg on paha tuju, sest mind on kool nii ära tüüdanud, et ma ise ka imestan, kuidas saab see mulle nii vastumeelt olla. Pole tahtmist midagi teha, aga samas just tahaks midagi teha, et igav ka ei oleks. Ootan vaheaega juba, sest see tundub tulla hea ja mõnus.
Kui kool lõpuks läbi sai, siis istusime veel puhvetis, isegi laud oli sama, mis hommikul, ja võtsime Katuga kahepeale ühte ülihead kohupiimakooki. Tahaks veel, kuigi mul praegu ka koogitaldrik ees. Edasi liikusime koolibussi poole ja siis Kompressorisse, kus ma polnud juba väga pikka aega ikka käinud. Sõime ja rääkisime igasugu asju. Ma ei tea, mul oli kuidagi kurb olla kõige selle jutu pärast, see ei olnud ju kurb jutt, aga mul oli kurb, et kõik on nii teisiti, kui varem ja et mina olen teistsugune ja üldse kõik sellised mõtted käisid peast läbi.
Saatsin Katu rongile ja liikusin ise näiteringi poole. Tore oli kõiki jälle näha ja tuju oli ka lõpuks päris hea. Sain seal ka sellise uudise, et koreograaf, kes tuleb meie etendust paika sättima, on sama mees, kes oli Polygonis ka. Muidu oli mul päris hea meel, et tuleb koreograaf ja etendus tuleb ikka tasemel, aga seda ma nüüd küll ei oodanud. Võib-olla teen liiga ennatlikke järeldusi, aga mulle tundub millegi pärast, et minu ja tema koostöö väga hästi ilmselt sujuma ei hakka. Eelmine kevad olin see tüdruk, kellega ta kunagi piisavalt rahule ei jäänud, sest mulle ei meeldinud ja lihtsalt füüsiliselt ei suutnud oma keha nii palju väänata, kui tema tahtis. Ehk siis kogu jutu point on see, et ma veidi kardan, mis saama hakkab ning teiseks kardan seda, et ta rikub kogu selle hea ja sooja õhkkonna minu jaoks, mis seal näiteringis praegu on, sest meenuab mulle Polygoni liiga palju. Polygoni aeg oli huvitav ja sain sealt kogemusi, kuid ei tahaks jälle samasse kohta tagasi jõuda, see asi on nüüd läbi ja nii võikski jääda. Loodan parimat.
Nädala pärast peab tekst peas olema, päris hull, ei teagi, millal seda veel jõuan.
Muud olulist nagu sellest nädalast ei mäleta, suurim sündmus oli ilmselt filosoofia tunnid esmaspäeval, väga segaduses õpetajaga, kes täna seda ise ka tunnistas, et ta väga segaduses oli ja nimetas end ka ufonaudiks.
Nädalavahetusel olid Roosad Käärid. Neist tahaks ka pikemalt kirjutada, aga praegu üritan oma parima anda füüsika õppimises, nii et kunagi hiljem.
Igatahes tänasest. Igav. Igav. Igav. See filosoofia tund liigub valgusaastates, selle mehega on aeg tõesti tuhat korda aeglasem, aga hoolimata sellest teadmisest, tulin ma ikka kell 8 kooli ja olin valmis seda kõike välja kannatama, kui ta õnneks pakkus meile alternatiiviks minna puhvetisse ja lugeda tunnis olemise asemel mingit segast ja 45lk pikka artiklit. Olin selle üle üpris õnnelik, sest suutsin oma raamatuga päeva lõpuks 50lk edasi areneda, mis minu arvates on päris hea saavutus. Ülejäänud päev oli sama mõttetu, matas viskas üle, sest mu aju enam ei võta kogu seda koolivärki ja kogu aeg on paha tuju, sest mind on kool nii ära tüüdanud, et ma ise ka imestan, kuidas saab see mulle nii vastumeelt olla. Pole tahtmist midagi teha, aga samas just tahaks midagi teha, et igav ka ei oleks. Ootan vaheaega juba, sest see tundub tulla hea ja mõnus.
Kui kool lõpuks läbi sai, siis istusime veel puhvetis, isegi laud oli sama, mis hommikul, ja võtsime Katuga kahepeale ühte ülihead kohupiimakooki. Tahaks veel, kuigi mul praegu ka koogitaldrik ees. Edasi liikusime koolibussi poole ja siis Kompressorisse, kus ma polnud juba väga pikka aega ikka käinud. Sõime ja rääkisime igasugu asju. Ma ei tea, mul oli kuidagi kurb olla kõige selle jutu pärast, see ei olnud ju kurb jutt, aga mul oli kurb, et kõik on nii teisiti, kui varem ja et mina olen teistsugune ja üldse kõik sellised mõtted käisid peast läbi.
Saatsin Katu rongile ja liikusin ise näiteringi poole. Tore oli kõiki jälle näha ja tuju oli ka lõpuks päris hea. Sain seal ka sellise uudise, et koreograaf, kes tuleb meie etendust paika sättima, on sama mees, kes oli Polygonis ka. Muidu oli mul päris hea meel, et tuleb koreograaf ja etendus tuleb ikka tasemel, aga seda ma nüüd küll ei oodanud. Võib-olla teen liiga ennatlikke järeldusi, aga mulle tundub millegi pärast, et minu ja tema koostöö väga hästi ilmselt sujuma ei hakka. Eelmine kevad olin see tüdruk, kellega ta kunagi piisavalt rahule ei jäänud, sest mulle ei meeldinud ja lihtsalt füüsiliselt ei suutnud oma keha nii palju väänata, kui tema tahtis. Ehk siis kogu jutu point on see, et ma veidi kardan, mis saama hakkab ning teiseks kardan seda, et ta rikub kogu selle hea ja sooja õhkkonna minu jaoks, mis seal näiteringis praegu on, sest meenuab mulle Polygoni liiga palju. Polygoni aeg oli huvitav ja sain sealt kogemusi, kuid ei tahaks jälle samasse kohta tagasi jõuda, see asi on nüüd läbi ja nii võikski jääda. Loodan parimat.
Nädala pärast peab tekst peas olema, päris hull, ei teagi, millal seda veel jõuan.
Muud olulist nagu sellest nädalast ei mäleta, suurim sündmus oli ilmselt filosoofia tunnid esmaspäeval, väga segaduses õpetajaga, kes täna seda ise ka tunnistas, et ta väga segaduses oli ja nimetas end ka ufonaudiks.
Nädalavahetusel olid Roosad Käärid. Neist tahaks ka pikemalt kirjutada, aga praegu üritan oma parima anda füüsika õppimises, nii et kunagi hiljem.
