Super-hüper nädal on olnud. Esmaspäeva õhtul, öösel pigem tegelikult, otsustasin, et lähen ikka kindlalt Hurtsile ja nii viimasel hetkel ma oma pileti soetasingi. Ja mul hea meel, et seda tegin. See ei olnud küll see kontsert, kus kontserdilt ära tulles ainus, mida öelda suudan on see, et see oli minu elu parim kontsert. Aga väga hea oli ikkagi, sest minu arvates on Hurts ikka üsna tasemel bänd ja kahju oli ainult, kogu sellest ajast esinesid nad ainult tunnikese. Lootsin ju nagu rohkemat, eriti pärast seda, kui olin kuulanud peaaegu tund aega mingit eriti jubedat soojendusbändi, kes kangesti meenutas seda, mida Maria tegi EAK-l. No see oli ikka reaalne piin, terve publik lihtsalt vahtis neid tuimade nägudega ja ootas, millal nad juba ära lähevad. Mitu korda oli see, kui plaksutati, et nüüd lähevad, jess, aga siis ikka laulsid (pigem inisesid) edasi ja see oli üpris naljakas, kui kogu publik ühekorraga tegi aaaahhh. Aga kui Hurts lõpuks lavale jõudis, siis hetkega tuli hea tuju ja mulle nii väga ikka meeldib kontsertidel käia. Pärast kontserti nägime Koit Toomet ka, kes vipi tsoonist välja tuli ja pilte sai ka ikka Hurtsi pildiga lava taustal tehtud.
Isa tuli järgi ja viis mu koju, mis oli tast väga armas.
Pühendasin mõned oma väärtuslikud uneminutid filosoofia õppimisele. Ja selle tulemusena minu suust järgmisel päeval vist ühtegi normaalset lauset ei tulnudki. Pärats filo töö kirjutamist oli küll tunne, et ma võiksin olla jama kirjutamises maailmameister. Millalgi käis üks TTÜ tädi rääkimas ja pärast veel Andrud Kivirähk ka. Siis järgnes lõputu pikk ootamine näiteringini, olime koolis ja vaatasime Katuga, kuidas Johhi kübarat õmbles ja siis millalgi suundusime Prisma, et Katu saaks omale pükse vaadata. Linnas sõin ühe taevaliku juustuburksi. Eile avastasin seda, et pool oma ajast ma mõtlen söögist ja ülejäänu pool kulub riietele ja muudele sellistele asjadele.
Näiteringis põhjustasin ühe eluohtliku olukorra ja rääkisin palju segast ja olin ilmselt üsna tülikas kaaslane. Tegime seak mingit mängu, kus üks on silmad kinni ja tantsib ning teine peab teda turvama. Tantsimisega sain väga hästi hakkama, aga selle teise asja tulemus oli see, et mu paariline kõmdis vastu toole ja käis pikali. Piinlik. Hiljem oli mingi selline asi, kus pidid mõlemd silmi kinni hoidma ja siis teise pimesi üles otsima. Mängu mõte oli see, et teine ei tea, kes sa oled ja siis, kui minu peale näidati, et mina olen, siis ma selle peale küsisi kõva häälega:"Mina või?" Vähemalt oli kõigil lõbus pidevalt minu ümber naerda. Keegi ütles mulle vahepeal veel, et kui ma oleksin teletups, siis raudselt punane.
Kodus kustusin põhimõtteliselt toidulaua taga, lihtsalt nii meeletu uni oli, mul oleks ka vaja läinud ühte neist kofeiinitablettidest, mida Merka Johhile jagas.
Mingi päev filmisime venku filmi ja siis ma jooksin oma punaste riietega mööda koolimaja ringi. Lõbus oli vähemalt. Minu ainus lause filmis on:" Oi, piip!" ehk siis ma ropendan ja selle asemele pannakse piiks.
Täna oli lugemismaratonipäev. Kõigepealt koolis koos Kennuga, kuni mu ema meile järgi tuli ja siis kodus jätkus pärast seda, kui ma olin teinud juba kõikvõimaliku, et seda edasi lükata. Veel leidsin täna oma pükste tagumiku pealt augu.
Isa tuli järgi ja viis mu koju, mis oli tast väga armas.
Pühendasin mõned oma väärtuslikud uneminutid filosoofia õppimisele. Ja selle tulemusena minu suust järgmisel päeval vist ühtegi normaalset lauset ei tulnudki. Pärats filo töö kirjutamist oli küll tunne, et ma võiksin olla jama kirjutamises maailmameister. Millalgi käis üks TTÜ tädi rääkimas ja pärast veel Andrud Kivirähk ka. Siis järgnes lõputu pikk ootamine näiteringini, olime koolis ja vaatasime Katuga, kuidas Johhi kübarat õmbles ja siis millalgi suundusime Prisma, et Katu saaks omale pükse vaadata. Linnas sõin ühe taevaliku juustuburksi. Eile avastasin seda, et pool oma ajast ma mõtlen söögist ja ülejäänu pool kulub riietele ja muudele sellistele asjadele.
Näiteringis põhjustasin ühe eluohtliku olukorra ja rääkisin palju segast ja olin ilmselt üsna tülikas kaaslane. Tegime seak mingit mängu, kus üks on silmad kinni ja tantsib ning teine peab teda turvama. Tantsimisega sain väga hästi hakkama, aga selle teise asja tulemus oli see, et mu paariline kõmdis vastu toole ja käis pikali. Piinlik. Hiljem oli mingi selline asi, kus pidid mõlemd silmi kinni hoidma ja siis teise pimesi üles otsima. Mängu mõte oli see, et teine ei tea, kes sa oled ja siis, kui minu peale näidati, et mina olen, siis ma selle peale küsisi kõva häälega:"Mina või?" Vähemalt oli kõigil lõbus pidevalt minu ümber naerda. Keegi ütles mulle vahepeal veel, et kui ma oleksin teletups, siis raudselt punane.
Kodus kustusin põhimõtteliselt toidulaua taga, lihtsalt nii meeletu uni oli, mul oleks ka vaja läinud ühte neist kofeiinitablettidest, mida Merka Johhile jagas.
Mingi päev filmisime venku filmi ja siis ma jooksin oma punaste riietega mööda koolimaja ringi. Lõbus oli vähemalt. Minu ainus lause filmis on:" Oi, piip!" ehk siis ma ropendan ja selle asemele pannakse piiks.
Täna oli lugemismaratonipäev. Kõigepealt koolis koos Kennuga, kuni mu ema meile järgi tuli ja siis kodus jätkus pärast seda, kui ma olin teinud juba kõikvõimaliku, et seda edasi lükata. Veel leidsin täna oma pükste tagumiku pealt augu.
