Sunday, January 23, 2011

Imperialism ja sotsialism, mu pühapäevaõhtused kaaslased

Mu unenäod on ikka klass omaette.
Ma ei taha enam mitte kunagi ärgata laupäevahommikul hirmuga, et olen oma kirjandi ja mata eksami läbi kukkunud. Nägin unes, kuidas mu kirjand läks eriti halvasti, mis ilmselt on mu suurim hirm koolilõpetamisega seoses. Veel nägin unes, kuidas pärast kirjandit oli mata eksamini ainult kaks päeva ja ma polnud veel mitte ühtegi õpikut avanud ja mitte midagi õppinud. Ilmselt see nii lähebki, et viimasel hetkel avastan, et peaks vist õppima hakkama lõpuks. Tol hetkel lubasin endale kohe sellel nädalavahetusel hakata mataülesandeid tegema. Ärgates see enam nii hea mõte ei tundunudki, nii et mataülesanneteni ma veel jõudnud ei ole.
Täna öösel nägin unes, kuidas olin sattunud kuidagi sarja "Kaks ja pool mees" sisse ja siis elasin seal.

Muidu oli selline tavaline ja üsna vaikne nädalavahetus. Reedel sain kuskilt endale veel nohu, nagu ma juba vähe poleks viimasel ajal haige olnud. Nojah, tänu sellel oli mul terve laupäeva paha olla ja peavalu ning vanaisa juubelil nägin üsna halb välja. Iga teine sugulane küsis, kas ma olen ka haige. Enda arvates olin kodust lahkumise hetkel üpris okei välimusega, aga ilmselt siis mitte. Nüüd tahaks ruttu terveks saada ja et mu nina enam ei valutaks ja et rohkem ei jääks haigeks. Sain eile oma tordi eest parima kiituse, mida üldse tahta võib. Mind võrreldi Jamie Oliveriga, mu kook pidavt olema sama hea kui tema oma, mida ta oma restoranis Londonis pakub. See annab mulle jõudu kindlalt oma unistuste poole liikuda.