Tänane päevanali, ma olen nõus minema Johhi lauta ja võtan endaga jumaliku valguse kaasa ja siis üks nunn tuleb ja päästab mu ära. See tundub siin imelik ja mittenaljakas, aga tol hetkel ma olin naermisest õhupuudusse suremas.
Mulle ei meeldi enam reedesed koolipäevad, sest need on nii aeglased. Ma jõuaks maakerale kolm tiiru peale teha, enne kui need tunnid ükskord ometi lõppevad. Inkas kuulasime pool tundi moraali, sellest, kui nõmedad ja lollid me oleme ja et keegi ei viitsi midagi teha. Üsna tavaline jutt juba. Sain ühe F-i ka selle eest, et ma suutsin kahele küsimusele vastata, ilma et oleksin kuskilt maha lugenud nagu mõni teine seda tegi. Nojah, sain lisaks eriti halvale tujule ka peavalu, nii et päev algas suht sitasti.
Edasi oli juba parem. Mulle meeldib, kuidas ikka jätame kõik asjad viimasele minutile ehk siis mata, mis on üks tund enne ajalugu, kulus ajaloo ettekande tegemisele. Tuli päris hästi välja muide.
Ülejäänu oli mõttetu, ei mäleta.
Aga pärast tunde läksime linna Katuga, et deitida Jakobi ja Frediga. Nad olid leidnud ühe pitsakoha kuskil EATi lähedal, asub kuskil nurga taga, nii et esimesel hetkel oleksime sellest üldse mööda kõndinud. See on hästi mõnus koht, seal on vähe inimesi ja maitsev pitsa. Veetsime seal mitu tundi ja ootasime Kaarlit, kes sinna lõpuks ei jõudnudki, nii et läksime talle hoopis Vabakale vastu. Meeltult hea meel oli teda veel enne ära sõitu näha, sain õnne soovida ja suveplaane sai ka kõvatsi tehtud. Oijah, sellest tõotab tulla järjekordne elu parim suvi. Ootan juba :)
Eile vist oli neljapäev, aga millalgi igatahes käisime suusatamas. See oli ka ikka omatte kogemus, eriti arvestades seda, et viimane kord liigutasingi end vist eelmine aasta, kui suusatamas paa korda käisin. Pidime mingist olematust künkast alla laskma, aga mina suutsin ikka pikali käia. Pärast mingi mäe peal ülestõusu proovides veeresin ka poole mäe peale alla. Katut siiski ei ületa, kes tegi sama asja väga mitu korda ja lisaks rebis oma pükstesse ka ühe hiiglasliku argu. Muidu mulle isegi meeldis, hakkasin oma suuski jälle armastama.
Kolmapäeval oli jälle näitering, mis oli võrratu nagu ikka. Sain teada, et JUBA märtsis tuleb meil esietendus, sinna on ju nii vähe aega!!! Ma ei kujuta ette, kuidas me kõige valmis peaks jõudma, arvestades seda, et meil pole isegi näidend veel koos ja osad ära jaotatud ja üldse plaan on kuidagi väga poolik. Päris lõbus oli see, et meid pandi ooperit laulma, mitte otseselt, aga pidime mingit tekstiosa lugema nagu oleksime ooperilauljad. No mina feilisin täielikult, sest laulmisega on mul tõsine probleem, ma lihtsalt ei oska seda. Nii ma siis kraaksusin seal natuke midagi ja üritasin mingeid noote välja võluda, aga jah, nii ta jäi. Minu õnneks ma lauluosa ei saa, ise palusin seda. Ma olen valmis vist ükskõik mida tegema, aga ainult mitte laulma. Aga teisi oli küll lahe vaadata, nagu oleksidki päriselt just ooperi esietenduselt tulnud. Mulle tõesti meeldib seal.
Ei tea miks, aga just kuulsin mingit kummalist heli ja selle peale mõtlesin, kuidas keegi tuleb mu tuppa, ta on uneseisundis ehk ei saa aru, mida ta teeb, ja siis püüab mind ära kägistada. Tõesti ei tea, miks ma nii mõtlen, tahaks ka kordki normaalne inimene olla, kuigi see poleks siis ilmselt enam mina.
Uni on.
Mulle ei meeldi enam reedesed koolipäevad, sest need on nii aeglased. Ma jõuaks maakerale kolm tiiru peale teha, enne kui need tunnid ükskord ometi lõppevad. Inkas kuulasime pool tundi moraali, sellest, kui nõmedad ja lollid me oleme ja et keegi ei viitsi midagi teha. Üsna tavaline jutt juba. Sain ühe F-i ka selle eest, et ma suutsin kahele küsimusele vastata, ilma et oleksin kuskilt maha lugenud nagu mõni teine seda tegi. Nojah, sain lisaks eriti halvale tujule ka peavalu, nii et päev algas suht sitasti.
Edasi oli juba parem. Mulle meeldib, kuidas ikka jätame kõik asjad viimasele minutile ehk siis mata, mis on üks tund enne ajalugu, kulus ajaloo ettekande tegemisele. Tuli päris hästi välja muide.
Ülejäänu oli mõttetu, ei mäleta.
Aga pärast tunde läksime linna Katuga, et deitida Jakobi ja Frediga. Nad olid leidnud ühe pitsakoha kuskil EATi lähedal, asub kuskil nurga taga, nii et esimesel hetkel oleksime sellest üldse mööda kõndinud. See on hästi mõnus koht, seal on vähe inimesi ja maitsev pitsa. Veetsime seal mitu tundi ja ootasime Kaarlit, kes sinna lõpuks ei jõudnudki, nii et läksime talle hoopis Vabakale vastu. Meeltult hea meel oli teda veel enne ära sõitu näha, sain õnne soovida ja suveplaane sai ka kõvatsi tehtud. Oijah, sellest tõotab tulla järjekordne elu parim suvi. Ootan juba :)
Eile vist oli neljapäev, aga millalgi igatahes käisime suusatamas. See oli ka ikka omatte kogemus, eriti arvestades seda, et viimane kord liigutasingi end vist eelmine aasta, kui suusatamas paa korda käisin. Pidime mingist olematust künkast alla laskma, aga mina suutsin ikka pikali käia. Pärast mingi mäe peal ülestõusu proovides veeresin ka poole mäe peale alla. Katut siiski ei ületa, kes tegi sama asja väga mitu korda ja lisaks rebis oma pükstesse ka ühe hiiglasliku argu. Muidu mulle isegi meeldis, hakkasin oma suuski jälle armastama.
Kolmapäeval oli jälle näitering, mis oli võrratu nagu ikka. Sain teada, et JUBA märtsis tuleb meil esietendus, sinna on ju nii vähe aega!!! Ma ei kujuta ette, kuidas me kõige valmis peaks jõudma, arvestades seda, et meil pole isegi näidend veel koos ja osad ära jaotatud ja üldse plaan on kuidagi väga poolik. Päris lõbus oli see, et meid pandi ooperit laulma, mitte otseselt, aga pidime mingit tekstiosa lugema nagu oleksime ooperilauljad. No mina feilisin täielikult, sest laulmisega on mul tõsine probleem, ma lihtsalt ei oska seda. Nii ma siis kraaksusin seal natuke midagi ja üritasin mingeid noote välja võluda, aga jah, nii ta jäi. Minu õnneks ma lauluosa ei saa, ise palusin seda. Ma olen valmis vist ükskõik mida tegema, aga ainult mitte laulma. Aga teisi oli küll lahe vaadata, nagu oleksidki päriselt just ooperi esietenduselt tulnud. Mulle tõesti meeldib seal.
Ei tea miks, aga just kuulsin mingit kummalist heli ja selle peale mõtlesin, kuidas keegi tuleb mu tuppa, ta on uneseisundis ehk ei saa aru, mida ta teeb, ja siis püüab mind ära kägistada. Tõesti ei tea, miks ma nii mõtlen, tahaks ka kordki normaalne inimene olla, kuigi see poleks siis ilmselt enam mina.
Uni on.
