See oli nii armas, kui Kersti end täna võsasuusatajaks nimetas. No tänane suusatund oli ikka üle mõistuse. Ma ei teagi, kas meeldis või mitte, sest vaheldus mulle meeldib, aga no seda oli ikka liiga palju. Kuna Reinet ei olnud, siis tundi andis meile Kalevipoeg. Kõigepealt olid mingid teatevõistlused, kus oli vist kuus võistkonda ja siis pidime kõik ilusti seda suusatama. Ginnu ja Krissu jõudsid veidi hiljem ja siis Ginnu pidi minu võistkonda tulema ehk siis pärast mind suusatama, aga me kumbki sellele otseselt ei mõelnud ja tegime ilusti oma ringi ära, lõpetasime veel esimestena ja siis, kui tagasi jõudsime ütles Kalevipoeg meile, et me ju olime ühes võistkonnas. Nii me oma kohast ilma jäimegi.
Edasi viis Kalevipoeg meid kuhugi edasi metsa poole ja andis siis ülesande minna tagasi, nii et kordagi suusarajale ei astuks, ainult mööda metsa. Mingist künkast oleksin peaaegu alla lennanud. Sellest polnudki väga hullu, et ma kogu aeg libisesin, sest mu suuskadel oli mingi vale suusamääre alla ja minu suusatamine oli nagu oleksin klaasi peal püüdnud edasi liikuda. Igatahes jah, metsas tuli mingi hetk kraav, kust kõik enne mind olid ilusti üle saanud ja siis ma mõtlesin ka, et see ei saa ju väga raske ometi olla ja sõitsin oma suuskadega otse kraavi. Jäin kinni ja üritasin end kuidagi sealt välja saada ja see kõik lõppes sellega, et üks hetk olin ma peapidi kraavis ja naersin südamest. Asi lõppes sellega, et ma võtsin suusad jalast ja kõndisin, kuni oli jälle mingi normaalsem võimalus metsas suusatada, kui metsas suusatamist sellisel moel üldse normaalseks saab pidada.
Viimane venku jäi täna ära ja jõudsin üle väga pika aja jälle vara koju. Mõnus ja hea oli, kuni tuli meelde, et vaja õppida kolmeks tööks, ja kuni läksin jälle emaga tülli, et unustasin köögi ära koristada.
Mingi hetk, kui mul igav oli, siis uurisin natuke internetis ringi ja leidsin selle kanakarri retsepti, mida Liisu vahepeal Luxist tõi. See pole ilmselt päris sama, aga tundus sarnane ja ma kavatsen seda varsti proovida.
Edasi viis Kalevipoeg meid kuhugi edasi metsa poole ja andis siis ülesande minna tagasi, nii et kordagi suusarajale ei astuks, ainult mööda metsa. Mingist künkast oleksin peaaegu alla lennanud. Sellest polnudki väga hullu, et ma kogu aeg libisesin, sest mu suuskadel oli mingi vale suusamääre alla ja minu suusatamine oli nagu oleksin klaasi peal püüdnud edasi liikuda. Igatahes jah, metsas tuli mingi hetk kraav, kust kõik enne mind olid ilusti üle saanud ja siis ma mõtlesin ka, et see ei saa ju väga raske ometi olla ja sõitsin oma suuskadega otse kraavi. Jäin kinni ja üritasin end kuidagi sealt välja saada ja see kõik lõppes sellega, et üks hetk olin ma peapidi kraavis ja naersin südamest. Asi lõppes sellega, et ma võtsin suusad jalast ja kõndisin, kuni oli jälle mingi normaalsem võimalus metsas suusatada, kui metsas suusatamist sellisel moel üldse normaalseks saab pidada.
Viimane venku jäi täna ära ja jõudsin üle väga pika aja jälle vara koju. Mõnus ja hea oli, kuni tuli meelde, et vaja õppida kolmeks tööks, ja kuni läksin jälle emaga tülli, et unustasin köögi ära koristada.
Mingi hetk, kui mul igav oli, siis uurisin natuke internetis ringi ja leidsin selle kanakarri retsepti, mida Liisu vahepeal Luxist tõi. See pole ilmselt päris sama, aga tundus sarnane ja ma kavatsen seda varsti proovida.
