Lõpetasin just ühe ülihea raamatu "Lohetätoveeringuga tüdruk". See on tõesti hea. Minu jaoks oli see nii põnev, et olin suuteline tunde järjest lugema. No ma ei arvagi, et mul oleks olnud midagi paremat väga kodus teha, aga isegi sel juhul on neli tundi ka minu kohta palju. Varem olen ma suutnud seda teha ainult Harry Potteriga :)
Tegelikult ei olnud mul plaanis mingit raamatuarvustust kirjutada, sest igaüks võib seda ise lugeda, kui tahab. Ma väga soovitan muide, kuigi see on uskumatult rõve kohati, siis on ikkagi väga huvitav. Igatahes, kuna raamatu ühed olulised kõrvalliinid olid suured ärid ja firmad ning ülemaailmne majandustegevus, siis mingil hetkel liikusid mu mõtted jälle oma tuleviku juurde ja sellele, kuidas ma olen kunagi edukas ja kuidas mul on oma restoraniärid. Mulle küll piisaks Eestis ja võib-olla natuke muust Euroopast ka võib-olla. Mõtlesin sellest, kuidas mul on suuremates Eesti linnades oma restoranid ja kohvikud, ma suutsin välja mõelda igast eri liiki kohvikud, mida võiks avada. Mõtlesin sellest, kuidas mul Tallinna vanalinnas ja Haapsalus kõige armsamad pisikesed kohvikud. Mõtlesin sellest, kuidas ma koostan ise menüüsid ja kuidas ma mõnikord astun ise kööki sisse ja teen oma klientidele süüa. See mõte tundub nii meeletult hea, nii väga tahaksin, et kõik nii hästi lähekski.
Aga tegelikult ma ei tea, kui reaalne selline unistus on, kuigi ma olen valmis endast kõik andma, et see täide läheks. Ma lihtsalt ei tea, kas ma üldse sobin firmajuhiks või kas mul on piisavalt nutikas mõtlemine, et suurt firmat juhtida. Igal juhul loodan, et on. Mul on mõtetes see kõik juba nii ilusti välja joonistunud, et ausalt öelda ei oskagi ma enam väga midagi muud ette kujutada. Mulle tundub, et mul tasub selles suunas liikuda ja vähemalt järele prooida, sest eile sain jälle ühe väga armsa komplimendi oma tordi kohta ja see tegi tuju nii heaks ja sellepärast üldse mõtted nii kaugele jõudsid lisaks raamatule.
Tegelikult ei olnud mul plaanis mingit raamatuarvustust kirjutada, sest igaüks võib seda ise lugeda, kui tahab. Ma väga soovitan muide, kuigi see on uskumatult rõve kohati, siis on ikkagi väga huvitav. Igatahes, kuna raamatu ühed olulised kõrvalliinid olid suured ärid ja firmad ning ülemaailmne majandustegevus, siis mingil hetkel liikusid mu mõtted jälle oma tuleviku juurde ja sellele, kuidas ma olen kunagi edukas ja kuidas mul on oma restoraniärid. Mulle küll piisaks Eestis ja võib-olla natuke muust Euroopast ka võib-olla. Mõtlesin sellest, kuidas mul on suuremates Eesti linnades oma restoranid ja kohvikud, ma suutsin välja mõelda igast eri liiki kohvikud, mida võiks avada. Mõtlesin sellest, kuidas mul Tallinna vanalinnas ja Haapsalus kõige armsamad pisikesed kohvikud. Mõtlesin sellest, kuidas ma koostan ise menüüsid ja kuidas ma mõnikord astun ise kööki sisse ja teen oma klientidele süüa. See mõte tundub nii meeletult hea, nii väga tahaksin, et kõik nii hästi lähekski.
Aga tegelikult ma ei tea, kui reaalne selline unistus on, kuigi ma olen valmis endast kõik andma, et see täide läheks. Ma lihtsalt ei tea, kas ma üldse sobin firmajuhiks või kas mul on piisavalt nutikas mõtlemine, et suurt firmat juhtida. Igal juhul loodan, et on. Mul on mõtetes see kõik juba nii ilusti välja joonistunud, et ausalt öelda ei oskagi ma enam väga midagi muud ette kujutada. Mulle tundub, et mul tasub selles suunas liikuda ja vähemalt järele prooida, sest eile sain jälle ühe väga armsa komplimendi oma tordi kohta ja see tegi tuju nii heaks ja sellepärast üldse mõtted nii kaugele jõudsid lisaks raamatule.
