Koolist bussipeatuse poole jalutades, tekkis mul esimest korda see kevade tunne, sest päike oli nii mõnus ja soe. Homme panen õhema jope, sest palav hakkas lausa. See oli see hetk, kui ma mõtlesin, et varsti, varsti on kogu see lumi läinud ja kogu aeg ongi hea ja soe. See tegi hea tunde ja tuju nii heaks, et oleksin võinud kasvõi sealsamas bussipeatuses tantsida. Mataklassi aken on nüüd üleni selline, et sealt paistabki ainult suvi ja ma tahaksin endale isiklikku kaasaskantavat päikest.
Mul on seljataga üsna unetu, aga samas võrratu nädalavahetus. Laupäeval jäeti mind jälle üksi koju, mis on parim, mida ma oskan vaheajal soovida. Kuna mulle päris üksi olemine siiski väga ahvatlev ei tundunud, siis pakkusin teatrikatele välja, et teeks oma ühise õhtu koos ja kutsusin neid kõiki siia. Millalgi õhtupoole jõudsid nad neljakesi mu ukse taha ja pidu võis alata. Tegime maailma parimat süsteemset pitsat, mida võib ette kujutada ja suurepärast šokolaadikooki valge šokolaaditükkide ja vaarikatega. Ma poleks eluski arvanud, et muffinipulbrist võib nii hea kook tulla, aga tuli. Eesti laulu vaatasime ka ära ja ma ei suuda kirjeldada, kui pettunud ma olen, et Getter võitis. No mida???? Eestlase muusikamaitse on ikka väga alla käinud. Kahju sellest. Kõige hullem on see, et see laul kummitas mind veel pühapäeva õhtuni välja. Mängisime "Reis läbi elu", juba teine kord mulle nädala jooksul, seekord jäid lapsed saamata ja lõpetasin kõige rikkamana. :) Minu suur lemmik on nüüdsest Vallatu Alias, midagi vallatut seal tõesti ei ole, aga mulle nii tohutul meeldib arvata ja seletada neid kaarte, kus on ainult tuntud inimeste nimed peal. Seda rõõmu jätkus meile poole 6-ni hommikul ja siis lõpuks otsustasime magada ka. Millegipärast ärkasin kell 9 ja siis oli natuke selline pohmaka tunne, mis pärast kogu päeva üleväsimusest endiselt alles oli, kuigi alkoholist oli asi õhtul väga kaugel. See oli tõesti üks mäletamist väärt õhtu ja loodan, et varsti jälle...
Esmaspäev on olnud selline, et mul on nüüd meeletu hirm kõigi eksamite ees, kolm korda suurem, kui ta siiani juba olnud on. Ma peaks endaga ruttu midagi ette võtma, et mu närvid täiesti otsa omadega ei saaks. Raamatukogust tõin kolm geo õpikut, ühe sain mingilt lapselt ja sama palju tuleb kuskilt veel hankida. Jeei, geo eksamile. Mul käivad kordamööda sellised väga äärmuslikud emotsioonid, kus mul on tunne, et ma oskan ja saan ja tahan ja lõpetan kooli hästi ning siis jälle sellised, et ei oska ja ei saa ja ei taha ja kukun kõik eksamid läbi. Tundub, et tulevad ühed väga rasked neli kuud kooli lõpuni. Oh jah, eks peab vastu pidama.
