Vaatasin täna jälle ühte oma lemmikumat filmi, "Music and Lyrics". Ma isegi ei oska arvata, miks see mulle nii väga meeldib, aga olen vähemalt kolm-neli korda seda vaadanud ja tunne on selline, et võiks rahulikult sama palju veel. See on küll kummaline, sest iseenesest see film pole midagi nii väga erilist, tavalise romantilise komöödia süžeega. Muidu head huumorit on seal küll palju. Lihtsalt selline mõnus, mitte ülepingutatud. Ja laulud, mis nad seal esitavad, on minu arust ka superhead. Põhjus, miks ma üldse filmi vaatamiseni jõudsin oli see, et telekast ei tulnud midagi. Nagu tõesti mitte midagi, mida ma suudaksin vaadata ilma närvi minemata, sest mõtlen, kuidas ma oma aega mingi jama peale raiskan. Emaga mõtlesimegi, et päris imelik, kuidas vabal päeval, eriti veel riigipühal, tuleb telekast ainult mingit jama. Ainult mõttetuid USA filme ja muud taolist paska. Ses suhtes, et muidu on sellisel päeval alati väga palju mingeid Eesti filme ja asju, mis meenutavad tähtpäeva. Üldjuhul on need kõik ka juba varem nagunii nähtud asjad, nii et vahet väga polegi. Täna näiteks oli ainult üks eesti film, samas kui mäletan, et varem ainult eesti filme iseseisvumisest päev otsa ainult tuligi. See tundus lihtsalt nii kummaline, et Eesti televisioon nii alla on käinud. Ma eriti tihti telekat vaatama ei satu, nii et seepärast see tuligi mulle suure üllatusena, et sealt ainult mingit jama tuleb. Ainus asi, mis meenutas iseseisvuspäeva, oli presidendivastuvõtt, mis on mu jaoks kõige arusaamatum asi, mida võib telekast üldse vaadata. Sorri, aga lollimat ajaveetmisviisi ma tõesti ei tea. Ma tegelikult oma jutuga ei pea silmas ainult tänast päeva, vaid üldse reede õhtud ja nädalavahetused. Tuleb ikka ette ka neid hetki, kus ma õhtul välja ei lähe ja no kui mul arvuti üle viskab, siis teleka vaatamine tunduks nagu hea alternatiiv, aga ma ei mäleta eriti, et oleksin mõne korra neist teleka ees kaua vastu pidanud.
Igatahes jah, ma ei teagi, kuhu see jutt omadega välja pidi jõudma, sest oma algset kirjutamise eesmärki ma enam ei mäleta.
Vaheajast veel niipalju, et eile oli üpris huvitav päev ja õhtu. Mul oli pea nii laiali otsas, et umbes 20 min enne marsa väljumist avastasin, et peaks hakkama marsa poole sättima. Seega oli mul umbes null minutit aega, et ennast korda teha, riided vahetada, pakkida Tsämmsi tort nii, et see ka elusalt linna jõuab ja õppida pähe näiteringi tekst. Marsa peale ma siiski jõudis, mitte küll tänu sellele, et ma väga kiire olin, vaid tänu sellele, et naaber mind teeotsa viskas. Marsas oli väga külm ja mina õppisin paljakäsi pabereid käes hoides pähe teksti, mis mulle pähe ei jäänud ja minu õnneks ma ei peagi seda pähe õppima, nagu hiljem selgus. Jeei! Pärast teatrikat läksin Patrickusse Tsämmsi sünnale. Tordi peale ütles ettekandja, et viige see siit minema ehk põhimõtteliselt ähvardas väljaviskamisega. See oli suht nõme, sest nii me kõik koos ei saanudki torti süüa, milles oligi kogu asja mõte ju. Õhtu oli tore, kuni ühe üleliigse tekiilani, mis tähendab seda, et natuke aega hoian igaks juhuks neist eemale ja võtan jälle rahulikult. Seekord kaotasin ära oma jaki ja kindad, vähemalt kõik muu oluline jäi alles. Aga nagu selgus jakk ja üks kinnas on Marioni käes, ma küll ei tea, mida ma järjekordse ühe kindaga peale hakkan. Kindakaotamises olen ma juba meister varsti. Vist juba neljas paar talve jooksul.
Sain täna hommikul ka lõpuks oma valijakaardi kätte, sest lihtsalt keegi pole juba kuu aega viitsinud postkasti tühjendada. Ja otsustasin, et mul ükskõik, kas need on mu esimesed või kahekümneseitsmendad valimised, siis mina end vabatahtlikult kodust välja ei viitsi ajada ja teen selle värgi arvuti abil ära.Kunagi väiksena olen valimiskabiinis käinud ja ma arvan, et see ei saa mulle mingi märkimisväärne kogemus olla.
