No täna oli ikka mäletamist väärt päev. Hommik oli tavaline, bussi peale, Tsämmsiga koos kooli ja eesti keele töö.
Aga siis kunagi tuli meil suusatamine. Või siis pigem uisutamine? Ei teagi, mis see oli, aga mingil moel me jää peal edasi liikusime. Terve Vabaõhumi uuseum oli lihtsalt üks liuväli ja siis no me tegime nägu, et suuskadel on ka tore uisutada. Mingi, kui mäest alla sõitsin, oleksin peaaegu üle panga ääre lennanud, sest nii libe oli ja ma ei saanud pidurdada. Viskasin end külili ja olin õnnelik, et ellu jäin. Edasi tegi meie mingi asendusõpetaja meile mäest alla laskmise võistlusi. Mida iganes. Lõpuks hakkas see naine mulle pinda käima ja tahtsin ainult ära saada sealt liuväljalt. Mõtlesin pidevalt oma suuskade peale, kuidas neist ilmselt ei jää midagi alles, sest keegi tore tüüp on otsustanud, et suusatamas peab igal juhul käima, ole kasvõi suremas. Nojah, lõpuks käisin ühe korra veel pikali, otse kiilasjää peal, põrutasin oma sabakondi natuke ära, õnneks väga hullu pole. Üldselt on mul väääga hea meel, et homme on suusaarvestus, mitte et ma seda teha tahaksin, aga lihtsalt ma ei pea enam mitte mitte kunagi vastu tahtmist suusatama minema.
Suusatunni lõpus jäime veel värava taha luku taha, sest õpetaja ei tulnud selle peale, et võiks võtme ka kaasa võtta. Vaatasime kuidas kõik väikesed lapsed värava alt läbi ronisid ja siis mingi hetk tuli Jaak ja saime ka ilusti välja tagasi. Siis käisingi jää peal pikali ja lasin veel mingist künkast alla, et mingi punktike saada. Jee! Nii tore!
Pärast uisu-suusatamist oli vene keele kirjand. Kõige viimane vene keele töö üldse!!!!!!!!!!!!! Kirjeldamatult hea tunne, et see on nüüd läbi ja ma ei pea mitte kunagi mitte ühtegi vene keelset asja enam tegema, kui ma ei taha. Tegelikult pole mul otseselt midagi vene keele vastu, aga mul on palju selle õppimise vastu, lihtsalt ei meeldi ja kõik. Arvan, et kirjand läks hästi, kogu tekst oli äkki kõik meeles ja sain hästi ruttu valmis ja kiirustasin bussi peale, kus nägin Johhi ema ja rääkisime natuke juttu, ning jõudsin vara koju. Nii hea.
Olen kogu selle aja kodus olnud oma raamatumullis. Ma pole õppinud füüsika tööks, unustasin inka lehed kooli ja midagi oli veel, mida ma ei teinud. Aga raamat on hea ja ilmselt enne ma magama ei jõua, kui ma selle läbi olen saanud. Kõik muu ootab homseni nagu ikka.
Eile oli ka superhea päev. Kooli ei mäleta, aga pärast tunde läksime Katuga Hessi ja sõime taevaliku tortilla eine. Rääkisime pikalt juttu ja lõpuks liikusime trolli peale, et minna Solarisse "Kuninga kõne" vaatama. Näiteringi lasin ilma igasuguste süümepiinadeta üle. Nägime Pyrot ka, sain talle õnne soovida. Siis tuli Johhi ka ja liikusime filmi vaatama. No see oli hea film, tõesti hea. Minge kindlasti vaatama, see on seda väärt. Ma väga loodan, et Colin Firth saab oma rolli eest Oscari, ta on selle tõesti ära teeninud. Film pani mõtlema ja mõjus ikka päris palju mulle. See oli selline film, millele ma veel tükk aega järele mõtlen. Jäin mõtlema sõprusest ja sellest, kui olulised on sõbrad. Ma võin ju arvata, et ma saan üksi hakkama ja ei pea teisi oma muredega koormama, aga tegelikult on ikkagi nii, et ma vajan väga enda ümber inimesi, ükskõik, kui vähe ma seda ka tunnistada ei taha mõnikord. Mulle on oluline hoida oma sõpru, ma tean, see võib olla raske, aga seda väärt, sest maailmas pole midagi väärtuslikumat, kui hea sõber. Sellised mõtted tulid filmi ajal, kui ma mõtlesin kuningale ja sellele, kui raske on temal leida tõelisi sõpru enda kõrvale.
Nüüd ootan veel ainult reede õhtut, mis, ma väga loodan, et tuleb tore. Mul on mu vingumistuju üle läinud ja ausalt öelda tunnen end ülihästi ning mõte lõpult venivast koolipäevast ei tundugi nii ebameeldiv hetkel.
Aga siis kunagi tuli meil suusatamine. Või siis pigem uisutamine? Ei teagi, mis see oli, aga mingil moel me jää peal edasi liikusime. Terve Vabaõhumi uuseum oli lihtsalt üks liuväli ja siis no me tegime nägu, et suuskadel on ka tore uisutada. Mingi, kui mäest alla sõitsin, oleksin peaaegu üle panga ääre lennanud, sest nii libe oli ja ma ei saanud pidurdada. Viskasin end külili ja olin õnnelik, et ellu jäin. Edasi tegi meie mingi asendusõpetaja meile mäest alla laskmise võistlusi. Mida iganes. Lõpuks hakkas see naine mulle pinda käima ja tahtsin ainult ära saada sealt liuväljalt. Mõtlesin pidevalt oma suuskade peale, kuidas neist ilmselt ei jää midagi alles, sest keegi tore tüüp on otsustanud, et suusatamas peab igal juhul käima, ole kasvõi suremas. Nojah, lõpuks käisin ühe korra veel pikali, otse kiilasjää peal, põrutasin oma sabakondi natuke ära, õnneks väga hullu pole. Üldselt on mul väääga hea meel, et homme on suusaarvestus, mitte et ma seda teha tahaksin, aga lihtsalt ma ei pea enam mitte mitte kunagi vastu tahtmist suusatama minema.
Suusatunni lõpus jäime veel värava taha luku taha, sest õpetaja ei tulnud selle peale, et võiks võtme ka kaasa võtta. Vaatasime kuidas kõik väikesed lapsed värava alt läbi ronisid ja siis mingi hetk tuli Jaak ja saime ka ilusti välja tagasi. Siis käisingi jää peal pikali ja lasin veel mingist künkast alla, et mingi punktike saada. Jee! Nii tore!
Pärast uisu-suusatamist oli vene keele kirjand. Kõige viimane vene keele töö üldse!!!!!!!!!!!!! Kirjeldamatult hea tunne, et see on nüüd läbi ja ma ei pea mitte kunagi mitte ühtegi vene keelset asja enam tegema, kui ma ei taha. Tegelikult pole mul otseselt midagi vene keele vastu, aga mul on palju selle õppimise vastu, lihtsalt ei meeldi ja kõik. Arvan, et kirjand läks hästi, kogu tekst oli äkki kõik meeles ja sain hästi ruttu valmis ja kiirustasin bussi peale, kus nägin Johhi ema ja rääkisime natuke juttu, ning jõudsin vara koju. Nii hea.
Olen kogu selle aja kodus olnud oma raamatumullis. Ma pole õppinud füüsika tööks, unustasin inka lehed kooli ja midagi oli veel, mida ma ei teinud. Aga raamat on hea ja ilmselt enne ma magama ei jõua, kui ma selle läbi olen saanud. Kõik muu ootab homseni nagu ikka.
Eile oli ka superhea päev. Kooli ei mäleta, aga pärast tunde läksime Katuga Hessi ja sõime taevaliku tortilla eine. Rääkisime pikalt juttu ja lõpuks liikusime trolli peale, et minna Solarisse "Kuninga kõne" vaatama. Näiteringi lasin ilma igasuguste süümepiinadeta üle. Nägime Pyrot ka, sain talle õnne soovida. Siis tuli Johhi ka ja liikusime filmi vaatama. No see oli hea film, tõesti hea. Minge kindlasti vaatama, see on seda väärt. Ma väga loodan, et Colin Firth saab oma rolli eest Oscari, ta on selle tõesti ära teeninud. Film pani mõtlema ja mõjus ikka päris palju mulle. See oli selline film, millele ma veel tükk aega järele mõtlen. Jäin mõtlema sõprusest ja sellest, kui olulised on sõbrad. Ma võin ju arvata, et ma saan üksi hakkama ja ei pea teisi oma muredega koormama, aga tegelikult on ikkagi nii, et ma vajan väga enda ümber inimesi, ükskõik, kui vähe ma seda ka tunnistada ei taha mõnikord. Mulle on oluline hoida oma sõpru, ma tean, see võib olla raske, aga seda väärt, sest maailmas pole midagi väärtuslikumat, kui hea sõber. Sellised mõtted tulid filmi ajal, kui ma mõtlesin kuningale ja sellele, kui raske on temal leida tõelisi sõpru enda kõrvale.
Nüüd ootan veel ainult reede õhtut, mis, ma väga loodan, et tuleb tore. Mul on mu vingumistuju üle läinud ja ausalt öelda tunnen end ülihästi ning mõte lõpult venivast koolipäevast ei tundugi nii ebameeldiv hetkel.
