Üks järjekordne väga tüütu poeskäik seljataga. Seekord oli vaja siis musti pükse. Poed õnneks olid nüüd pükse täis, aga neid proovides selgus, et ma olen täiesti ´mittesobivates mõõtmetes erinevate pükse jaoks. Kui sääred on parajad, siis ülevalt on nad raudselt laiad ja vastupidi. Ma lootsin saada mingeid ilusaid pükse vahelduseks, mis ei ole teksad, aga kui ma olin umbes 20 paari läbi proovinud, siis viskas üle see värk ja jäin ikka teksade juurde. Ühe ilusa pluusi leidsin ka. Loodan, et see on homme veel alles ja saan selle ka osta.
Veel ostsin kõrvarõngakonkse ja natuke traati ja nüüd, kui mul õnnestub üks õhtu lõpuks mitte õppimise ja söögitegmisega tegeleda, siis loodetavasti jõuan oma kõrvarõngaste tegemiseni ka lõpuks. Aga mõtteid on muidu nii palju, et ei teagi, millest pihta hakata. Muidu mõtlesin veel täna seda ka, et vist ikka võiks Tartu Kunstikooli proovida, sest ehteid võiks tulevikus küll teha. See mulle täitsa meeldib ja ma isegi viitsin selliseid asju nokitseda.
Täna oli võrratu hommik. Nii ilus oli väljas, kui me kooli poole hakkaisme minema. Sõites nägime auto kohal pilvi, mis olid nii madalal, et neid oleks nagu saanud käega katsuda. Pilved läksid puuladvast läbi. Suits, mis korstnatest tuli, oli samamood madalal ja see lihtsalt nagu oleks seisma jäänud keset õhku, ta ei liikunud eriti kuhugi. See oli nii ebamaine, see on vist sobiv sõna selle kirjeldamiseks. Õhtul koju sõites olid need pilved ikka alles.
Veel tahaks virmalisi näha, aga millegipärast arvan, et minu kodu juurde nad ei jõua.
Vaatasin just Dr. House ja reaalselt ehmatasin teleka peale, kuna üks mees, keda peeti surnuks ja lebas lahkamislaual, ärakas äkki karjudes üles, kuna tal lõigati saega nahk südame kohalt lahti. See oli ikka päris jube, ma peaaegu karjusin üle toa.
Nüüd aga suundun filosoofialainele ja silitan natuke oma kassi, kelle käest ma pidevalt särtsu saan.
Veel ostsin kõrvarõngakonkse ja natuke traati ja nüüd, kui mul õnnestub üks õhtu lõpuks mitte õppimise ja söögitegmisega tegeleda, siis loodetavasti jõuan oma kõrvarõngaste tegemiseni ka lõpuks. Aga mõtteid on muidu nii palju, et ei teagi, millest pihta hakata. Muidu mõtlesin veel täna seda ka, et vist ikka võiks Tartu Kunstikooli proovida, sest ehteid võiks tulevikus küll teha. See mulle täitsa meeldib ja ma isegi viitsin selliseid asju nokitseda.
Täna oli võrratu hommik. Nii ilus oli väljas, kui me kooli poole hakkaisme minema. Sõites nägime auto kohal pilvi, mis olid nii madalal, et neid oleks nagu saanud käega katsuda. Pilved läksid puuladvast läbi. Suits, mis korstnatest tuli, oli samamood madalal ja see lihtsalt nagu oleks seisma jäänud keset õhku, ta ei liikunud eriti kuhugi. See oli nii ebamaine, see on vist sobiv sõna selle kirjeldamiseks. Õhtul koju sõites olid need pilved ikka alles.
Veel tahaks virmalisi näha, aga millegipärast arvan, et minu kodu juurde nad ei jõua.
Vaatasin just Dr. House ja reaalselt ehmatasin teleka peale, kuna üks mees, keda peeti surnuks ja lebas lahkamislaual, ärakas äkki karjudes üles, kuna tal lõigati saega nahk südame kohalt lahti. See oli ikka päris jube, ma peaaegu karjusin üle toa.
Nüüd aga suundun filosoofialainele ja silitan natuke oma kassi, kelle käest ma pidevalt särtsu saan.
