Kadunud helid

Tänane õhtu kulub siis oma kadunud muusikavarude taastamisele. Ma arvasin, et mu lolluse tõttu põhjustatud kahju on väiksem, aga tuleb välja, et mul pole mitte mõned üksikud väga head laulud kadunud, vaid neid on lausa plaatide kaupa.

Tegelikult on nii, et isa andis lootust, et see kõik on ka taastatav, mida ta tõenäoliselt ongi, aga minu aju lihtsalt ei küündi sellisel tasemel tehnikani. Lihtsam on mulle lihtsalt otsast peale hakata ja kilplase tööd teha.

Kogu selle jama käigus panin tähele, et kanadalased teevad head muusikad, sest kanada muusikute loomingut on vist kõige rohkem kaotsi läinud. Või vähemalt nii mulle tundus.

Torrent on hea asi peaks mainima, sest ma saan ühekorraga ja tunduvalt vähesema ajakuluga kordades rohkem muusikat, kui mul õnnestus see limewire'iga. Ja kvaliteet on ka muidugi palju parem, aga just see, mis mind häirib ongi see, et enam ei saa kuskilt üksikuid lugusid tõmmata. Tahaks mingit võimalust, kus need mõlemad korraga töötavad või siis mingit muud toimivat lahendust.

Mind hämmastab see, et mul on peas enamik neist lauludest, mis ära kustusid. Suurem osa tegelikult olid sellised, mida ma vist kunagi ei kuulanudki, aga meeles on ikka ja nii mu peas aegajalt mõte toimib kui arvutiprogramm, mis tuletab aina meelde, mis mul veel on kustunud. Imelik on ausalt öeldes selliste mõtetega ringi liikuda, natuke arvutifriigi tunne või nii. Sama hea nagu see, kui mõtlen blogiposti tekstina, mitte lihtsalt normaalselt. Nojah, mul on kummaline aju kohati.

Aga mul on hea meel vaba esmaspäeva õhtu üle, mil mul on aega oma muusikaga tegeleda kasvõi neljani hommikul ja ma tean, et võin seda südamerahuga teha, sest miski ei sunni mind magama minema ja ärkama enne lõunat, mitte et ma kunagi magaks nii kaua, aga siiski, unistada ju võib :)

White Lies on nii hea ja ma olen ülimalt õnnelik, et mu telefoni tulid kaasa head ja kvaliteetsed kõrvaklapid!

Mu köharohu võtmine näeb välja nagu võtaksin viina ja pealekat peale.

Natuke jõulukatastroof

Täiesti lõpp mis ilm. Meeletult lahe on vaadata aknast välja, kui vastu paistab vaid valge sein vahepeal. Lumi on nii paks, et uksest enam välja eriti ei saa. Nii väga tahaks minna õue ja kogu selle lume sees olla ja võrratut talve nautida. Aga ei, mina olen haige ja paistab nii, et seda jätkub pikemaks ajaks. Kopsupõletik? Mingi päev ootab igatahes külaskäik arsti juurde. Peaasi, et aastavahetuseks ikka terve olen.

Jõulud oli peaaegu toredad. Mulle meeldib see aeg, kui tulevad külalised ja kõik on rõõmsad ja õnnelikud ja on selline jõlutunne. Ma ei tea miks, aga see aasta läks see kõik minust kuidagi mööda. Võib-olla on asi selles, et jõulutunne oli mul juba kunagi detsembri alguses ära või siis lihtsalt mõjutasid mind liiga palju mõned muud asjad. Või siis see, et esimest korda elus polnud meil kuuske toas, alles eile hommikul enne külalisi ehtisime ära. Jõulutunne oli korraks siis ka kui ma meelehetlikult üritasin kingititusi ilusasti ära pakkida. Aga õhtul oli juba päris hea olla, jõuluvana tegi mulle ka üllatuse uue telefoni näol ja tõi muud toredat. Avastasin oma sugulaste puhul ühe huvitava asja. Pole vahet, kas meid on laua taga viisteist või ainult kaheksa, siis sellele vaatamata on alati nii, et tekivad pikad hetked, kus mitte keegi ei räägi. Kõik on tuimalt vait ja lihtsalt söövad. Tõeline eesti pere, ütlen ma selle peale.

Kunagi ammu oli kirikupäev. Ei saanud viimast korda minema ka jätta, kuigi midagi erilist sealt ju oodata polnud. Samad laulud nagu ikka, sama jutt nagu ikka. Aga mul oli veidi teine tunne kui muidu. Lihtsalt see teadmine, et rohkem ma enam jõulude ajal kirikusse ei lähe. See on päris hea teadmine tegelikult. Kontsert ise ei tundunuki enam nii halb ja mõtteu nagu viimased aastad tüdimusega olen mõelnud. Võib-olla selle pärast, et mulle tõesti meeldis viimane laul mida esitati ja see jättis mulle hea mälestuse.

Meeletult tänulik olen ka, et mind viidi kirikust autoga koju, mitte ainult tee otsani, vaid lausa värava ette.

Viimane päev koolis, esimese klassi lastega. Need samas armsad, keda Katuga õpetajate päeval õpetasime. Mängisime nendega kellamängu Euroopa mängu ja pärast viisime nendega koos porgandeid kitsekestele Vabaõhumuuseumisse. Lapsed viskaseid meid lumepallidega ja mul oli külm, sest ma olin oma villased sokid koju jätnud.
Pärast oli mingi mõttetu laulmine, millest ma osa ei võtnud, vaid käisin omale rohelist kurgurohtu küsimas, mis mulle sugugi nii huvitavalt ei mõjunud nagu Johhile. Õigupoolest ei teinud see üldse midagi. Pärast sai kringleid ja mandariine ja kõrrejooki.
Siis tegin veel viimase jõulušopingu ja jooksin bussi peale. Rohkem ma ei mäleta jõulunädalast.

Ülejäänud nädal ilmselt möödub filme vahtides, süües jõulujääke ja köhast vabaneda üritades.

Tuli just lampi meelde, kuidas ma täna hommikul terve kohvikulaua teed täis pritsisin.

Nii juhtus ainult sellepärast, et ma olen Triinu, väitis Katu.

Fireflies

Panin täna tähele kolme asja.

1) Vanade telesarjade uued osad muutuvad alati vägivaldsemaks. Vaatasin täna korraks mingil põhjusel Knight Rideri uusi osasid ja ainus, mis mulle silma torkas oli see, et inimesed seal pidevalt peksid ja tulistasid üksteist. Samas mäletan vanu osasid, mida ka kunagi natuke vaatasin ja seal olid inimesed üldjuhul vähem vägivaldsemad ja kohati tundub, et üldse oli sari sisukam, sest mõttetut peksmist ja muud taolist ajaraiskamist oli palju. Tunduvad mulle veidi ülepingutatud need uued osad. Idee on küll suht sama, isegi peategelase nime pole muudetud, kuigi ta on eelmise sarja peategelase poeg, aga ikkagi mõjub see kuidagi võltsilt. Ei ole nagu seda tunnet, et see on õige asi ja tahan seda vaadata.

Sellist asja olen päris paljude muude sarjade ja filmide puhul tähele pannud, mille kunagistele osadele on uued järjed tehtud. Esimesena meenub kohe James Bond, mille viimased osas pole minu arvates üldse nii head nagu on seda juba klassikaks saanud vanad osad Sean Connery ja Pierece Brosnaniga. Või siis näiteks on mul kodus mingi 80-ndate hittsari Miami Vice, mis tundus mulle üsna huvitav isegi kohati. Aga uusversioon filmina, mis paar aastat tagasi tehti ei saanud sellele isegi ligilähedale mitte. Kahju sellest.

Üldjuhul just sellepärast mulle uusversioonid tihti ei meeldigi, sest need on liiga ülepaisutatud ja jääb mulje nagu oleks üritatud teha vanast paremat, kuid tulemus on mingi käkk, mis annab välja odavaeelarvelise Ameerika filmi mõõdu. Ma arvan, et kui juba teha siis pigem väga hästi või muul juhul oleks targem jätta tegemata.

2) Väga raske on mängida päkapikku, kui keegi kogu aeg mu järel luurab.

3) Aeglased inimesed on väga tüütud ja muudavad mind närviliseks. Ja samas olen ma ise täpselt samasugune aeglane kohati ja "kuu pealt kukkunud" nagu Katu mulle täna ütles.

4) Veenduisn just praegu jälle, et mulle meeldib kirjutada analüüse igasugu teemadel. Tahaks kunagi näiteks Eesti Ekspressi või mingisse ajakirja, nt Anne&Stiil, kirjutada filmi- või raamatuarvustusi, või üldse selliseid tekste, milles saab oma arvamusi mitmekülgselt välja tuua. Lõpukirjandi asemel ka anlüüsiksin midagi hea meelega.

Täna oli muidu üsna mõttetu päev. Füüsika töö lükkasin uude aastasse ehk siis tund aega passisin niisama kohvikus, pärast oli inkas mingi inglise komöödiasari, mis mind väga ei vaimustanud. Ülejäänud päeva lasin üle ja tegin väikest jõulušopingut Johhi ja Katuga ning lihtsalt olin kodus ja ei teinud mitte midagi. Põnev.

Üks naljakas asi juhtus veel, kui bussiga koju sõitsin. Panin üks hetk tähele, et ma ei mõelnud enam nagu ma seda muidu normaalselt teen, vaid kogu mõte voolas ühtlase tekstina mu blogisse. Nagu kirjutasin kõik oma mõtted üles, selline tunne oli.

Eile oli ka tulemusrikas päev. Pärast kolmetunnist šopingut Rocca al Mares õnnetus lõpuks saada üks äärmiselt igav musta värvi, aga vähemalt üsna ilus ja soe talvemantel. Ja vest, mida olen juba ma ei tea kui kaua igatsenud. Jäänud on veel saapad ja värvilised müts, kindad.

Tegelikult jõudsin täna ühele järeldusele veel. Vähem kui kahe nädala pärast pean ma hakkama poes eurodes maksma, mis on minu arvates täiesti kohutav, sest ma ei suuda peast kiiresti arvutada ehk see tähendab seda, et mul läheb poes kolm korda kauem aega, et aru saada, mida euro endast kujutab. Eks see mure teki vist paljudel, nii et vähemalt pole ma üksi.

Külma ilmaga ei tasu kunagi seelikut panna.

Seal kuskil arvutisügavustes

Mu õde püüdis täna kunstiliselt ennast väljendada.

Ma olin täna pool päeva veendunud, et on laupäev ja mul on homme veel üks vaba päev ning et aasta kaheksas kuu on oktoober.
Päris hästi. Ajataju hakkab vaikselt kaduma.

Reede oli hea päev. Mulle meeldis. Kool oli igav nagu ikka. Pärast tunde oli algul plaanis minna kõik koos Frediga Pizza Americanasse deitima, aga kuna ta jälle haigeks jäi siis, jäi seekord pitsad söömata. Jakobit kahjuks ka ei näinud. Selle asemel jäime kooli ja Katuga koos vaatasime, kuidas Johhi õmbleb. Millalgi tulid sinna kaks poissi ka Roosadeks käärideks õmblema, see oli päris naljakas vaatepilt kohati. Siis tuli Marion ka ja pärast kui Johhi oli õmblemise lõpetanud, tegime end koolis korda ja läksime Prisma jookide järele. Mul oli vaja kiiresti raha ka välja võtta ja nagu ikka minu vedamise korral, siis mingi kummalises jänesekasukas ja tossudes mees võttis korraga vist kogu oma aastapalga välja. See võttis ikka kaua aega.
Pärast Prismat tuli Hessi minek. Päris huvitav on pool tundi järjest paberlennukeid voltida. Minu võimed mul mikroskoopilis lennukeid teha ei võimaldanud, nii et Katule jäin ma kõvasti alla.
Õues oli nii külm, et kogu õhtu jooksul jõudsin küll mingi sada korda mõelda, kuidas mu varbad muutuvad siniseks, siis mustaks ja lõpuks kukuvad otsast ära. Nii õnneks ei läinud. Külma eest saime varju Ruudi juurde, seal tegime joogid ja ma ületasin ennast ja puhusin täis viis õhupalli hoolimata sellest, et mul oli hiiglaslik peavalu.
Plymeri ees pidime väga kaua ootama, aga lõpuks ikka saime sisse. So Far So Good oli super! Nad olid nii head, ma elasin lava ees kaasa nagu nad oleksid maailmakuulus bänd, kes on mingil põhjusel Eestisse tulnud. Kahjuks jäi mul Arnold Oksmaa "võrratu" esinemine nägemata. Lootsin seda näha ja südamest naerda. Ireeni oli ka jälle hea näha.
Pärast rääkis Marion meid bäkki sisse, ei pidanudki läbi jooksma. Keegi oli mu joogi ära võtnud ja nii ma siis kasutasin jälle oma vana tehnikat. Veel said mõned asjad selgeks ja selle üle on päris hea meel. Millalgi saabus päästeamet ja pidu löödi laiali. Oli hea õhtu nii kaua kui ta kestis, aga on ka paremaid, palju paremaid olnud.
Kolmveerand tundi mingi miinus 20-ga õues on ikka tappev. Ja tund aega järjest taksot kättes saada üsna lootusetu. Katu - taksojumalanna, sai lõpuks takso, kuhu ma sisse ei mahtunud, sest taksojuht ei lubanud. Läksin siis uut taksot püüdma ja saingi ühe, Katuga koos sõitsime siis teistele Kennu poole järele. Seal avastas Katu, et tal oli keegi raha pihta pannud, taksojuht tegi meile soodustust ja koju seepärast ma ei saanudki. Aa, vahepeal taksojuht pakkus meile pähklit.
Hommikuks oli mu köha väga hulluks ikka läinud ja see hääl, õigemini piiksatus millega ma rääkisin oli ikka hindamatu. Kuna bussi ei tulnud, siis Johhiga olime pool päeva Kennu juures, Katu ja Matu läksid juba hommikul.
Hea oli koju jõuda. Tundsin end suht zombina, pärast õhtul tulid veel külalised. Oijah.

Täna olen päris pikalt üritanud jõulukinke valmis teha. Ma vihkan nüüd amatlikult õmblemist.
Isa tõi jõulukuuse, aga see ei mahu kuhugi, sest meie mööbel on liiga suur ja võtab palju ruumi.

Lõbusad kuused

Üks kummaline, aga tore päev oli täna

Hommik oli hea. Eilse liiga energilise tuju pärast olen ma küll ainult mõne üksiku tunni maganud, aga siiski on hea olla.
Kuna mu talvesaapad jälle katki läksid eile, siis pidin endale uued otsima ja leidsin mingi vanad, mis nägid päris terved välja. Ma mäletasin, et neil oli midagi viga, aga kuna see välja ei paistnud, siis rõõmsalt panin need jalga ja läksin bussi peale. Poolel teel kooli tundsin, kuidas ühel jalal on kuidagi niiske ja jahe olla ning siis ma nägin, et mu saapalukk on katki. Jälle. Selliseid asju ei peaks iga päev juhtuma eksole. See olukord ajas mind tohutult naerma ja kuna mul oli üsna lõbus enda üle naerda, siis ma ei pannud tähele, et tee on üsna libe ja käsin lihtsalt kõhuli üks hetk. Milline armas algus mu päevale.
Muidu oli hea, et saime tantsu tehtud. Ma olen endiselt maailma halvim tantsija. Ainus, kellele taheti B+ panna olin loomulikult mina, aga siis sellest sai kuidagi ikkagi A. Mina jäin endaga väga rahule, sest vähemalt olid mul kõik liigutused meeles ja ma väga mööda rütmist ei pannudki, vist. Ja eriti kena oli tantsida täpselt Heli ja direktori nina all.
Pärast tunde läksin linna poole. Vahepeal põikasin Prismast läbi, et osta bussipilet ja oma saapalukku parandada keset Prismat mingite penskarite vahel. Kogu see aeg, mis ma linnas täna veetsin suutsin ma iga viie minuti tagant mõne penskari peale närvi minna. Ja siis ma mõtlesin, et tahaks olla universumi direktor ja lasta ehitada penskarite jaoks eraldi linna, kus nad siis võivad aeglaselt juhmi näoga üksteisele otsa koperdada. Teeksin neile trollid pehmete toolidega, et nad mitte kunagi enam ei vahiks mind oma hukkamõistva pilguga ja ei õiendaks minuga, kui neil on üks väike kotike, vaja ainult üks peatus sõita ja kõrval on olemas vaba koht, samal ajal kui mul palju suuri koolikotte ja ma tahan rahus linna jõuda. Võib-olla olen ma tõesti nende suhtes liiga õel, aga no nad on ikka tõesti häirivad tihtipeale.
Linnas käisin kangapoes ja sain endale kaks imeilusat kangast, millest tulevad veel ilusamad jõulukingid ma loodan. Pühapäeval hakkan nende nimel tegutsema ja aitähh Johhile, kes mu mõtted liikuma pani.
Pärast liikusin Rimi juurde isa ootama ja kuna ta mu kõnedele ei vastanud, siis sain ikka päris tükka aega seista seal kahe ukse vahel, kus on soe ja näeb välja ka. Päris naljakas oli vaadata, kuidas inimesed lihtsalt ei näe silte ukse peal. Iga teine inimene kõndis peaaegu vastu ust enne kui sai aru, et see ei lähe lahti. Üks mees, kelle oli väga kiire reaalselt jooksiski vastu ust ja siis põrkas sealt kenasti tagasi. Ta tegi seda kaks korda järjest, vastu teist ust ka.

Tabasalus saab osta lõbusaid kuuski. Nii armas. Tahaks ka endale ühte lõbusat kuuske tuppa.

Homme tuleb üks võrratu päev.

Ja ma ei saa aru, miks ta just toimis.

Ma ei saa aru, miks ma ei saa lõikude vahele tühiukuid jätta.

ei

saa

aru.

Edward happy, Edwrard sad

Hahaa! Mu voodi peal lebavad kaks hiigelsuurt Edwardi näopilti. Õnnelik ja kurb.

Olen nagu väike roosa Duracelli jänes. Mul on selline energia sees, et ma võiksin minna ja uuesti pea ees lumehange hüpata. Jah, ma hüppasin mitu korda igatepidi lumehange ja nägin lõpuks Eliisiga välja nagu jahu sees veeretaud kotlett. Mulle nii väga meeldib see väljend, nii et ma ilmselt niipea ei lõpeta selle kasuatmist. Ma reaalselt tunnen, kuidas mul süda kaks korda kiiremini lööb. Ma ei suuda paigal istuda, ma pean kohe ja praegu midagi tegema. Tahaksin kohe praegu minna ja suuskadega mäest alla vuhiseda. Kui ma olen päev otsa istunud, passinud, oodanud, igavusse surnud jne, siis üks võrratu poolteist tundi võib maailma tagurpidi keerata. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju südamest naersin, aga nüüd on võrratu. See poolteist tundi on liiga vähe, kaks korda nii palju ka ei piisaks. Ma võiksin elada seal väikeses teatrisaalis ja mul ei saaks ikka küll.

Ma loodan, et mu superenergia homme ka alles on, kui me tantsu esitame. Hetkel ma võiks küll vist kõige meie eest tantsida.

Võib-olla on jõulud ja see meeletu lumekogus mu mõistuse segi keeranud, aga ma reaalselt elan mingis omas õnnelikus mullis hetkel. Natuke selline tunne nagu ma oleksin pilves või midagi. Ja absoluutselt iga asi teeb mulle nalja praegu. Kummaline.

Muidu on nii, et mul pole enam talvesaapaid ja ma ei tea, kuidas, tõenäoliselt paljajalu siis, veedan oma ülejäänu talve. Mul läks JÄLLE saapalukk katki. See on juba maeiteamitmes, aga nii see vist jääbki. Lukuneedus.

Midagi väga olulist oli veel, mis ma tahtsin kirjutada, aga sinna ta läks.

Ma sain just teada, et ma sain mata arvestuse C+. Sellist asja ei ole ikka aastaid juhtunud. Vau. Elu on ikka ilus.

Aa ja meelde tuli see "tähtis" asi, kui ma kunagi õhtul netti jõudsin, siis facebook oli mulle kõigest 11 meili saatnud ja neid muudkui tuli juurde. :)

Elukunstnik

Ma armastan kaasaegset kunsti. Mulle pole mingi probleem järjest sel teemal kirjutada 1000 sõna ja mõtteid jäi veel ülegi. Ainus asi, mis mulle sotsioloogia valikaine juures meeldib ongi vist selle intervjuu tegemine ja analüüsi kirjutamine. Ainus asi, mille puhul ma tundsin, et see on huvitav kogu selle valikaine jooksul. Ja nüüd on selline tunne, et tahaks kohe maalida ja joonistada ja teha kunsti. Mu mõtted liiguvad hetkel nagu pintsel lõuendi peal, värvidega ja sujuvate joontega, punastses ja kollastes toonides, sest mul hea olla. Mõtted võiksid alati nii ilusad olla.

Muidu kõrguvad mu akna taga meetrised hanged ja mina olen neid terve päeva aknast vaadanud ja imetlenud ja mõelnud, kuidas tahaks õue minna ja lumme hüpata. Aga ei saa, kurk valus ja hääl ära.

Reede oli huvitav päev. Ma ärkasin pool seitse hommikul, mitte äratuskella, vaid hoopis selle peale, et tuul puhus väga valjult ja akna taga oli kaks või kolm autot lumme kinni jäänud. Tuiasin uniselt teise tuppa ja nägin üleni lumistes riietes ema, kes ütles, et võib edasi magada ja kooli täna minna ei saa. See oli küll tore uudis, aga fakt oli see, et uni oli läinud ja enam tagasi ei tulnudki. Nii palju siis mõnusast hommikust ja kaua magamisest. Kaks tundi keerutasin end voodis ja siis ärkasin ja vaatasin enda igavuse peletamiseks järgmiseid autosid, kes olid lumehange kinni jäänud. Kõik oli tore ja lumine, kuni tuli sahk ja tee sai puhtaks. Siis ärkas mu õde ja teatas, et ta tahab kooli minna. Niisiis minu vaba päev oli rikutud ja kui ma kooli jõudsin oli seal umbes kümme inimest ja lisaks sain teada, et füüsika arvestust ei toimugi ja et ma läksin asjatult kooli mingeid geenitehnoloogia filme vahtima. Õnneks sain varsti isa auto peale ja sain koju.

Õhtu möödus muffineid küpsetades. Mitte lihtsalt enda jaoks, vaid ma sain neid kõigest 60 tükki teha. Laada jaoks, mis Tabasalus oli. Aga need olid head. Mustikamuffinid.

Roosadele kääridele ei saanudki, kahjuks. Ma ei teagi, kas ma olen rohkem pettunud või vihane, et nii läks, aga rahul ei ole ma selle olukorrga üldse. Ja ma olen kurb, sest see oli mu viimane võimalus ju.

Avastasin ükspäev, et oleks vist tagumine aeg hakata mõtlema jõulikinkidele, sest nüüd on arvestustenädal ja siis pole mul üldse aega ning kui see läbi saab, siis ju ongi jõulud. Ma tahan, et aeg läheks nüüd väga aeglaselt.

Ma olen nii väsinud, et võiksin püstijalu magama jääda.

Täna oli kolmapäeva tunne

Mul on nii hea olla. Ma ei teagi miks, lihtsalt olen õnnelik ja see on hea. :) Koolis on surmigav, aga kõik need inimesed mu ümber muudvad ka selle igavuse paremaks ja toredamaks. Ma olen kaks päev järjest naernud ja igasugu VÄGA mõttekaid vestlusi Katuga maha pidanud.

Katu: Mhm

Triinu: Okei

Katu: Jah.

Triinu: Nojah

Umbes midagi taolist. Varsti saab Katu välja anda enda filosoofia raamatu. Raamat on paks, selles on kirjas ainult üks sõna: Jah. Katul on üks ja pool fänni, Kennu tervenisti punase pluusiga ja pool mind, sest mul on punased kotisangad.

Igapäevased mõttevälgatused. Aga need teevad tuju nii heaks.

Täna käis mingi naine meile majandusest rääkimas ja siis ma mõtlesin kogu ta loengu aja, et kas see ikka on see, mida ma tahan. See on küll kohati huvitav ja juhtub isegi seda, et ma jagan seda teemat, aga siis jälle mõtlesin, et võib-olla olen mina just üks neist inimtüüpidest, kes seda lihtsalt kolm või viis aastat järjest õpib, lõpetab ülikooli edukalt ja siis sobib ainult mingiks raamatupidajaks kuskil firmas. Ühesõnaga, nüüd ma jälle kahtlen natuke ja ei tea, mida ikkagi peale hakata. Mul on jah igasugu suuri plaane, aga nende teostamine tundub mulle praegu nii suur ja raske ettevõtmine. Siiski ma loodan ja usun, et ma teen järgmiseks aastaks õiged valikud ja suudan kõik oma võrratud plaanid ja unistused kunagi ikka ellu viia.

Muidu oli see jutt üsna huvitav, mida see naine rääkis. Ta laps oli ka armas, kes joonistas igasugu kummalisi pilte tahvli peale, tema üle oli tore naerda.

Tänasest ma väga rohkem midagi väga ei mäletagi, ainult seda, et mingi hetk oli mul nii õudne peavalu, et ma polnud võimeline isegi normaalselt ringi vaatama.

Aa, ja eesti keele tunnis rääkisime Andrus Kivirähkist ja see tekitas tahtmise tema raamatuid lugeda. Niisiis, üks plaan vaheajaks olemas.

Üks naljakas hetk oli täna veel, kui pärast inka järeltööd (mis mul vist väga ei õnnestunud) läksime Prisma poole. Rääksime juttu, Charlesist muide, siis ma rääkisin pika jutu maha ja mingi hetk märkasin, et ma räägin kõigest õhuga ja Katu on kuskile mitu meetrit tagapool selili maas ja naerab. Oijah, mulle meeldib talv, minu lemmik.

Ma ostsin täna 50 kr päkapikušokolaade, see müüja muigas, kui ma maksma läksin.

Ootan juba homset, nii väga.

Nohurohtu, palun

Kell saab pool kolm öösel ja ma ei oska midagi peale hakata. Võiks magada, aga pole und.
See nädalavahetus möödub koduselt, isegi kui tahaks minna kuskile ja midagi teha. Lihtsalt ei õnnestunud vältida haigeks jäämist ja enamik päevast möödus teetassi ja salvrätipaki kõrval. Üsna paha on olla ja hingata ei saa.
Tegin täna elus esimest korda kreembrüleed. Õnnestus päris hästi, nüüd on plaan jõuludeks ka seda teha. Jeei. Tahaks piparkooke.
Eile oli koolis filmiõhtu. Ühes tudengifilmis mängis Lota ja veel mingid tüübid, keda ka kuidagi natuke tunnen. Filmid olid päris huvitavad, sellised omamoodi. Viimasest ma just väga palju aru ei saanud, aga no vaadata sobis ikka. Patju oli päris naljakas raamatukogust alla tuua. Neid oli nii palju, terve lift oli neid täis. Raamatukogunaisele jätsin endast vist väga kummalise mulje, sest mul kulus erakordselt kaua aega, et aru saada, mis nuppu ma pean vajutama, et liftiuks lahti püsiks ja jäin nii peaaegu liftiukse vahele. Ja olin niisama väga segaduses.
Pärast filme läksin läbi metsa bussipeatuse poole. Ma ei taha enam kunagi sealt üksi pimedas õhtul minna, mul tekkisid reaalselt foobiad, et keegi jälitab mind ja metsa lõpus olid mingid purjus inimesed, kes väga tahtsid minuga rääkida. Jube. Poest sain oma päkapikuasjad ja vahukoore ruttu kätte ja siis oli üks naljakas marsasõit kodu poole.
Teeviit oli suht mõttetu, sain täpselt sama raamatu, mis eelmine aasta, ainult õppemaks on nüüd eurodes kirjas. Kahju oli, et see naine seal ei osanud mu küsimustele vastata ja pean ikka ise hakkama infot otsima.
Aga Eatis pärast oli hea, pelmeenid olid nii head, ammu juba igatsesin pelmeene. Tegin täna endale seda head chilli kastet, mida seal pelmeenidele pannakse.

Rääkisin väga pikalt eile isaga tulevikuplaanidest. See oli armas, kuidas ta ütles, et võin teha täpselt seda, mida ise tahan ning tema ei keela mulle midagi, kui ma just väga valesid valikuid ei hakka tegema. See andis palju kindlustunnet juurde ja nüüd on selline tunne, et kõik läheb nii nagu plaanin ja kõik õnnestub hästi. Sain endale juba suveks töökoha ka, olen isale sekretär. Jeei, ma raudselt feilin, sest ajan kõik vajalikud tähtsad asjad omavahel segamini.
Mul on ikka veel nii nii hea meel, et väljas on nii palju lund ja kõik on nii ilus. Selline tunne, et võiks igavesti kesta.

Air

Lemmikartist viimased nädal aega juba.

Mul on mingi suur vajadus filme vaadata. Aga pole aega ju. Tahan nii väga veel jõuda pöffile vaatama viimaseid filme ja üldse, ma ei teagi kust selline imelik tuju tuleb. Tahaks mõnusat seltskonda ja sellist õhtut, kus lihtsalt olla ja puhata.

Filmidega seoses tuli meelde, et täna venkus käis üks väga kena mees meile filmimisest ja filmi tegemisest rääkimas.

Muidu oli nii igav, et ma tõesti jäin mitu korda magama, kui vaatasime ühiskonnas filmi iisraeli ja palestiina sõjast. Pole päris minu teema.

Aga muidu, mul on hea meel, et kõik on jälle üsna hästi. Väike kurguvalu ja hiigelväsimus mind ei heiduta, ikka üritan kuidagi hakkama saada. Kõik kuidagi sujub jälle, isegi internet töötab enam-vähem normaalselt jälle. See tähendab, et üle maeiteakuipikaaja saan ma jälle msni kasutada ja mitte elada mingis muraste isolatsioonis.

Eile sain endale lõpuks talvemütsi. Ei saa aru, kuidas on võimalik, et poes ei müüda MITTE ÜHTEGI tavalist musta mütsi. Kõik on mingid kahtlase lõikega, mis mulle lihtsalt ei sobi. Aga jah, eile oli see õnnepäev, kui ma lõpuks endale mütsi sain, tumehall küll, aga siiski. Olen rahul ja ei karda enam, et mu kõrvalestad küljest jäätuvad.

Sain täna teada, et pean tegema sotsioloogias intervjuu. Mitte lihtsalt intervjuu, vaid see peab ole ma üsna pikk, kõik tuleb diktofoni salvestada ja siis pärast sõna-sõnalt ümber kirjutada. Kõik köhatused tuleb kirja panna ja pausid sekunditäpsusega. See on juba järgmiseks nädalaks, nii et mul on väga ruttu vaja kedagi, kes viitsiks pikalt mulle kunstiteemalistele küsimutele vastata.

Sain tasuta pileti Teeviidale, jeei!