Hahaa! Mu voodi peal lebavad kaks hiigelsuurt Edwardi näopilti. Õnnelik ja kurb.
Olen nagu väike roosa Duracelli jänes. Mul on selline energia sees, et ma võiksin minna ja uuesti pea ees lumehange hüpata. Jah, ma hüppasin mitu korda igatepidi lumehange ja nägin lõpuks Eliisiga välja nagu jahu sees veeretaud kotlett. Mulle nii väga meeldib see väljend, nii et ma ilmselt niipea ei lõpeta selle kasuatmist. Ma reaalselt tunnen, kuidas mul süda kaks korda kiiremini lööb. Ma ei suuda paigal istuda, ma pean kohe ja praegu midagi tegema. Tahaksin kohe praegu minna ja suuskadega mäest alla vuhiseda. Kui ma olen päev otsa istunud, passinud, oodanud, igavusse surnud jne, siis üks võrratu poolteist tundi võib maailma tagurpidi keerata. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju südamest naersin, aga nüüd on võrratu. See poolteist tundi on liiga vähe, kaks korda nii palju ka ei piisaks. Ma võiksin elada seal väikeses teatrisaalis ja mul ei saaks ikka küll.
Ma loodan, et mu superenergia homme ka alles on, kui me tantsu esitame. Hetkel ma võiks küll vist kõige meie eest tantsida.
Võib-olla on jõulud ja see meeletu lumekogus mu mõistuse segi keeranud, aga ma reaalselt elan mingis omas õnnelikus mullis hetkel. Natuke selline tunne nagu ma oleksin pilves või midagi. Ja absoluutselt iga asi teeb mulle nalja praegu. Kummaline.
Muidu on nii, et mul pole enam talvesaapaid ja ma ei tea, kuidas, tõenäoliselt paljajalu siis, veedan oma ülejäänu talve. Mul läks JÄLLE saapalukk katki. See on juba maeiteamitmes, aga nii see vist jääbki. Lukuneedus.
Midagi väga olulist oli veel, mis ma tahtsin kirjutada, aga sinna ta läks.
Ma sain just teada, et ma sain mata arvestuse C+. Sellist asja ei ole ikka aastaid juhtunud. Vau. Elu on ikka ilus.
Aa ja meelde tuli see "tähtis" asi, kui ma kunagi õhtul netti jõudsin, siis facebook oli mulle kõigest 11 meili saatnud ja neid muudkui tuli juurde. :)
