Ma armastan kaasaegset kunsti. Mulle pole mingi probleem järjest sel teemal kirjutada 1000 sõna ja mõtteid jäi veel ülegi. Ainus asi, mis mulle sotsioloogia valikaine juures meeldib ongi vist selle intervjuu tegemine ja analüüsi kirjutamine. Ainus asi, mille puhul ma tundsin, et see on huvitav kogu selle valikaine jooksul. Ja nüüd on selline tunne, et tahaks kohe maalida ja joonistada ja teha kunsti. Mu mõtted liiguvad hetkel nagu pintsel lõuendi peal, värvidega ja sujuvate joontega, punastses ja kollastes toonides, sest mul hea olla. Mõtted võiksid alati nii ilusad olla.
Muidu kõrguvad mu akna taga meetrised hanged ja mina olen neid terve päeva aknast vaadanud ja imetlenud ja mõelnud, kuidas tahaks õue minna ja lumme hüpata. Aga ei saa, kurk valus ja hääl ära.
Reede oli huvitav päev. Ma ärkasin pool seitse hommikul, mitte äratuskella, vaid hoopis selle peale, et tuul puhus väga valjult ja akna taga oli kaks või kolm autot lumme kinni jäänud. Tuiasin uniselt teise tuppa ja nägin üleni lumistes riietes ema, kes ütles, et võib edasi magada ja kooli täna minna ei saa. See oli küll tore uudis, aga fakt oli see, et uni oli läinud ja enam tagasi ei tulnudki. Nii palju siis mõnusast hommikust ja kaua magamisest. Kaks tundi keerutasin end voodis ja siis ärkasin ja vaatasin enda igavuse peletamiseks järgmiseid autosid, kes olid lumehange kinni jäänud. Kõik oli tore ja lumine, kuni tuli sahk ja tee sai puhtaks. Siis ärkas mu õde ja teatas, et ta tahab kooli minna. Niisiis minu vaba päev oli rikutud ja kui ma kooli jõudsin oli seal umbes kümme inimest ja lisaks sain teada, et füüsika arvestust ei toimugi ja et ma läksin asjatult kooli mingeid geenitehnoloogia filme vahtima. Õnneks sain varsti isa auto peale ja sain koju.
Õhtu möödus muffineid küpsetades. Mitte lihtsalt enda jaoks, vaid ma sain neid kõigest 60 tükki teha. Laada jaoks, mis Tabasalus oli. Aga need olid head. Mustikamuffinid.
Roosadele kääridele ei saanudki, kahjuks. Ma ei teagi, kas ma olen rohkem pettunud või vihane, et nii läks, aga rahul ei ole ma selle olukorrga üldse. Ja ma olen kurb, sest see oli mu viimane võimalus ju.
Avastasin ükspäev, et oleks vist tagumine aeg hakata mõtlema jõulikinkidele, sest nüüd on arvestustenädal ja siis pole mul üldse aega ning kui see läbi saab, siis ju ongi jõulud. Ma tahan, et aeg läheks nüüd väga aeglaselt.
