Mu õde püüdis täna kunstiliselt ennast väljendada.
Ma olin täna pool päeva veendunud, et on laupäev ja mul on homme veel üks vaba päev ning et aasta kaheksas kuu on oktoober.
Päris hästi. Ajataju hakkab vaikselt kaduma.
Reede oli hea päev. Mulle meeldis. Kool oli igav nagu ikka. Pärast tunde oli algul plaanis minna kõik koos Frediga Pizza Americanasse deitima, aga kuna ta jälle haigeks jäi siis, jäi seekord pitsad söömata. Jakobit kahjuks ka ei näinud. Selle asemel jäime kooli ja Katuga koos vaatasime, kuidas Johhi õmbleb. Millalgi tulid sinna kaks poissi ka Roosadeks käärideks õmblema, see oli päris naljakas vaatepilt kohati. Siis tuli Marion ka ja pärast kui Johhi oli õmblemise lõpetanud, tegime end koolis korda ja läksime Prisma jookide järele. Mul oli vaja kiiresti raha ka välja võtta ja nagu ikka minu vedamise korral, siis mingi kummalises jänesekasukas ja tossudes mees võttis korraga vist kogu oma aastapalga välja. See võttis ikka kaua aega.
Pärast Prismat tuli Hessi minek. Päris huvitav on pool tundi järjest paberlennukeid voltida. Minu võimed mul mikroskoopilis lennukeid teha ei võimaldanud, nii et Katule jäin ma kõvasti alla.
Õues oli nii külm, et kogu õhtu jooksul jõudsin küll mingi sada korda mõelda, kuidas mu varbad muutuvad siniseks, siis mustaks ja lõpuks kukuvad otsast ära. Nii õnneks ei läinud. Külma eest saime varju Ruudi juurde, seal tegime joogid ja ma ületasin ennast ja puhusin täis viis õhupalli hoolimata sellest, et mul oli hiiglaslik peavalu.
Plymeri ees pidime väga kaua ootama, aga lõpuks ikka saime sisse. So Far So Good oli super! Nad olid nii head, ma elasin lava ees kaasa nagu nad oleksid maailmakuulus bänd, kes on mingil põhjusel Eestisse tulnud. Kahjuks jäi mul Arnold Oksmaa "võrratu" esinemine nägemata. Lootsin seda näha ja südamest naerda. Ireeni oli ka jälle hea näha.
Pärast rääkis Marion meid bäkki sisse, ei pidanudki läbi jooksma. Keegi oli mu joogi ära võtnud ja nii ma siis kasutasin jälle oma vana tehnikat. Veel said mõned asjad selgeks ja selle üle on päris hea meel. Millalgi saabus päästeamet ja pidu löödi laiali. Oli hea õhtu nii kaua kui ta kestis, aga on ka paremaid, palju paremaid olnud.
Kolmveerand tundi mingi miinus 20-ga õues on ikka tappev. Ja tund aega järjest taksot kättes saada üsna lootusetu. Katu - taksojumalanna, sai lõpuks takso, kuhu ma sisse ei mahtunud, sest taksojuht ei lubanud. Läksin siis uut taksot püüdma ja saingi ühe, Katuga koos sõitsime siis teistele Kennu poole järele. Seal avastas Katu, et tal oli keegi raha pihta pannud, taksojuht tegi meile soodustust ja koju seepärast ma ei saanudki. Aa, vahepeal taksojuht pakkus meile pähklit.
Hommikuks oli mu köha väga hulluks ikka läinud ja see hääl, õigemini piiksatus millega ma rääkisin oli ikka hindamatu. Kuna bussi ei tulnud, siis Johhiga olime pool päeva Kennu juures, Katu ja Matu läksid juba hommikul.
Hea oli koju jõuda. Tundsin end suht zombina, pärast õhtul tulid veel külalised. Oijah.
Täna olen päris pikalt üritanud jõulukinke valmis teha. Ma vihkan nüüd amatlikult õmblemist.
Isa tõi jõulukuuse, aga see ei mahu kuhugi, sest meie mööbel on liiga suur ja võtab palju ruumi.
Ma olin täna pool päeva veendunud, et on laupäev ja mul on homme veel üks vaba päev ning et aasta kaheksas kuu on oktoober.
Päris hästi. Ajataju hakkab vaikselt kaduma.
Reede oli hea päev. Mulle meeldis. Kool oli igav nagu ikka. Pärast tunde oli algul plaanis minna kõik koos Frediga Pizza Americanasse deitima, aga kuna ta jälle haigeks jäi siis, jäi seekord pitsad söömata. Jakobit kahjuks ka ei näinud. Selle asemel jäime kooli ja Katuga koos vaatasime, kuidas Johhi õmbleb. Millalgi tulid sinna kaks poissi ka Roosadeks käärideks õmblema, see oli päris naljakas vaatepilt kohati. Siis tuli Marion ka ja pärast kui Johhi oli õmblemise lõpetanud, tegime end koolis korda ja läksime Prisma jookide järele. Mul oli vaja kiiresti raha ka välja võtta ja nagu ikka minu vedamise korral, siis mingi kummalises jänesekasukas ja tossudes mees võttis korraga vist kogu oma aastapalga välja. See võttis ikka kaua aega.
Pärast Prismat tuli Hessi minek. Päris huvitav on pool tundi järjest paberlennukeid voltida. Minu võimed mul mikroskoopilis lennukeid teha ei võimaldanud, nii et Katule jäin ma kõvasti alla.
Õues oli nii külm, et kogu õhtu jooksul jõudsin küll mingi sada korda mõelda, kuidas mu varbad muutuvad siniseks, siis mustaks ja lõpuks kukuvad otsast ära. Nii õnneks ei läinud. Külma eest saime varju Ruudi juurde, seal tegime joogid ja ma ületasin ennast ja puhusin täis viis õhupalli hoolimata sellest, et mul oli hiiglaslik peavalu.
Plymeri ees pidime väga kaua ootama, aga lõpuks ikka saime sisse. So Far So Good oli super! Nad olid nii head, ma elasin lava ees kaasa nagu nad oleksid maailmakuulus bänd, kes on mingil põhjusel Eestisse tulnud. Kahjuks jäi mul Arnold Oksmaa "võrratu" esinemine nägemata. Lootsin seda näha ja südamest naerda. Ireeni oli ka jälle hea näha.
Pärast rääkis Marion meid bäkki sisse, ei pidanudki läbi jooksma. Keegi oli mu joogi ära võtnud ja nii ma siis kasutasin jälle oma vana tehnikat. Veel said mõned asjad selgeks ja selle üle on päris hea meel. Millalgi saabus päästeamet ja pidu löödi laiali. Oli hea õhtu nii kaua kui ta kestis, aga on ka paremaid, palju paremaid olnud.
Kolmveerand tundi mingi miinus 20-ga õues on ikka tappev. Ja tund aega järjest taksot kättes saada üsna lootusetu. Katu - taksojumalanna, sai lõpuks takso, kuhu ma sisse ei mahtunud, sest taksojuht ei lubanud. Läksin siis uut taksot püüdma ja saingi ühe, Katuga koos sõitsime siis teistele Kennu poole järele. Seal avastas Katu, et tal oli keegi raha pihta pannud, taksojuht tegi meile soodustust ja koju seepärast ma ei saanudki. Aa, vahepeal taksojuht pakkus meile pähklit.
Hommikuks oli mu köha väga hulluks ikka läinud ja see hääl, õigemini piiksatus millega ma rääkisin oli ikka hindamatu. Kuna bussi ei tulnud, siis Johhiga olime pool päeva Kennu juures, Katu ja Matu läksid juba hommikul.
Hea oli koju jõuda. Tundsin end suht zombina, pärast õhtul tulid veel külalised. Oijah.
Täna olen päris pikalt üritanud jõulukinke valmis teha. Ma vihkan nüüd amatlikult õmblemist.
Isa tõi jõulukuuse, aga see ei mahu kuhugi, sest meie mööbel on liiga suur ja võtab palju ruumi.
