Panin täna tähele kolme asja.
1) Vanade telesarjade uued osad muutuvad alati vägivaldsemaks. Vaatasin täna korraks mingil põhjusel Knight Rideri uusi osasid ja ainus, mis mulle silma torkas oli see, et inimesed seal pidevalt peksid ja tulistasid üksteist. Samas mäletan vanu osasid, mida ka kunagi natuke vaatasin ja seal olid inimesed üldjuhul vähem vägivaldsemad ja kohati tundub, et üldse oli sari sisukam, sest mõttetut peksmist ja muud taolist ajaraiskamist oli palju. Tunduvad mulle veidi ülepingutatud need uued osad. Idee on küll suht sama, isegi peategelase nime pole muudetud, kuigi ta on eelmise sarja peategelase poeg, aga ikkagi mõjub see kuidagi võltsilt. Ei ole nagu seda tunnet, et see on õige asi ja tahan seda vaadata.
Sellist asja olen päris paljude muude sarjade ja filmide puhul tähele pannud, mille kunagistele osadele on uued järjed tehtud. Esimesena meenub kohe James Bond, mille viimased osas pole minu arvates üldse nii head nagu on seda juba klassikaks saanud vanad osad Sean Connery ja Pierece Brosnaniga. Või siis näiteks on mul kodus mingi 80-ndate hittsari Miami Vice, mis tundus mulle üsna huvitav isegi kohati. Aga uusversioon filmina, mis paar aastat tagasi tehti ei saanud sellele isegi ligilähedale mitte. Kahju sellest.
Üldjuhul just sellepärast mulle uusversioonid tihti ei meeldigi, sest need on liiga ülepaisutatud ja jääb mulje nagu oleks üritatud teha vanast paremat, kuid tulemus on mingi käkk, mis annab välja odavaeelarvelise Ameerika filmi mõõdu. Ma arvan, et kui juba teha siis pigem väga hästi või muul juhul oleks targem jätta tegemata.
2) Väga raske on mängida päkapikku, kui keegi kogu aeg mu järel luurab.
3) Aeglased inimesed on väga tüütud ja muudavad mind närviliseks. Ja samas olen ma ise täpselt samasugune aeglane kohati ja "kuu pealt kukkunud" nagu Katu mulle täna ütles.
4) Veenduisn just praegu jälle, et mulle meeldib kirjutada analüüse igasugu teemadel. Tahaks kunagi näiteks Eesti Ekspressi või mingisse ajakirja, nt Anne&Stiil, kirjutada filmi- või raamatuarvustusi, või üldse selliseid tekste, milles saab oma arvamusi mitmekülgselt välja tuua. Lõpukirjandi asemel ka anlüüsiksin midagi hea meelega.
Täna oli muidu üsna mõttetu päev. Füüsika töö lükkasin uude aastasse ehk siis tund aega passisin niisama kohvikus, pärast oli inkas mingi inglise komöödiasari, mis mind väga ei vaimustanud. Ülejäänud päeva lasin üle ja tegin väikest jõulušopingut Johhi ja Katuga ning lihtsalt olin kodus ja ei teinud mitte midagi. Põnev.
Üks naljakas asi juhtus veel, kui bussiga koju sõitsin. Panin üks hetk tähele, et ma ei mõelnud enam nagu ma seda muidu normaalselt teen, vaid kogu mõte voolas ühtlase tekstina mu blogisse. Nagu kirjutasin kõik oma mõtted üles, selline tunne oli.
Eile oli ka tulemusrikas päev. Pärast kolmetunnist šopingut Rocca al Mares õnnetus lõpuks saada üks äärmiselt igav musta värvi, aga vähemalt üsna ilus ja soe talvemantel. Ja vest, mida olen juba ma ei tea kui kaua igatsenud. Jäänud on veel saapad ja värvilised müts, kindad.
Tegelikult jõudsin täna ühele järeldusele veel. Vähem kui kahe nädala pärast pean ma hakkama poes eurodes maksma, mis on minu arvates täiesti kohutav, sest ma ei suuda peast kiiresti arvutada ehk see tähendab seda, et mul läheb poes kolm korda kauem aega, et aru saada, mida euro endast kujutab. Eks see mure teki vist paljudel, nii et vähemalt pole ma üksi.
Külma ilmaga ei tasu kunagi seelikut panna.
