Täiesti lõpp mis ilm. Meeletult lahe on vaadata aknast välja, kui vastu paistab vaid valge sein vahepeal. Lumi on nii paks, et uksest enam välja eriti ei saa. Nii väga tahaks minna õue ja kogu selle lume sees olla ja võrratut talve nautida. Aga ei, mina olen haige ja paistab nii, et seda jätkub pikemaks ajaks. Kopsupõletik? Mingi päev ootab igatahes külaskäik arsti juurde. Peaasi, et aastavahetuseks ikka terve olen.
Jõulud oli peaaegu toredad. Mulle meeldib see aeg, kui tulevad külalised ja kõik on rõõmsad ja õnnelikud ja on selline jõlutunne. Ma ei tea miks, aga see aasta läks see kõik minust kuidagi mööda. Võib-olla on asi selles, et jõulutunne oli mul juba kunagi detsembri alguses ära või siis lihtsalt mõjutasid mind liiga palju mõned muud asjad. Või siis see, et esimest korda elus polnud meil kuuske toas, alles eile hommikul enne külalisi ehtisime ära. Jõulutunne oli korraks siis ka kui ma meelehetlikult üritasin kingititusi ilusasti ära pakkida. Aga õhtul oli juba päris hea olla, jõuluvana tegi mulle ka üllatuse uue telefoni näol ja tõi muud toredat. Avastasin oma sugulaste puhul ühe huvitava asja. Pole vahet, kas meid on laua taga viisteist või ainult kaheksa, siis sellele vaatamata on alati nii, et tekivad pikad hetked, kus mitte keegi ei räägi. Kõik on tuimalt vait ja lihtsalt söövad. Tõeline eesti pere, ütlen ma selle peale.
Kunagi ammu oli kirikupäev. Ei saanud viimast korda minema ka jätta, kuigi midagi erilist sealt ju oodata polnud. Samad laulud nagu ikka, sama jutt nagu ikka. Aga mul oli veidi teine tunne kui muidu. Lihtsalt see teadmine, et rohkem ma enam jõulude ajal kirikusse ei lähe. See on päris hea teadmine tegelikult. Kontsert ise ei tundunuki enam nii halb ja mõtteu nagu viimased aastad tüdimusega olen mõelnud. Võib-olla selle pärast, et mulle tõesti meeldis viimane laul mida esitati ja see jättis mulle hea mälestuse.
Meeletult tänulik olen ka, et mind viidi kirikust autoga koju, mitte ainult tee otsani, vaid lausa värava ette.
Viimane päev koolis, esimese klassi lastega. Need samas armsad, keda Katuga õpetajate päeval õpetasime. Mängisime nendega kellamängu Euroopa mängu ja pärast viisime nendega koos porgandeid kitsekestele Vabaõhumuuseumisse. Lapsed viskaseid meid lumepallidega ja mul oli külm, sest ma olin oma villased sokid koju jätnud.
Pärast oli mingi mõttetu laulmine, millest ma osa ei võtnud, vaid käisin omale rohelist kurgurohtu küsimas, mis mulle sugugi nii huvitavalt ei mõjunud nagu Johhile. Õigupoolest ei teinud see üldse midagi. Pärast sai kringleid ja mandariine ja kõrrejooki.
Siis tegin veel viimase jõulušopingu ja jooksin bussi peale. Rohkem ma ei mäleta jõulunädalast.
Ülejäänud nädal ilmselt möödub filme vahtides, süües jõulujääke ja köhast vabaneda üritades.
Jõulud oli peaaegu toredad. Mulle meeldib see aeg, kui tulevad külalised ja kõik on rõõmsad ja õnnelikud ja on selline jõlutunne. Ma ei tea miks, aga see aasta läks see kõik minust kuidagi mööda. Võib-olla on asi selles, et jõulutunne oli mul juba kunagi detsembri alguses ära või siis lihtsalt mõjutasid mind liiga palju mõned muud asjad. Või siis see, et esimest korda elus polnud meil kuuske toas, alles eile hommikul enne külalisi ehtisime ära. Jõulutunne oli korraks siis ka kui ma meelehetlikult üritasin kingititusi ilusasti ära pakkida. Aga õhtul oli juba päris hea olla, jõuluvana tegi mulle ka üllatuse uue telefoni näol ja tõi muud toredat. Avastasin oma sugulaste puhul ühe huvitava asja. Pole vahet, kas meid on laua taga viisteist või ainult kaheksa, siis sellele vaatamata on alati nii, et tekivad pikad hetked, kus mitte keegi ei räägi. Kõik on tuimalt vait ja lihtsalt söövad. Tõeline eesti pere, ütlen ma selle peale.
Kunagi ammu oli kirikupäev. Ei saanud viimast korda minema ka jätta, kuigi midagi erilist sealt ju oodata polnud. Samad laulud nagu ikka, sama jutt nagu ikka. Aga mul oli veidi teine tunne kui muidu. Lihtsalt see teadmine, et rohkem ma enam jõulude ajal kirikusse ei lähe. See on päris hea teadmine tegelikult. Kontsert ise ei tundunuki enam nii halb ja mõtteu nagu viimased aastad tüdimusega olen mõelnud. Võib-olla selle pärast, et mulle tõesti meeldis viimane laul mida esitati ja see jättis mulle hea mälestuse.
Meeletult tänulik olen ka, et mind viidi kirikust autoga koju, mitte ainult tee otsani, vaid lausa värava ette.
Viimane päev koolis, esimese klassi lastega. Need samas armsad, keda Katuga õpetajate päeval õpetasime. Mängisime nendega kellamängu Euroopa mängu ja pärast viisime nendega koos porgandeid kitsekestele Vabaõhumuuseumisse. Lapsed viskaseid meid lumepallidega ja mul oli külm, sest ma olin oma villased sokid koju jätnud.
Pärast oli mingi mõttetu laulmine, millest ma osa ei võtnud, vaid käisin omale rohelist kurgurohtu küsimas, mis mulle sugugi nii huvitavalt ei mõjunud nagu Johhile. Õigupoolest ei teinud see üldse midagi. Pärast sai kringleid ja mandariine ja kõrrejooki.
Siis tegin veel viimase jõulušopingu ja jooksin bussi peale. Rohkem ma ei mäleta jõulunädalast.
Ülejäänud nädal ilmselt möödub filme vahtides, süües jõulujääke ja köhast vabaneda üritades.
