Ajalugu ja Rootsi sõjamehed

Ajalugu jätkuvalt köidab mu meeli ja ajab mind segadussse. Lisaks 100 leheküljele olulisele infole Eesti ajaloo kohta sain veel teada, et õpiku kõige ilusamad inimeste pildid siiani olid Rootsi sõjameestest. Järelikult peab paika tõde, et Rootsis on kenad mehed, sest sellised on nad alati olnud. Vahepeal lugesin mingi sõja kohta nii, nagu loeksin põnevusromaani, sest mind siiralt huvitas, kuidas sõda lõpeb ja kas venelased tapsid kõik eestlased ära või mõned ikka pääsesid. Natukese aja pärast mulle meenus, et ma olen eestlane ja täiesti elus, seega sõda ei saanud lõppeda halvemini, kui see, et rootslaste asemel valitsesid Eestis nüüd venelased. Vahepeal sain veel teada, et eestlased sõid inimliha, kui kunagi ammu siin näljahäda oli ja veel rebisid nad mingitel ristisõdijatel elusast peast südame välja ja siis sõid selle ära, lootuses sellest südamest mingit väge saada. Tore on enda aju koormata faktidega, mis ajaloo eksami seisukohalt on täiesti ebaolulised, aga no nii see läheb alati.

Üldiselt ongi nii, et mu elu koosneb ainult ajaloost ja nii veel kõik järgmised päevad kuni esmaspäevani, ma ausalt-öelda natuke kardan juba seda seisundit, mis mul esmaspäevaks on, aga vähemalt on mul väga tark tunne praegu ja see on vist hea. Mulle tundub, et ma võiks kogu maailma ajaloo iga detaili meelde jätta, sest mulle tõesti jääb praegu vist kõik meelde, mida ma loen. Peaasi, et see seisund püsiks järgmised paar päeva. Ja nüüd ma suundun tagasi ajaloo lainetele, et homme võtta uus õpik ja olla veel umbes 200lk võrra targem. Juhuu!

SinuMinuValem2

Täna oli teine etendus. Algul oli saalis kolm inimest ja siis oli natuke feil tunne, aga pärast oli pool saali enam-vähem täis ja oli täitsa okei. Isegi üks tuttav oli mul seal :)

Aga etendust teha oli tore, seekord ei olnud seda hirmsat närvi sees, mis esietendusel, nii et oli palju parem ja seekord ei läinud väga sassi ka. Mõnus, tahaks veel esineda, kahest korrast jäi nagu väheks, tahaks veel ja veel ja ma ei tea, lõputult vist.

Kahju, et kogu see värk läbi saab. Üks kord on veel kõik koos jäänud ja siis läbi. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et see aasta nii kiiresti on läinud. See aasta võiks igavesti kesta ainult kas või teatri pärast. Ma tõesti ei oska oma elu ette kujutada ilma nende kolmapäevadeta, sest need nii oluliseks ja armsaks saanud. Mu mõtted pendeldavad kordamööda Tartu ja Tallinna vahel. Ei suuda Tallinna elust loobuda, aga Tartusse minemata ka ei jäta. Raske on nii. Aga ma olen õnnelik selle ühe aasta üle, mis mulle nii palju uusi sõpru andis ja mille jooksul mul oli nii tore ja õnnelik olla. Ja tegelikult, ma ju ei tea, mis minust paari kuu pärast saab ja võib-olla läheb kõik täiesti vastupidi minu ideaalmaailmale ja ma ei saagi teise linna kolida. Ma südamest loodan, et mu ideaalmaailma ei purusta miski, sest minu unistused ja plaanid on väga suured ja ma olen miljon protsenti kindel endas, et ma tahan Tartu ja sinna ma ka saan.

Bzzzzzzzzz

sjiowjskjsijedkjneupikmlnipuesdjnipeskdmlödsüpoitdrbgfhpöiuhersdfpo8u7y7uyrtdgfhhlou7y6t7uyfj ugfdgtdjhytilokljjhuyjftggljojlkgfdcvkuiöplüäpjuytdvbikytretrdfcvu,iuuy7itrytghvbiluytgfdrtymut,iyulok,mhgfytgfmguikuhgfhgfvctyedyujyhgfytddfv.olukhjgv hgybh,ikjkjhjiojhughnbkhgjhbjk.lkjhgyhfgvbjnl.kjgh
Kell saab varsti 11 ja ma olen kohe varsti õppinud ajalugu 10 tundi. Katus suht sõidab ja ma ei tee enam eriti vahet, kes on Saddam Hussein ja kes on Deng Xiaoping. Aga mul oli tänane eesmärk ja see saab kohe täidetud.
Muidu käisin veel koolis ja tõin endale VEEL neli õpikut, mis mind targaks peaksid tegema.
Jeei! Kaks lehekülge veel!

MinuSinuValem

Täna lõpuks oli siis meie esietendus. Tehtud sai! Lõppkokkuvõttes tuli meil tegelikult täitsa hästi välja, ku välja arvata mõned väikesed sekeldused, näiteks see kui etenduse alguses väga valel hetkel pea kardinate vahelt läbi pistsin või see kui laval pink ümber lendas või kui me lava taga kellegi gin-i purgid ümber ajasime või kui selgus, et meie prooviruumi on hõivanud mingi massaažiklubi või... Aga see on lõbus, kui selliseid asju juhtub, perfektne oleks lihtsalt igav ju. Ja lõpp oli nii armas, kui kõik tuttavad ja pere käis lilli toomas ja õnnitlemas ja nii hea oli kuulda, et meeldis, kuigi nagu hiljem kodus selgus, siis minu vanemad sellist kunsti ei mõista ja pidin neile ikka kõik otsast peale lahti seletama.

Kes veel tahab näha, siis kolmapäeval on viimane võimalus, 25. mai, kellaaega ei mäleta, umbes 7 vist. :)

Enne teatrivärki toimus see, et neljapäeval oli Katu juures Kehrnobõli hooaja avapidu. Inimesi oli kahjuks väheõitu, aga tore oli ikka. Midagi väga märkimisväärset seal ei toimunud, niisama selline mõnus, vahepeal sain Jakobilt käemassaaži, sest Mariliis õpetas kõigile, kuidas teha igast massaaže ja mulle meeldis. Mingi hetk oli see, kui kõik lihtsalt kuhugi õue ära kadusid ja siis kõik kordamööda otsisid üksteist. Nojah lõpuks leidsime üksteist jälle üles ja oli tore. Millalgi öösel läksime Katuga jalutama jõe äärde. Öösel on väljas ikka meeletult ilus. Kui tähed oleks ka paistnud, siis oleks lihtsalt täiuslik olnud. Aga teel jõeni juhtus üks huvitav sündmus küll, me jalutasime rahulikult ja jutustasime, kuni tee ääres mingis kraavis kostus üks väga imelik hääl. See kõlas üsna nirgi mood, mul küll pole õrna aimugi, mis häält võiks nirk teha, aga kuna Katu nii ütles, siis järelikult oli see nirk. Esialgu me ei reageerinud sellele kuidagi ja kõndisime rahulikult edasi, aga siis üks hetk vaatan, et Katu on must lihtsalt 20m eespool. Sellest ma järeldasin, et see imelik loom seal põõsas ilmselt ei ole kass, nagu ma alguses arvasin ja jooksin kõigest väest Katule järele, joostes kaotasin oma topsi sidruniga ära, mis oli päris halb, sest ma ei tahtnud mingit prahti sinna jätta, kui see tühjaks sai, aga kuna ma seda looma üsna palju kartsin, siis ma tagasi ikkagi ei läinud. See oligi õhtu suurim sündmus ilmselt, sest tagasi jõudes läksin ma suht kohe magama ka. Hommikul vara lootsin taas Fredi auto peale saada, aga auto oli täis, nii et sain veel paar tundi magada ja hiljem juba Matu autoga lausa Murastesse välja.

Neljapäeval veel sain hommikul kokku Katuga, kellega kõigepealt tegime Rocca al Mares väikese kiiršopingu ehk siis talle 5 minutiga uued teksad ja mulle 10 minutiga pluus ja vöö. Edasi oli meil kiire, sest tahtsime jõuda vaatama Kariibikate 4. osa. Ma sellest rohkem ei räägi, sest enamik inimesi ilmselt veel ei ole seda näinud. Muidu mulle väga meeldis ja Johnny Depp koos Penelope Cruziga on minu arvates üks parim kooslus, kes võiksid filmis koos mängida.

Mulle tuli just meelde, kuidas kolmapäeval puutusin bussiga sõites kokku igast imelike meestega. Linna sõites jõllitas mind kogu tee üks mees, kes nägi välja täpselt nagu John Travolta ja proovist koju sõites hakkas üks rõve haisev joodikvanamees minuga üle bussi rääkima, sest ma jutustasin parasjagu väga põhjalikult mataeksamist. Väga rõve kogemus lihtsalt. Siuksed tüübid võiks ennast lihtsalt põlema panna või ma ei tea, kuskilt alla hüpata näiteks. Ja üleüldse, mismõttes on bussipilet 1.40 (mis on väga normaalne) ja marsapilet 1.60 (äärmiselt ebanormaalne). Ma ei saa aru, kust sellised hinnad tulevad?? Igatahes rohkem ma selle peale ei mõtle, sest tegelikult on elu ilus :)

Elekter

Mul oli tänaseks väga hea plaan tehtud, sest ma teadsin, et hommikul kaks ja pool tundi pean ilma elektrita elama. Ehk siis minu plaan oli see, et ma ärkasin 10 minutit varem üles, et ma saaks normaalselt hambaid pesta ja siis edasi plaanisin ma teha mitte midagi kasulikku, kuni elekter tagasi tuleb. Aga kuna mulle vaikuses väga üksi kodus olla ei meelde, siis mõtlesin, et võin ju arvutist muusikat lasta, kuni veel on eletrit ja kuni aku vastu peab. No arvuti töötas ja mina otsisin omale tegevust ja aeg-ajalt imestasin, et kell on juba väga palju, aga elekter ikka alles ja kõik masinad töötasid. Mulle saadeti ükspäev meil, et teispäeval 10.30 - 13.00 on elektrikatkestus ja ma siis arvestasin sellega. Lõpuks tundus juba imelik, et midagi ei ole veel toimunud, igatahes ma ignoreerisin seda teadmist, et elekter peaks ära minema ja tegelesin edasi kasulike asjadega, näiteks ajaloo õppimine õpikust, kus puudub igasugune vajalik informatsioon ja targaks saamine interneti abil. Lõpuks sai kell 1 ja ikka polnud midagi juhtunud, nii et see oli juba üsna kummaline ja ma aravsin, et ju siis ei olnuki vaja elektrit ära võtta. Lõpuks läks veel tunnike mööda ja otsustasin endale lõpuks süüa teha. Ja just sellel hetkel, kui ma külmkapiukse avasin läks elekter ära!!!!! Pool päeva ma vältisin tegevusi, kus mul võiks elektrit vaja minna ja siis kui mul seda lõpuks reaalset vaja läheb, siis see võetakse ära. Ma tõesti ei saa aru, kas on siis nii raske pidada kinni kokkuleppest. Kui saadetakse meil kindlate aegadega, kus ajad minutipealt kirjas, siis nagu võiks ka teha oma mingeid parandustöid sellel ajal. Sest, kui nad enda antud lubadusi nagunii täita ei suuda, siis miks üldse saata mingi kiri. Võiks ju lihtsalt öelda, et mingi suvaline hetk sellel suvalisel päeval sul elektrit ei ole ja nüüd tee selle teadmisega, mis tahad.

Tõenäoliselt see olukord ei olnudki nii vihastamist väärt, aga ikkagi mind meeletult häirib see, et Eesti Energia ei suuda oma lubadusi pidada. Ja see ei ole esimene kord. Nii palju võiks ju ikka suuta oma töötajaid organiseerida, et nad tulevad kell 10 hommikul ja teevad oma töö ära, mitte et suva neist inimestest, neil nagunii see tunnike elektrit vaja ju ei ole, et teeme tööd siis kui meil tuju on. Minul ei ole ükskõik.

Aa, ja muide, ükspäev nägin unes, et sain mata eksami eest 70 punkti. Uskumatult hea tunne oli ärgata teades, et olen üks sammuke oma suurele unistusele lähemal. Ma nii väga soovin, et ka päriselt kõik nii hästi läheks.

Lalalalalalala

Njah, ei meeli, kui ilm plaanid ära rikub. Aga vähemalt tean ma nüüd, et mul on väga hea meel, et ma ei sündinud umbes 300 a tagasi ja ei elanud Louis XIV õukonnas, sest nagu mu õpikus kirjas oli siis inimesed pesid ennast väga harva, sest vesi oli rikaste jaoks midagi talupoeglikku ja sellepärast ei sobinud neile. nende jaoks oli normaalne vestluse ajal täisid peas sügada ja kuna Versailles lossis oli mitmetuhande inimese peale üks vets, siis vetsu asemel sobisid inimestele ka toanurgad ja trepiastmed. Midagi oli neil ilmselgelt peas korrats ära, ma mõtlen, et kas neil endil tõesti lihtsalt süda pahaks ei läinud ja halb ei hakanud, kui nad kogu aeg mingi laibahaisu sees elasid.
Üldiselt on seda ajalugu nii palju, et ma ei julge enam edasi õppida, sest ma ei taha teada, kui vähe ma tegelikult tean. Eksamite möödudes peaks ju olema, et raamatukuhi laua peal kahaneb. No ta kahaneski, kuni ma tõin koolist oma ajalooõpikud koju ja nüüd on see kuhi tunduvalt kõrgem kui enne ja sealt on veel umbes seitse raamatut puudu. Sellest kõigest hoolimata, kavatsen ma ühe mõnusa nädala veeta, ilma liigselt pingutamata.
Ma alguses tegelikult plaanisin omale ühe pluusi õmmelda, kuna linnaminekust midagi välja ei tulnud, aga ma kaotasin oma ilusa kanga ära, nii et ka see plaan jäi katki. Ma küll ei saa aru, kuidas on võimalik minu tuppa lihtsalt mitu meetrit kangast ära kaotada.
Aga muidu on elu mõnus, nohu peaaegu läinud, ei näe enam välja nagu nädal aega tsüklis joodik, avastsin, et juba laupäeval on etendus ja tõenäoliselt teen varsti ühe kohupiimakoogi jälle, sest see eelmine, kus kohupiim asendas kõike, mida mul ei olnud, oli päris hea.

Bubbles

Jälle tehtud üks, see kõige õudsem. Kaks veel ja finito. Aga praegu mu aju kärssab kogu sellest matast ja eile oli tunne, et ruutjuured ja kõik muud jubedad asjad tahavad mu peast välja, nii et kogu mu pea plahvatab. Ma isegi ei suutnud õhtul välja minna, kuigi ma nii väga tahtsin ja kogu nädala ootasin seda.
Ükspäev koolis olles sain teada, et isegi iga aevastusega hävib osa ajurakke, need väga väiksed ja see ei muuda tegelikult midagi, aga ma ei saa seda mõtet enam peast välja, sest mul on JÄLLE nohu ja ma aevastan iga viie minuti tagant. Nii et sellest teadmisest mul kahjuks niipea pääsu pole.
Kõik mis eelmise nädala jooksul toimunud on, on kirjeldatav ühe sõnaga: mata. Üks kurb asi siiski juhtus, ma jäin ilma kõige ilusamatest kingadest, mida praegu poest leida võib. Sellepärast, et poes oli üksainus paar minu numbrit ja see oli kõigile välja proovimiseks pandud ehk siis tulemus oli selline, et üks king sobis perfektselt ja teine kukkus jalast ära. Aga umbe minut hiljem ma väga enam ei kurvastanud, sest nagunii ei oleks ma ju tegelikult neid kontsi kuigi palju kandnud, nii et ma saan ennast nende asemel mu ilusaga premeerida.

Aga kuna täna oli üks üsna mõttetu ja vihmane päev, siis igavuse peletamiseks tegin ühe koogi, lihtsalt kõigest, mis kapis leidus. Kasutasin küll ühte retsepti ka, et kogustega mitte väga puusse panna, aga see oli suht mõttetu, sest kõike taignasse läks ikka nagu juhtus, kuna ma vahepeal unustasin kogused väiksemaks teha. Ja pooled asjad olid nagunii puudu. Aga taigna maitse järgi võiks öelda, et kokku tuli vist päris hea toorjuustu-kohupiimakook, kus kohupiima asendab kõike, mida mul ei olnud. Ahjus omandas mu kook ka natuke kummalise välimuse, sest ma lihtsalt unustasin ta vahepeal ära, aga ikkagi olen endaga üsna rahul.

Ja ma olen ikka veel vaimustunud eesti muusikast, sest ma kuulasin natuke Ewert and the Two Dragonsi uue plaadi lugusid ning ei oska muud öelda, kui et nad on ikka tasemel.

2,236067978

No mismõttes ma näen unes mingit meest, kelle nimi on Alo ja kes viskab suure valge kilekotitäie porgandeid mu aeda, sest ta arvab, et ma vajan neid.

Jep, elu on kummaline ja väga sürr kohati, eriti pärast neljapäevaseid kaheeuropidusid, kui ma järgmisel päeval enam mitte midagi aru ei saa. Ma pole siia nii ammu jõudnud, et ma tegelikult ei mäletagi, mida viimati kirjutasin, aga igatahes millalgi kunagi oli inka suuline, mis läks omadega suht perse, nii et sellest ma ei räägi. Aga selle halva korvas võrratu õhtu Kareli juures ja Balous ja siis jälle Karelik juures, kus Karel mingil huvitaval põhjusel liigagi palju mu emast huvitus ja palju kummalisi nalju selle kohta tegi. Hommikul olid kõigil muumi näod, nagu Johhi ütles, kuid ikkagi läksin ma kooli ja otsustaisn tubli olla ja õppida matat. Sellest isegi oli kasu ja ma oskan nüüd peaaegu väga hästi jada, millest ma kogu aasta jooksul siiani aru ei saanud. Aga paar tundi hiljem jookis juhe ikkagi üsna kokku, nii et ma läksin parem Fredi juurde ja nautisin mõnusat grilliõhtut. Teel sinna ma loomulikult eksisin peaaegu ära, sest no kui ei ole võimet normaalselt orienteeruda, siis ei ole. Väga mõnus oli ja nägin Mariliisi, keda polnud mingi mustmiljon aastat näinud.
Laupäevast ei mäleta ma muud midagi, kui et õppisin seitse tundi matat, kuni õhtuks oli üsna paha olla sellest lõpuks. Ühte armast filmi vaatasin ka, kus mingi tüdruk, Mandy Moore oli vist, töötas kuskil restoranis ja tegi maailma kõige ilusamaid torte ja muid häsid asju. Tegelikult oli filmi point selles, kuidas ta deitis kahe mehega korraga ja siis ei suutunud valida, aga ma terve filmi jooksul enamik aega mõtleisn sellest, kuidas ma nii väga kunagi tahan oma restorani, kus ma saan ise niimoodi kooke ja torte valmistada. See on vist tõesti ainus asi, mida ma suudan ette kujutada end tulevikus tegemas.
Täna käiisd siis sugulased külas ja täpselt nagu oligi arvata, siis enamik aega räägiti sellest, kuidas mu eksamid lähevad jne. Ühesõnaga väga tüütu, nii et üsna pea ma sujuvalt eemaldusin seltskonnast ja kasutasin oma aega praktiliselt ehk siis tegin veel paar mata ülesannet ja olen endaga nüüd päris rahul. Aga ma tegin täna ühe megahea mangovaarikatordi, mis maitseb taevalikult, ainult et seda tehes tabas mind üllatus, et kuidas on võimalik, et miski nii ilus ja maitsev nagu mangopüree võib lõhnata nagu sitt. Müstika, ma ütlen!

Kiri

Sirvin vaikselt uut "Anne ja Stiili" ja juba mitmendat korda järjest on neil seal suurepärane meigisoovitus. Ma lootsin, et eelmise ajakirja juures oli asi korras ja umbes teadsin juba, millist meiki võiks kunagi katsetada, kui lõpetamine kätte jõuab, aga nüüd on siin uus pilt ja see näeb vähemalt sama hea välja. Oh jah, ma tean, et liiga vara on sellistest asjadest mõelda ja see pole tegelikult üldse oluline, aga mulle meeldib sellest mõelda, kui mul parasjagu midagi paremat teha pole. Igatahes on mul plaan osta varsti endale üks ilus punane huulepulk ja siis sellega ühtteist katsetada, sest see ju sobiks võrratult minu punaste kingadega.
Ajakirjas on üldse palju igast häid asju veel, nii et ilmselt on mu öö tänaseks ilusti sisutatud.

Muidu oli täna inka eksam ja ongi vist nii, et kui eksamile minna üldse mitte närvis olles, et siis läheb metsa, no suht nii oligi, et eriti hästi kogu see värk ei õnnestunud vist, aga kuna ma juba olen pidanud kõike seda väga detailselt nii umbes viiele inimesele jutustama, siis rohkem ma sel teemal ei viitsi rääkida. Suuline osa ka veel ja siis kaks eksamit tehtud, kolm veel. Juhuu! Matamaraton algab homme!

Eile sain teada selle kohutava asja, et pühapäeval on emadepäev. Ma vist sisimas lootsin, et sellist asja see aasta ei ole või midagi, sest ma olin siiralt üllatunud, et see juba käes on. Igatahes tähendab see mulle seda, et ma pean jälle JÄLLE otsast peale rääkima kogu seda mõttetut koolijama, millest mul juba nii kopp ees on. Ma tahaksin ennast pühapäevaks kuhugi urgu peita ja teha nägu, et ma olen talveund magav siil (kas nad üldse magavad talvel, pole selles just väga kindel, aga ju vist). Või siis peidaksin lihtsalt pea liiva alla ja teeksin nägu, et mind pole siin. Njah.

Bad and Beautiful

On päris kohutav, et mind pool päeva on kummitanud mingi eriti jube Koit Toome laul. "Mäletused" on vist selle nimi. Ja see ei lähe ära ükskõik, kui palju muusikat ma ka ei kuulaks.

Aga hoolimata Koit Toomest, olen ma väga üllatunud, kui head muusikat on eestlased võimelised tegema. Sest üldiselt pole mul eesti muusikast just väga hea arvamus, välja arvatud paar erandit. Ma olin juba ära unustanud sellise bändi nagu Brides in Bloom olemasolu, aga nüüd mingi päev avastasin nad uuesti ja ei suuda nende kuulamist lõpetada. Minu jaoks on see bänd ülejäänud eesti muusikast mäekõrguselt üle, nad võrdsed ja kohati isegi paremad neist kõigist muudest maailma bändidest, keda ma kuulan.

Pole ammu sattunud siiakanti ja pole nagu väga põhjust ka olnud, sest umbes viimased nädal aega olen ma olnud kodus ja teinud nägu, et ma õpin. Õppimisega ma just väga edukas ei ole olnud ja homme on eksam. Aga ikkagi olen üsna enesekindel ja veel närvis pole, eks homme paistab, mis saama hakkab.

Ükspäev mõtlesin, et olen siis lõpuks ometi tubli ja võtan end kokku ja teen trenni ning selle peale ma siis lõpuks ometi läksin jooksma. Ma olin endaga väga rahul, kui ma tagasi jõudsin ja uhke oma saavutuse üle, milleni jõudmiseks kulus mul umbes pool aastat. Nojah, lihased olid pärast natuke valusad, ma mõtlesin, et pole hullu ja väga ei mõelnud selle peale, kuni ma järgmine hommik üles ärkasin ja aru sain, et need jalalihased on ikka väga valusad ja kõndida on ka üsna valus. See oli minu suurim saavutus viimase nädala jooksul. :)