Täna oli teine etendus. Algul oli saalis kolm inimest ja siis oli natuke feil tunne, aga pärast oli pool saali enam-vähem täis ja oli täitsa okei. Isegi üks tuttav oli mul seal :)
Aga etendust teha oli tore, seekord ei olnud seda hirmsat närvi sees, mis esietendusel, nii et oli palju parem ja seekord ei läinud väga sassi ka. Mõnus, tahaks veel esineda, kahest korrast jäi nagu väheks, tahaks veel ja veel ja ma ei tea, lõputult vist.
Kahju, et kogu see värk läbi saab. Üks kord on veel kõik koos jäänud ja siis läbi. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et see aasta nii kiiresti on läinud. See aasta võiks igavesti kesta ainult kas või teatri pärast. Ma tõesti ei oska oma elu ette kujutada ilma nende kolmapäevadeta, sest need nii oluliseks ja armsaks saanud. Mu mõtted pendeldavad kordamööda Tartu ja Tallinna vahel. Ei suuda Tallinna elust loobuda, aga Tartusse minemata ka ei jäta. Raske on nii. Aga ma olen õnnelik selle ühe aasta üle, mis mulle nii palju uusi sõpru andis ja mille jooksul mul oli nii tore ja õnnelik olla. Ja tegelikult, ma ju ei tea, mis minust paari kuu pärast saab ja võib-olla läheb kõik täiesti vastupidi minu ideaalmaailmale ja ma ei saagi teise linna kolida. Ma südamest loodan, et mu ideaalmaailma ei purusta miski, sest minu unistused ja plaanid on väga suured ja ma olen miljon protsenti kindel endas, et ma tahan Tartu ja sinna ma ka saan.
