Ajalugu jätkuvalt köidab mu meeli ja ajab mind segadussse. Lisaks 100 leheküljele olulisele infole Eesti ajaloo kohta sain veel teada, et õpiku kõige ilusamad inimeste pildid siiani olid Rootsi sõjameestest. Järelikult peab paika tõde, et Rootsis on kenad mehed, sest sellised on nad alati olnud. Vahepeal lugesin mingi sõja kohta nii, nagu loeksin põnevusromaani, sest mind siiralt huvitas, kuidas sõda lõpeb ja kas venelased tapsid kõik eestlased ära või mõned ikka pääsesid. Natukese aja pärast mulle meenus, et ma olen eestlane ja täiesti elus, seega sõda ei saanud lõppeda halvemini, kui see, et rootslaste asemel valitsesid Eestis nüüd venelased. Vahepeal sain veel teada, et eestlased sõid inimliha, kui kunagi ammu siin näljahäda oli ja veel rebisid nad mingitel ristisõdijatel elusast peast südame välja ja siis sõid selle ära, lootuses sellest südamest mingit väge saada. Tore on enda aju koormata faktidega, mis ajaloo eksami seisukohalt on täiesti ebaolulised, aga no nii see läheb alati.
Üldiselt ongi nii, et mu elu koosneb ainult ajaloost ja nii veel kõik järgmised päevad kuni esmaspäevani, ma ausalt-öelda natuke kardan juba seda seisundit, mis mul esmaspäevaks on, aga vähemalt on mul väga tark tunne praegu ja see on vist hea. Mulle tundub, et ma võiks kogu maailma ajaloo iga detaili meelde jätta, sest mulle tõesti jääb praegu vist kõik meelde, mida ma loen. Peaasi, et see seisund püsiks järgmised paar päeva. Ja nüüd ma suundun tagasi ajaloo lainetele, et homme võtta uus õpik ja olla veel umbes 200lk võrra targem. Juhuu!
