No mismõttes ma näen unes mingit meest, kelle nimi on Alo ja kes viskab suure valge kilekotitäie porgandeid mu aeda, sest ta arvab, et ma vajan neid.
Jep, elu on kummaline ja väga sürr kohati, eriti pärast neljapäevaseid kaheeuropidusid, kui ma järgmisel päeval enam mitte midagi aru ei saa. Ma pole siia nii ammu jõudnud, et ma tegelikult ei mäletagi, mida viimati kirjutasin, aga igatahes millalgi kunagi oli inka suuline, mis läks omadega suht perse, nii et sellest ma ei räägi. Aga selle halva korvas võrratu õhtu Kareli juures ja Balous ja siis jälle Karelik juures, kus Karel mingil huvitaval põhjusel liigagi palju mu emast huvitus ja palju kummalisi nalju selle kohta tegi. Hommikul olid kõigil muumi näod, nagu Johhi ütles, kuid ikkagi läksin ma kooli ja otsustaisn tubli olla ja õppida matat. Sellest isegi oli kasu ja ma oskan nüüd peaaegu väga hästi jada, millest ma kogu aasta jooksul siiani aru ei saanud. Aga paar tundi hiljem jookis juhe ikkagi üsna kokku, nii et ma läksin parem Fredi juurde ja nautisin mõnusat grilliõhtut. Teel sinna ma loomulikult eksisin peaaegu ära, sest no kui ei ole võimet normaalselt orienteeruda, siis ei ole. Väga mõnus oli ja nägin Mariliisi, keda polnud mingi mustmiljon aastat näinud.
Laupäevast ei mäleta ma muud midagi, kui et õppisin seitse tundi matat, kuni õhtuks oli üsna paha olla sellest lõpuks. Ühte armast filmi vaatasin ka, kus mingi tüdruk, Mandy Moore oli vist, töötas kuskil restoranis ja tegi maailma kõige ilusamaid torte ja muid häsid asju. Tegelikult oli filmi point selles, kuidas ta deitis kahe mehega korraga ja siis ei suutunud valida, aga ma terve filmi jooksul enamik aega mõtleisn sellest, kuidas ma nii väga kunagi tahan oma restorani, kus ma saan ise niimoodi kooke ja torte valmistada. See on vist tõesti ainus asi, mida ma suudan ette kujutada end tulevikus tegemas.
Täna käiisd siis sugulased külas ja täpselt nagu oligi arvata, siis enamik aega räägiti sellest, kuidas mu eksamid lähevad jne. Ühesõnaga väga tüütu, nii et üsna pea ma sujuvalt eemaldusin seltskonnast ja kasutasin oma aega praktiliselt ehk siis tegin veel paar mata ülesannet ja olen endaga nüüd päris rahul. Aga ma tegin täna ühe megahea mangovaarikatordi, mis maitseb taevalikult, ainult et seda tehes tabas mind üllatus, et kuidas on võimalik, et miski nii ilus ja maitsev nagu mangopüree võib lõhnata nagu sitt. Müstika, ma ütlen!
Jep, elu on kummaline ja väga sürr kohati, eriti pärast neljapäevaseid kaheeuropidusid, kui ma järgmisel päeval enam mitte midagi aru ei saa. Ma pole siia nii ammu jõudnud, et ma tegelikult ei mäletagi, mida viimati kirjutasin, aga igatahes millalgi kunagi oli inka suuline, mis läks omadega suht perse, nii et sellest ma ei räägi. Aga selle halva korvas võrratu õhtu Kareli juures ja Balous ja siis jälle Karelik juures, kus Karel mingil huvitaval põhjusel liigagi palju mu emast huvitus ja palju kummalisi nalju selle kohta tegi. Hommikul olid kõigil muumi näod, nagu Johhi ütles, kuid ikkagi läksin ma kooli ja otsustaisn tubli olla ja õppida matat. Sellest isegi oli kasu ja ma oskan nüüd peaaegu väga hästi jada, millest ma kogu aasta jooksul siiani aru ei saanud. Aga paar tundi hiljem jookis juhe ikkagi üsna kokku, nii et ma läksin parem Fredi juurde ja nautisin mõnusat grilliõhtut. Teel sinna ma loomulikult eksisin peaaegu ära, sest no kui ei ole võimet normaalselt orienteeruda, siis ei ole. Väga mõnus oli ja nägin Mariliisi, keda polnud mingi mustmiljon aastat näinud.
Laupäevast ei mäleta ma muud midagi, kui et õppisin seitse tundi matat, kuni õhtuks oli üsna paha olla sellest lõpuks. Ühte armast filmi vaatasin ka, kus mingi tüdruk, Mandy Moore oli vist, töötas kuskil restoranis ja tegi maailma kõige ilusamaid torte ja muid häsid asju. Tegelikult oli filmi point selles, kuidas ta deitis kahe mehega korraga ja siis ei suutunud valida, aga ma terve filmi jooksul enamik aega mõtleisn sellest, kuidas ma nii väga kunagi tahan oma restorani, kus ma saan ise niimoodi kooke ja torte valmistada. See on vist tõesti ainus asi, mida ma suudan ette kujutada end tulevikus tegemas.
Täna käiisd siis sugulased külas ja täpselt nagu oligi arvata, siis enamik aega räägiti sellest, kuidas mu eksamid lähevad jne. Ühesõnaga väga tüütu, nii et üsna pea ma sujuvalt eemaldusin seltskonnast ja kasutasin oma aega praktiliselt ehk siis tegin veel paar mata ülesannet ja olen endaga nüüd päris rahul. Aga ma tegin täna ühe megahea mangovaarikatordi, mis maitseb taevalikult, ainult et seda tehes tabas mind üllatus, et kuidas on võimalik, et miski nii ilus ja maitsev nagu mangopüree võib lõhnata nagu sitt. Müstika, ma ütlen!
