On päris kohutav, et mind pool päeva on kummitanud mingi eriti jube Koit Toome laul. "Mäletused" on vist selle nimi. Ja see ei lähe ära ükskõik, kui palju muusikat ma ka ei kuulaks.
Aga hoolimata Koit Toomest, olen ma väga üllatunud, kui head muusikat on eestlased võimelised tegema. Sest üldiselt pole mul eesti muusikast just väga hea arvamus, välja arvatud paar erandit. Ma olin juba ära unustanud sellise bändi nagu Brides in Bloom olemasolu, aga nüüd mingi päev avastasin nad uuesti ja ei suuda nende kuulamist lõpetada. Minu jaoks on see bänd ülejäänud eesti muusikast mäekõrguselt üle, nad võrdsed ja kohati isegi paremad neist kõigist muudest maailma bändidest, keda ma kuulan.
Pole ammu sattunud siiakanti ja pole nagu väga põhjust ka olnud, sest umbes viimased nädal aega olen ma olnud kodus ja teinud nägu, et ma õpin. Õppimisega ma just väga edukas ei ole olnud ja homme on eksam. Aga ikkagi olen üsna enesekindel ja veel närvis pole, eks homme paistab, mis saama hakkab.
Ükspäev mõtlesin, et olen siis lõpuks ometi tubli ja võtan end kokku ja teen trenni ning selle peale ma siis lõpuks ometi läksin jooksma. Ma olin endaga väga rahul, kui ma tagasi jõudsin ja uhke oma saavutuse üle, milleni jõudmiseks kulus mul umbes pool aastat. Nojah, lihased olid pärast natuke valusad, ma mõtlesin, et pole hullu ja väga ei mõelnud selle peale, kuni ma järgmine hommik üles ärkasin ja aru sain, et need jalalihased on ikka väga valusad ja kõndida on ka üsna valus. See oli minu suurim saavutus viimase nädala jooksul. :)
