In time

See oli meeletult kaunis, kui ma täna kodu poole jalutasin. Kell oli veel väga vähe, aga juba päike hakkas loojuma ja kõik ümberringi oli vaikselt hämarduv ja punakas. Puude lehed olid eriti ilusad sellise valguse käes ja ma vaatasin kõike seda enda ümber ja mul lihtsalt hea olla. Kõik ebameeldivad mõtted olid järsku kuskile ära kadunud ja ma ei muretsenud ühegi asja pärast. Oeh, kogu aeg võiks nii hea ja ilus olla.

Aga reaalne elu on see, et ma kukkusin oma majandusmata kontrolltöö läbi ja homme mikroökonoomika töö, millest ma oskan peaaegu mitte midagi jälle, ma tean, et tark inimene õpiks praegu ja ei kirjutaks blogi, aga ma enam ei jaksa, sest ma ei saa sellest mitte midagi aru ja ma olen suures segaduses, et mis minust saab, kui mu kõik hinded nii halvad on.

Ei, tegelikult oli täna lõbus ka. Hommikul käisin jälle Krissuga pinksi mängimas ja no ilmselgelt ei möödunud see aeg nii, et ma poleks millegiga hakkama saanud. Vähemalt oli mu reaktsioon täna paigas ja mäng tuli vahepeal juba väga hästi välja. Nonii, aga mis mu juhtus, oli siis see, et pall lendas jälle kõrvalmängijate juurde. Läksin nende tõkete juurde, mis mänguplatse üksteisest eraldavad ja siis isegi nägin palli ja mõtlesin, et kummardan üle tõkke ja võtan ta sealt ära, aga pall veeres edasi, nii et ma ei ulatunudki selleni. Siis astusin üle tõkke ja samal ajal küünitasin pallini ja järgmine hetk oli selline, kus mina istusin maas pooleldi kõhuli ja minu all oli pikali kukkunud tõke ja noh pall oli vähemalt minu käes. Seega jah, seekord käisin ise ka koos tõkkega pikali. Ma juba kardan, mis järgmine kord juhtuda võib. Üks naljakas hetk oli veel, kui treener arvas, et Krissu tuli kontsadega trenni, sest tal olid mingid kõrged tantsutossud jalas.

Aga nüüd ma jätkan mikroökonoomika lainel ja loodan midagi sellega lõpuks saavutada.

Kui saab minna ringiga, siis loomulikult läheb Triinu ringiga.

Ma ei tea midagi ilusamat, kui neljapäevased (ma kusjuures praegu ülikaua mõtlesin, kas neljapäevased kirjutatakse kokku või mitte ja no ei mõelnudki midagi välja) töönädalad, sest see on lihtsalt taevalik tunne, kui ma megaväsinuna tulen neljapäeva õhtul koju ja ei pea mitte midagi tegema, sest see nädal, mis mul seljataga on, oli lihtsalt natuke rohkem, kui ma jaksan. Hirmus on see, et edaspidi läheb veel kiiremaks.

Esmaspäev oli üks naljakas päev. See oli lihtsalt üks neist päevadest, kus mul kogu aeg midagi juhtub. Mu päev algas sellega, et kõik oli valesti ja jätkus samamoodi edasi. Kuna pool semestrit on läbi, siis on meil nüüd õiguste aluste asemel töökeskkond ja ergonoomika (see pole üldse nii hirmus, kui nime järgi tundub) ja ma saan nüüd lausa 12-ks kooli minna ja seepärast mõtlesime Krissuga, et väga hea oleks ju hommikul enne seda minna pinksi mängima, et kehalise tunnid täis saada. Nonii, selleks et kell 10 koolis olla, pean ma kell 7 juba ärkama ja nii ma tegingi. Millalgi 8 ajal hakkasin kodust välja minema, et marsale jõuda ja siis teatas mu isa, et ära mine, ma viin su ise ära. See on muidugi väga kena, et ta oli mu nõus ära viima, aga oleks veel kenam olnud, kui ta oleks mulle seda eelmine õhtu öelnud, kui ma küsisin talt selle kohta. Ärkasin lihtsalt poolteist tundi varem kui vaja ja see oli äärmiselt häiriv fakt.

Järgmine feil oli see, et oli hommik ja ma ei suutnud absoluutselt mängule keskenduda. Lugematu arv kordi ma lihtsalt lõin reketiga õhku, kuna mu reaktsioon ei ole hommikuti just suurem asi. Sellega sai päris palju nalja. Siis juhtus mul veel palliga igasugu huvitavaid asju. Kuna pinksilauad asuvad teisel korrusel, need on nagu rõdu peal, see tähendab, et korruse keskel on suur auk, kust näeb alla korvpalliplatsile. Palliga juhtus mul see, et see lendas sealt rõdult alla. Kuna ma ei tahtnud, et see alla kukub, siis ma üritasin sellele väga kiiresti järgi minna ja selleks pidin ma hüppama üle mingi tõkke, mis pinksilaudu üksteisest eraldab. Esimene kord jäi tõke enam-vähem ilusti püsti ja palli sain ka ilusti kättes, sest keegi viskas selle alt üles. Aga pinksilaua juurde tagasi tulles astusina ma uuesti üle selle tõkke ja siis Krissu ütles mulle midagi, nii et ma jäin seisma keset seda tõket ja no siis see kukkus ümber. Tähelepanu oli garanteeritud. Mõni hetk hiljem lendas pall jälle kuhugi, seekord kõrvalmängijate juurde ja kui see pall mulle otse kätte visati, siis ma pillasin selle uuesti maha, nii et see veeres jälle kuhugi kaugele. Aa ja siis alguses, kui me just mängima hakkasime, tuli üks treener minu juurde ja hakkas minuga vene keeles rääkima. Mul jooksis juhe totaalselt kokku selle peale ja ma vaatsin ikka väga tükk aega talle lolli näoga otsa ja mõtlesin, et miks ma mitte midagi aru ei saa. Lõpuks Krissu ütles mulle, et ütle, et sa ei saa aru, aga selle aja peale oli treener juba pika jutu maha rääkinud ja siis ta pidi kõike otsast peale alustama. Rohkem ei tule meelde, mis oleks veel juhtunud, aga kui me pärasr seda kõike Avele rääkisime, siis ta küsis selle peale, et kui kaua üks trenn kestab, sest talle tundus uskumatu, et tunni ajaga nii palju võib juhtuda. Aga no näe võib!

Teisipäev oli päris kiire päev. Kuna nüüd on juba reede, siis tegelikult pole mul enam õrna aimugi, mis ma teisipäeval tegin. Aga õhtul oli Teoteater ja meid oli ainult neli seal, aga nii oli ka väga mõnus. Tegime niisama igasugu etüüde ja improt ja nagu ikka. Ja koju jõudes õppisin poole ööni, sest järmine päev tuli esitada majandusmata kodune kontrolltöö ja lisaks sellele tuli seal veel nagunii kontrolltöö. Selleks hetkeks, kui ma koju jõudsin, oli mul tehtud täpselt null ülesannet ja millalgi pärast ühte oli suurem osa valmis.

Selle kõige pärast otsustasin ka üle väga pika aja jälle kolmapäeval kell 8 kooli minna, et loengus kogus see värk valmis saada. Ja sain ka valmis. Aga uni oli muidugi megasuur nii, et hiljem mikroökos jäin magama peaaegu. Ja siis saabus see kauaoodatud majandusmata ja kontrolltöö. Oskasin täpselt mitte ühtegi ülesannet, isegi teooria eest vist ei tule 2 punkti ära. Üldse oli päris huvitav see, kuidas kodu meie grupp lihtsalt järjest minema läks, geeniused nagu me oleme. Ma olen tähele pannud muidu sellist asja, et minu grupp sarnaneb väga palju minu klassi Ramis ehk siis keegi ei võta kooli liiga tõsiselt ja kõigile lihtsalt meeldib kui lõbus ja saab pidu panna. See on kihvt, mulle nii väga meeldib mu grupp.

Pärast mata kt-d pidin sõitma kuskile Tiskre kanti, et teha ära oma ettevõtja intervjuu. Läksin kohtuma sellise firma nagu Homeyard omanikuga. Väga kihvt mees oli, rääkisime peaaegu tund aega igast ettevõtluse teemadel ja siis pärast veel niisama ka müügist ja müümisest. Homeyard müüb sääsetõrjevahendeid, robotmuruniidukeid ja veel muid sellised aiaasju, millest ma nüüd ka väga põhjalikud teadmised omandasin. Väga lahe oli see hetk, kui ma ära hakkasin minema, siis ütles ta mulle lihtsalt tsau. See oli päris naljakas, sest no mu kujutlus ettevõtjatest oli hoopis teine, ei tundu, et võiksin nendega rääkida lihtsalt nagu sõbraga, kui lähen mingit intervjuud tegema ja üldse kui on selline niiöelda ametlik kohtumine. Ja nüüd ma juba hullult ootan seda, kui hakkan AIESECi pärast ka palju, loodetavasti, ettevõtjatega kohtuma.

Pärast intervjuud sain teada, et pean tagasi kooli minema ehk siis uuesti bussiga, trolliga ja teise trolliga Mustamäele sõitma. Ma ausõna veedan vähemalt kolmandiku oma päevast ühistranspordis ja see on üsna häiriv fakt. Nojah, läksin kooli tagasi ja siis oli meil raamatukogus icx tiimiga vaja kokku saada ja tähtsat infot üksteisega jagada. Järgmine nädal algab reaalne töö lõpuks pihta ja ma nii väga juba ootan seda.

Ja nüüd lõpuks neljapäev. Mul oli väga edukas päev. Sain lausa kaks hinnet päeva jooksul, mõlemad oli 2-d. Jeei! Mul ikka läheb hästi nende kooliasjadega. Majandusmatas ostsustasime Lehtiga, et me enam eriti ei taha seal olla ja siis läksime linna kohvikusse kooki sööma. Läksime Raekoja platsi Kehrwiederisse ja seal on ikka veel maailma parimad koogid. Ma võtsin tiramisu koogi, mis oli ülihea ja see virsiku-kohupiimakook, mida Lehti sõi, oli ka lihtsalt võrratu. Pärast läksin poodi ja ostsin igast asju, et kodus ka seda kooki teha. Parem oleks, et see hästi õnnestub.

Salescamp

Nonii, siit tuleb minu järjekordne maratonpostitus nädalavahetusest. Ma ausõna mõtlsin eile öösel, et ma kirjutan kohe, kui on veel värsked emotsioonid ja sellepärast ka, et tuleb lühem tekst korraga, aga laiskus oli suurem kui tahtmine, nii et tuleb kõik ühekorraga.

Alustan reedest. Reede hommik oli absoluutselt võrratu, sest ma sain ennast välja puhata. Magada kella kümneni on täielik privileeg, mida ma viimasel ajal liiga harva kohtan. Pärastpoole tegin ühte väga head kooki, tahtsin seda kaasa võtta, kui õhtul Kadri juurde pidin minema. Kook ise oli üsna kummalise maitsega, aga tüki kaasa võtsin ta ikkagi. Millalgi päeval sättisin end linna poole, et minna Salescampile. See on üks AIESECi müügikoolitus, mis terve selle nädalavahetuse toimus, reedest pühapäevani. Reedel algas kogu üritus sellega, et Mercury Internationalist (see on koolitusfirma) tuli rääkima üks mees, ma ta nime kahjuks enam ei mäleta, aga ta rääkis väga hästi, väga huvitav oli kuulata, kuna tal endal on 18 a müügikogemust ja seega oli aru saada, et ta teab, millest räägib ja niisama ei tulnud meile sinna taidlema. Aega kahjuks oli vähe, nii et päris paljude asjade kohta ütles ta, et ei jõua pikemalt rääkida. Aga hoolimata sellest jäi hästi positiivne emotsioon ja sain juurde palju uut kasulikku infot, mida sai tegelikult ka kohe paar järgmise päeva jooksul ära kasutada.

Pärast seda tuli õhtuprogramm ehk siis kõik jagati kolmestesse võistkondadesse ja tuli teha üks praktiline ülesanne. Ülesanne tähendas seda, et igale võistkonnale anti 10 Kylie Minogue lõhnatestrit, millega pidime minema linna peale ja neid siis inimestele müüma. Olin võistkonnas koos Annaga, kes RAMis kunagi käis, nii et üks tuttav ees ja teine tüdruk oli üks Kaisa-Triin, nagu hiljem selgus on ka Johhi ja Matu kursakaaslane ja ühesõnaga tunneb kõiki neid, kelle pärast ma end päris tihti Tartu vean. Esialgu meil ei sujunud üldse, nii et läksime hoopis Kaubamajja, et süüa osta. Sõime kõhud täis ja otsustasime uuesti proovida. Nüüd läks juba palju paremini, saime ka reaalselt mõne testri mõnede sentide eest maha müüdud ja tundus, et läheb enam-vähem. Lõpuks saime kõikidest lahti, raha küll just väga palju ei saanud kokku, ainult natuke üle 4 euro, aga kogemus oli mõnus. Mulle tegelikult isegi meeldis see ülesanne siis, kui olin sellest esimesest ebamugavustundest üle saanud. Aga põhjus, miks meil väga hästi ei läinud oli see, et lähenesime inimestele veidi valesti. Väga hästi läheb peale ja tekitab huvi see, kui rääkida inimestele, et meil on selline mäng ja rääkida natuke AIESECist ja miks meil selline mäng on jne, neis tekib siiras huvi ja nad jäävad kuulama ja on tegelikult nõus päris palju raha andma. Meie viga oli see, et üks tüdruk minu võistkonnas ütles alati mingi hetk lause, et te võite anda ka mõne sendi, et see on okei. Aga tegelikult ei ole, sest selle tulemusel pole ka mõtet oodata suuremat summat, kui mõni sent, kuigi eesmärk on ju saada võimalikult palju raha inimestelt. Nii et sellest oli kahju, aga tol hetkel me selle peale ei mõelnudki, tundus lihtsalt olulisem kõigist testritest lahti saada. Mingi hetk helistas mulle mu kursavend ja rääkis mulle väga pikalt üsna segast juttu, nii et müümisega ma rohkem tegeleda ei saanudki. Sellest oli kahju, aga no mis siis. Tagasi minnes oli päris suur üllatus, kui kuulsime, mis summadega teised tagasi tulid. Kuue tiimi peale kokku teenisime tunni ajaga lõhnatestrite eest, mis pole mõeldud müügiks, 93 eurot ja natuke veel midagi. Seega väga palju. Preemiaks lubati raha meil endale jätta. Jeei! Midagi muud olulist sel õhtul vist enam ei juhtunud, paljud läksid Patrickusse tähistama edukat esimest õhtut ja mina algselt pidin jääma Kadri juurde linna ööseks, aga kuna plaanides toimus üks suur muutus, siis jõudsin omadega hoopis kuskile lennujaama taha välja, Mõiku vist. Sinna jõudmine oli muidugi ka paras seiklus, aga teades seda, kuidas ma orienteerun, siis pole see ka väga ime. Seal elab mu teine kursaõde Ave ja lõpuks kui omadega kohal olin, siis ma ei olnud veel uksest seeski, kui mulle juba üks väga kena ja maitsev roheline kokteil ulatati. Väga mõnus kodu on Avel, kui ma tulin, siis oli neil lausa kaminas tuli ja väga hubane oli seal olla. Tegime seal igast nalja ja rääkisime läbi Skype Ave ja Kadri sõpradega, kes kuskil Itaalis parasjagu elavad. Kuna ma nii hlija kohale jõudsin, siis tegin turbojoomist, mida ma hommikul loomulikult väga kahetsesin. Igatahes jõin Gini, mis maitses täpselt nagu keegi oleks mulle kadakaoksa klaasi pannud ja selle peale tuli mulle meelde see üks õhtu, kui Katuga Türgis kahekesi välja läksime ja endale rummikoksid tellisime. Need maitsesid täpselt sama kadakaselt. Väga pikk me õhtu tegelikult ei olnud, üsna vara juba läksime tuttu, sest tublid inimesed pidid tööle minema ja mina juba 10st ka linnas olema.

Hommikul mul maapind veidi lainetas ja oli muidu mitte just kõige säravam olla ja seepärast otsustasime Kadriga Hesi hommikust sööma minna. Ma sõin ilmselt oma elu kalleima ja halvima Caesari salati. Salat kujutas endast väga palju maitsetut kapsast ja kuivanud kana, nüüd lihtsalt tean, kus edaspidi hommikust süüa ei tasu. Edasi liikusin jälle Salescampile, teine päev pidi tulema päris pikk ja tihe. Alguses räägiti palju igasugu olulist infot, selles, mis on see toode, mida me müüme, kuidas müüme jne. Väga palju olulist infot väga lühikese ajaga, nii et lõunaks oli päris suur segadus peas. Lõunat sõime ehtsas soomlaste pubis, see on lihtsalt hämmastav, kui lärmakad nad olla võivad või kui rõvedad. Äärmiselt ebameeldiv.

Pärast lõunat läks üritus edasi ja nüüd hakkas toimuma juba praktiline osa ehk kuidas teha kõnesid ja hiljem ka kuidas kohtuda firmajuhtidega. Kõnede tegemine tähendab siis seda, et pärast seda, kui eelnevalt on välja valitud potentsiaalsed firmad, kes võivad meilt noori spetsialiste tellida, siis tuleb otsida nende ettevõtete kontaktid ja nendega ühendust võtta. Kõne kujutab endast seda, et helistan, tutvustan ennast ja AIESECi ja siis räägin talle ameie praktikavahetuseprogrammist lühidalt, püüan temas piisava huvi äratada, et saada kohtumine, kus asjast täpsemalt rääkida ja hea õnne korral ka leping saada. Praktiline osa oli siis selline, et kuus inimest ja kaks tiimijuhti läksime eraldi tuppa ja pidime reaalselt inimestele helistama ja oma teenust pakkuma. Päris hirmus oli telefoni ikka enne esimest kõne käes hoida ja numbrit valida. Kõne läks esimese korra kohta isegi üsna hästi, ma ei saa öelda, et ma hullult rahul olin sellega, aga ma sain kohtumise, mis tähendab, et tegelikult oli mu kõne edukas. Helistasime muidu mingitele tiimijuhtide tuttavatele, mitte päriselt suvalistele firmajuhtidele. Mulle sattus üks mees, kes on endine AIESECi mingisugune tähtis asjapulk, ja seetõttu rääkis ta minuga väga pikalt, küsis väga palju ja minu kõne oli selline, nagu need tavaliselt välja ei peaks nägema. Muidu peaks olema lühike ja lööv ja kogu lisainfo peaks rääkima juba kohtumisel. Aga põhjus, miks mu kõne nii pikaks kujunes oli see, et see mees tahtis lihtsalt isiklikust huvist teada, kuidas uutel liikmetel helistamine välja tuleb ja kui hästi nad oskavad jagada infot AIESECi kohta. Väga hullu kriitikat ma oma kõne kohta tagasisides ei saanud, nii et üldiselt jäin rahule. Teiste kõnesid oli ka väga huvitav kõrvalt jälgida, sest inimesed ikka nii palju muutuvad, kui nad on pingelises olukorras ja peavad võõrastega rääkima. Kõigil oli mõni parasiitsõna, mida sellises olukorras eriti palju hakatakse ütlema ja see on kohati päris naljakas. Ma imestasin, et mul seda ei olnud, aga see on väga hea, sest sellest lahti saamine oleks üsna keerukas.

Nojah, nii palju kõnedest. Pärast kõnede tegemist oli aeg kohtuda firmajuhtidega. Firmajuhte mängisid vanemad AIESECi liikmed. See nägi välja nii, et meid jagati kahe kaupa paaridesse ja siis saime mingi situatsioonikirjelduse, mille järgi kohtumine toimus. Esimene olukord oli selline, kus pidime kohtuma mööblitootjaga, kes isiksuselt oli üsna ebameeldiv inimene, selline rikas, aga külm ja ülbe suhtumisega eestlanna. No see kohtumine läks nii, et kuna mu partner oli väga jutukas poiss, siis ei õnnestunudki mul väga suud ta kõrval lahti teha. Aga kuna meil oli kaks kohtumist ette nähtud, siis teise ajal sain mina rohkem rääkida. Nüüd oli firmajuhi isiksus väga jutukas ja avatud suhtleja, kes lihtsalt oli meiega valmis lobisema, kuigi tal puudus igasugune kavatsus endale praktikant võtta. See kohtumise asi oli tegelikult päris raske mu jaoks, närv tuli sisse ja sellest loomulikult kohe aru saada. Ma ei kujuta ettegi, kui hirmus võib olla päris esimene kohtumine. Eks see ole loomulikult harjutamise asi, aga teades ennast, siis sellised asjad mul just väga kergelt ei tule. Kokkuvõttes oli see kogemus väga kasulik, õppisin väga palju ja ma tean, mida on vaja parandada. Pühapäeval näiteks juba läkski paremini. Pärast kohtumisi saime nende kohta tagasisidet ja siis toimus veel igasugust infojagamist, millest suurt midagi rääkida ei ole. Õhtuks oli muidu plaanis saun ja niisama chill, aga kuna ma elan seal, kus ma elan, siis mu ainus võimalus ööseks koju jõuda oli minna viimase marsa peale. Enne seda sain veel nautida kvaliteetaega Solarises istudes, sest mul olid ajad valesti meeles.

Pühapäev. Hommikul läksin jälle Tudengimajja ja koolitus jätkus. Räägiti veel, kuidas kohtumistel käituda ja palju olulist infot jälle ning selle lõpetuseks tuli veel läbi teha üks kohtumine. Seekord oli siis juba teine kohtumine, kui firma on otsustanud, et võetakse praktikant ja siis tuleb koos täita praktikaküsimustik, et meie saaks hakata otsima neile sobivaid kandidaate. See kohtumine läks mul juba palju paremini, närvis ma enam ei olnud ja kõik oli väga okei. Halb asi oli see, et enne kohtumist oli ainult mõni minut aega kogu see umbes 10 lk pikk küsimustik läbi lugeda ehk siis päris raske oli anda soovitusi firmajuhile, kui ma teadsin ankeedist sama vähe kui ta ise. Üldiselt läks hästi ja olen endaga üsna rahul. Koolituse lõpetuseks tuli meile rääkima üks mees Rumeeniast, Lupe või Lupo, ei mäleta ta nime täpselt, ta rääkis sellest, kuidas ennast motiveerida ja kuidas hästi selles müügimaailmas hakkama saada enda kogemuse põhjal. Väga kihvt tüüp oli ja tore oli teda kuulata, aga kuna ma olin meeletult väsinud, siis üldse ei jaksanud mingi hetk enam jälgida ja silmad lihtsalt vajusid kinni. See oli üsna piinlik, sest ma istusin otse ta vastas ja ta vaatas mulle pidevalt otsa, aga ma andsin oma parima ja kuidagi ikka õnnestus oma silmad lahti hoida ja lõpuni vastu pidada. Halb kui nii juhtub :)

Siis sai kogu Salescamp läbi ja mulje sellest on ikka päris võimas. Ma juba väga ootan, millal kogu see asi päriselt pihta hakkab, aga sinna pole palju, novembris juba.

Inimesed on nii ilusad ja head

Ongi, päriselt. Tundub uskumatu, et mu kursavend ootab lihtsalt sellepärast mind, et mulle ust lahti hoida või kursaõel on meeles, et ma kunagi esmaspäeval muu jutu sees mainisin, et mul ei ole kuskil ööbida nädalavahetusel. Või keegi annab mulle oma viimase müslibatooni, et ma rohkem tühja kõhuga ei peaks olema. Kõik see juhtus täna, aga iga päev on kõik inimesed mu ümber nii armsad ja toredad. Mul on vahepeal tekib küsimus, et kas ma tõesti olen seda kõike väärt.

Eile oli samamoodi üks hästi mõnus päev. Koolist mäletan ainult seda, et Lehtiga lõbustasime end arvuti taga majandusmatas nagu iga kolmapäev. Avastasin oma webcami, piuldid tulid vägevad eksole ja õppisin lõpuks skype kasutama :) Pärast kooli oli väike mataõppimine ja siis juba kimasime Andrease autoga linna poole. Sain teada, et Kosmose kino juures ongi Liivalaia, mis päris hea, sest nüüd oskan jälle natuke raohkem Tallinnas orienteeruda. Muidu mu kursakaaslased naerid natuke mu üle, et ma ikka üldse aru ei saa, kus miski asub. Liivalaias tegin Lehtiga tsau ja liikusin edasi linna poole, et oma AIESECi tiimiga teha teambuildingut (see tähendab oma tiimiliikmetega lähemalt tuttvaks saamist) ehk siis plaan oli minna piljardisse ja pannkooke Kompressorisse sööma. Saime kokku kuskil Viru tänava otsas ja meie kõigi suureks üllatuseks oli suurim hilineja esimesena kohal. Alustasime pannkookidega ja oli hästi mõnus igast loba ajada. Mustikamoosiga pannkook on muide ülihea, soovitan igatahes järgmine kord proovida. Edasi sai see, et nägime ära TÜ neljanda korruse, sest Gregorile tundus hea mõte, meid sinna üles viia, lihtsalt niisama. Aga ta sai oma kooliasjad aetud ja edasi juba piljard. No kui pole kolm aastat ikka mänginud, siis ega ma väga just seal ei hiilanud. Statistika oli see, et see paar, kus mina mängisin kaotas alati, välja arvatud viimane mäng. Jeei! Muidu sain umbes kolm või neli palli auku, seega päris rahul olen endaga. Muide meie tiimi huvitav omapära on see, et tüdrukud armastavad jalgpalli ja poisid ei tea sest suurt midagi. Järgmiseks on vist plaanis paintball.

Ja siis oli näitekas. Nii väga ootasin seda, eelmine nädal jäi ära. Väga kihvt oli, tegime igast etüüde ja niisama improt ja värki. Etendusega me ei kiirusta, mis mulle väga meeldib, sest mulle hullult meeldib teha just etüüde ja improt. See loob alati nii mõnusa õhkkonna ja pärast teatrist ära minnes oleks nagu energiasüsti saanud, totaalne duracelli-jänese tunne on iga kolmapäev. Ja see on väga hea, sest neljapäevad on ühed päris hirmsad päevad tegelikult koolis.

Veel oli mul võimalus taaskord minna tantsima, mingit rahvatantsu või midagi sellist, aga loobusin seekord, sest kui viimane kord käisin, siis see oli taas elav tõestus sellest, et tantsides olen ma lihtsalt nagu puujalgadega hobune. Võib-olla kunagi jälle, kui ma valsisammu ära õpin.

Täna olen ma neljapäeva õhtul üle nii tüki aja kodus, et tegelikult ma viimast korda ei mäletagi. Selle puhul tegin ma oma lemmiktoitu ehk täidetud suvikõrvitsaid. Ma pole nii ammu enam süüa teinud ja sellest on hästi kahju, nii et tänane õhtu on igati asja ette läinud.

Juhtub ja palju

Piinlik tunnistada, aga pärast 19 aastat Tallinnas elamist eksisin ma jälle ära. Liikusin TTÜ spordihoone juurest bussipeatusesse ja ootasin trolli. Aga enne trolli jõudis buss nr 10, ma mäletasin, et mingi selline sõidab kesklinna ka ja mõtlesin, et okei, lähen siis bussiga hoopis. Ma tean küll, et bussi peal on kirjas, kuhu buss sõidab, aga see ei tähenda, et ma sellepäras seda loeksin. Igatahes olin rõõmsalt bussi peal ja väga üllatunud, kui see üks hetk kuhugi Mustamäe vahele keeras. Ma mõtlesin, et sõidan natuke edasi ja vaatan, kuhu välja jõuan, sest mingi hetk panin tähele, et buss peaks omadega Väike-Õismäele jõudma. Õnneks varsti tuli mingi tuttav peatus, nii et julgesin maha minna. Jõudsin sinna omadega välja, kus ma kunagi lasteaias käisin. Bussipeatuses istus väga palju kodutuid mehi, nad nägid päris hirmasad välja, üldse oli see Mustamäe tagaots üsna õudne. Läksin sealt ruttu nr 1 trolli peale ja tundus, et sellega lõpuks ikka jõuan kesklinna. See troll sõidab mingit sellist teed mööda, mida ma jälle ei tea, nii et väga pikka aega olin ma veel segaduses, sest ma polnud just väga kindel, kas see troll ikka lõpuks kesklinna jõuab. Hipodroomil alles sain aru, kus ma omadega jõudnud olen. Vaatamata mu seiklustele jõudsin isegi marsa peale, mis oli väga hea.

Käisime täna Krissuga aeroobika asemel pinksi mängimas. Väga mõnus vaheldus oli, algus oli küll üsna feil, sest kumbki polnud ammu mänginud, aga pärast tuli juba päris hästi välja ja tegelikult jäime endaga üsna rahule. Ilmselgelt ei möödunud ka see tunda aega ilma mingivahejuhtumita. Mul õnnestus palliga vastu pead saada! Ei mäletagi, miks, aga mingi hetk lendas pall mul käest ära kõrvalmängijate juurde. Ma ei ulatanus ise seda ära võtta ja siis mingi poiss viskas selle mulle lihtsalt vastu otsaesist. Selle tulemusel kadus pall uuesti ära kuhugi sinna teise väljaku juurde, lõpuks pärast pikka naermist sain selle tagasi. Minu järgmine serv oli otse Krissule kõhtu, paistab, et ma ei ole just väga osav selle palliga.

Muud märkimisväärset täna vist ei juhtunud. Muide Tartu inimesed kannavad palju värvilisemaid riideid kui Tallinna inimesed. Veendusin selles jälle, kui Tartus käisin.

Nädalavahetus

Alustuseks seda, et täna oli megahea päev!!!! Sest ma olen nii tubli olnud, et pääsesin õiguse aluste tasemetööst. See on tegelikult päris suur vedamine, sest minu kaasused olid eranditult kõik vormistatud nii nagu need ei tohtinud olla. Ja see on lihtsalt parim uudis üldse, mis keegi mulle öelda võib, sest minu teadmised õiguse vallas on kahjuks üks suur ümmargune null. Järgmine kord selle pärast pean muretsema alles jaanuaris.

Nädalavahetus oli üks parimaid üldse. Käisin jälle kolmeks päevaks Tartus, seekord siis Maaülikoolis AIESECi konverentsil. Selle eesmärk oli kõik Eesti AIESECi liikmed kokku viia ehk siis inimesi oli Tartust, Tallinnast ja mõni Pärnust ka. Kokku oli üle saja inimese, päris palju tegelikult. Seiklused algasid juba siis, kui Tallinnast bussi peale läksime. Sain bussijaamas kokku oma kahe tiimiliikmega, ostsime piletid ja natuke isegi jõudsime enne bussile minekut veel juttu rääkida, napilt enne bussi väljumist jõudis lõpuks me tiimijuht ka kohale ja siis liikusime Tartu poole juba. Üritasin end sõidu ajal õigusalaselt harida, mis oli kahjuks üsna lootusetu üritus, nii et sinna mu õppimine jäigi. Pool sõitu kulus sellele, et üritasime Gregoriga välja mõelda, kuidas saaks mu telefonist pilte arvutisse, aga kuna me mõlemad oleme IT-alal mitte just kuigi targad, siis ei õnnestunud ka see. Aga muidu läks sõit tegelikult ruttu, ülejäänud kaks küll magasid kogu tee, aga sai nalja ja oli mõnus sõit tegelikult

Tartus oli meie esimene plaan minna kohe Mäkki, sest lihtsalt meganälg oli. Suur juustuburksi eine on lihtsalt parim toit, kui ma olen nälga suremas. Saime koos Happy Mealiga oma tiimile maskoti, milleks oli mingi kummaline puhur, keerutad mingit asja ja siis sealt peaks õhku puhuma, nagu föön. See oli tegelikult mõeldud kahe purjeka edasiliigutamiseks. Igatahes on meil nüüd väga vinge maskott ja meil on sellega veel suured plaanid. Pärast Mäkis käiku pidime lõpuks liikuma Maaülikooli poole, olime juba nagunii mingi kolm tundi hiljaks jäänud, nii et meil tegelikult ei olnud väga palju aega. Meie tiimijuht väitis väga kindlalt, et ta umbes mäletab kuhu minna, siis läksime kõik ilusti tema järel. Tee tundus kuidagi kahtlaselt pikk ja lõpuks küsisime vähemalt nelja inimese käest, et kus asub Kreutzwaldi tänav. Lõpuks pärast tunniajast kõndimist jõudsime lõpuks omadega sellele tänavale maja nr 1 juurde, meil oli vaja jõuda 64-ni vist. Kohale jõudsime lõpuks küll, enne seda käisime peaaegu läbi veel mingist vetenaariakliinikust ja olime niisama natuke segaduses. Seega nelja mitteorienteeruvat inimest ei ole mõtet üksi Tartu peale saata, sest nad lihtsalt eksivad ära ja kõnnivad 20 min asemel 1 tund ja 20 min.

Jõudsime ilusti õhtusöögiajaks, mis meie esialgne plaan ju tegelikult oligi. Saime hapukapsast ja viinereid, kõhu sai jälle ilusti täis. Pärast õhtusööki toimus tegelikult päris palju asju. Ma kõiki praegu enam ei mäleta, aga mis mulle meelde jäi, oli üks AIESECi fanaatik, üks kreeklane, kes rääkis AIESECist nagu ta püüaks meile mingit uut usku kuulutada või midagi sellist. Ta rääkis lihtsalt, kuidas ta on siin meie pärast, kuidas AIESEC on ta elu ja no lõpuks hakkas ta vanduma ka, sest ta oli lihtsalt nii ekstaasis. Kummaline kogemus, ei oska muud selle kohta öelda. Midagi toimus veel, aga üldiselt esimese päeva õhtu jooksul midagi põnevat tegelikult ei olnud.

Pärast selliseid ametlikumaid asju toimus õhtul stiilipidu. AIESECi konverentsidel on muidu selline traditsioon, et tehakse alati stiilipidusid ja see on lahe, et inimesed reaalselt ka riietuvad nendeks. Teine AIESECi traditsioon on mingid kummalilsed tantsud, mida kõik hakkavad tantsima, kui kuuldakse mingit kindlat laulu. Kohati näeb see välja nagu mingi ususekti tants, pole just väga minu teema, aga vaadata on tegelikult vahepeal päris naljakas. Muidu möödus esimene pidu päris hästi , kohapeal jagati natuke tasuta alkoholi ja see läks kiiresti käiku. Millalgi varem käis keegi poes ka, nii et mul oli veel üks väga kummaline punane siider. See maitses nagu jõhvikamahl, aga nagu väga rõve jõhvikmahl, kuhu keegi oleks nagu kallanud purgitäie suhkrut. Aga mu konditsioon oli piisav, et seda juua, nii et polnud probleemi. Mingi hetk oli tansusaalis nii palav, et jäin välja trepile istuma ja jäin väga pikaks ajaks juttu rääkima oma tiimikaaslase Emiliga. Väga kihvt poiss on, näeb natuke Franki moodi välja, tal on väga lokkis blondid juuksed, nii et me hüüame teda Kuldkiharakeseks. Jõudsime vist kõigest rääkida, millest üldse rääkida annab ja tema huumorimeel on viimase peal, väga irooniline, nii et nalja sai ka palju. Nii umbes kell 4 tekkis mõte, et võiks minna Emili poole magama, kuna meil kellelgi polnud magmiskotte kaasas, et kohapeale jääda. Janne, ka minu tiimiliige, mõtles ümber ja jäi ikkagi sinna, nii et varsti liikusin kahe väga purjus poisiga kesklinna poole. Vahetasin veel Gregoriga oma koti ära, sest talle tundus, et minu kott liiga raske mulle, ta läpakas ei olnud just väga palju kergem ja selle tassimisest oli mul jalg hommikul kenasti paistes, sest kogu tee käis see kott mulle vastu põlve. Tagasitee võttis muide ainult pool tundi aega, purjus inimesed siiski orienteeruvad tunduvalt paremini. Lõpuks pool 5 saime magama ja kolm tundi hiljem oli äratus, mille me sujuvalt veel edasi lükkasime.

Kell pool 9 olime lõpuks kõik ärkvel ja mitte just väga valmis minema, aga läksime siiski, ostsime Statoilist hommikusöögi ja läksime. Mul oli meeles, et otsetee, kust öösel tulime oli mööda Rüütli tänavat ja siis liikusime mööda seda, kuni tänav otsa sai ja me jälle segaduses olime, kuhu minna. Ronisime mingist mäest üles ja läksime uuesti sama teed mööda, mis eelmine õhtu, kuigi me saime suurepäraselt aru, et see oli totaalselt vale tee. Nojah, nautisime hommikust Tartut ja jäime paar tundi hiljaks, mille eest meile ristikesed käe peale tehti. Pidime millalgi karistuse saama. Hilienemine oli meil muidu perfektselt ajastatud, sest me ie pidanud kuulama uuesti seda jubedat kreeklast. Päev oli tegelikult väga huvitav, kaks koolitajat rääkisid, neid oli mõnus kuulata ja päris palju kasulikku sai ka teada. Päris puhta kullana nende juttu võtta loomulikult ei tasu, sest ausalt öelda räägivad koolitajad ka väga palju paska, et usutavamalt mõjuda.

Pärastlõunal oli mingi natuke aktiivsem asi ehk inimesed jagati gruppidesse ja siis tuli täita ülesandeid. Mida tegema pidi, seda seletas mingi välismaalane, kes rääkis nii kiiresti, et lihtsalt ei suutnud jälgida, nii et kui oli aeg midagi lahendada, siis kogu mu tiim oli lihtsalt väga segaduses nägudega. Kuidagi lõpuks saime asjad paika ja ülesanne seisnes siis selle, et iga tiimiliige pidi valima, millist funktsiooni ta AIESECis täidab, nt projektijuht või müügitiimi juht jne. Edasi tuli iga ülesande taha leida, et kes millega tegeleb ja siis kui igaühel oli ülesanne käes, siis pidi mingi tüübi juurde minema, kes sulle pikemalt seletas, mis teha tuleb ja kui õige lahendusega tagasi läksid pärast, siis sai punkte selle eest. See värk oli neil halvasti korraldatud, sest näiteks see tüüp, kelle juures ma pidin käima, tegele kahe teemaga, seega oli seal kogu aeg liiga palju inimesi ja rääkida temaga suht võimatu. Kokkuvõttes oli see värk suht tüütu ja viskas mul ruttu üle.

Pärast õhtusööki rääkis see hirmus kreeklane AIESECi ajaloost, mida räägitakse juba nagunii igal üritusel, mis AIESEC korraldab, seega see oli mõttetu ja me kasutasime Emiliga seda aega magamiseks. Õnneks või kahjuks lõppes see asi varem ära, aga samal ajal saalis vanematel AIESECi liikmetel mingi tähtis koosolek või asi ja see läks neil 2 tundi üle, seega megaigav oli vahepeal. Siis oli jälle mingi kokkuvõttev asi, seal saime ka oma karistuse hilinemise eest, mis tähendas seda, kõik, kes pidid karistada saama, pidid saali ees pikali maha viskama ja siis 1 eurost edasi kandma, nii et üks heidab teise peale ja siis keerutad mööda maad edasi. Minu peale sattus mingi minust kaks korda suurem mees, päris valus oli ta alla jääda, aga no münt jõudis vähemalt lõpuni. Kõik olid väga mures, et kas ma ikka terveks jäin jne, kusjuures üldse ma panen tähele, et viimasel ajal kogu aeg inimesed muretsevad mu pärast. See on neist väga armas, aga natuke hirmus ka, tundub nagu mul oleks midagi viga.

Laupäevaõhtu lõppes järjekordse stiilipeoga, seekord oli teemaks erinevad kultuurid või midagi, mul olid kaasas isegi mu Türgist toodud püksid, aga kuna hommikuti pole mõtlemine mu tugevaim külg, eriti pohmas olles, siis jätsin need Emili juurde ja esindasin hoopis eestlast. Polnud väga peotuju, sest väga pikalt tantsiti neid kummalisi ususekte meenutavaid tantse ja kuna juua ka enam polnud, siis mingi hetk otsustasime Emiliga linna minna ja teel saime lõpuks aru, kuidas minna otse Maaülikooli. Rüütli tänava lõpus ei olnudki vaja mäkke ronida, vaid lihtsalt paremale keerata ja minna otse. Väga feil tunne oli siis, aga väga naljakas ka. Jõudsime omadega Suudlevatesse Tudengitesse ja veetsime väga mitu tundi seal, kuni lõpuks raha otsa sai ja tundus hea mõte koju magama minna. Veel tuli meil selline geniaalne idee, et me laseme pühapäeval Starteri üle ja lähme otse bussi peale. Esialgne plaan oli vara ärgata ja minna kooli putru sööma ja siis Tallinna bussi peale. Eelistasime kauem magamist ja see oli igati hea idee.

Kunagi lõpuks jõudsin omadega Tallinna, jäin jälle nagu ikka mõni minut oma marsast maha ja siis passisin pikalt Solarise bussipeatuses. Järsku ilmus lihtsalt lampi sinna mu õde, nii et sain natuke temaga jutustada. Õhtul käis mul veel Eliis külas ja ma sain hiilata oma Barbie joonistusoskusega. Tal tuleb rebaste retsimine ja siis aitasin tal suure Barbie pea pluusi peale joonistada. Ma ise jäin ülimalt rahule, muidu oli ka pluus lahe, igast võrrandeid ja tekstikesi oli palju.

Igatahes oli väga vinge nädalavahetus, elu on ikka lill , mis muud :)

Wonderwall

Kuidas lõpeb üks tavaline neljapäevaõhtu Triinule? Loomulikult nii, et juhtub midagi eriti nõmedat.

Päev oli tegelikult väga super. Hommikul otsustasin rõõmsalt, et mina ei taha enam haige olla ja läksin kooli informaatikasse. Jah, need Exceli tabelid, millest ma midagi ei jaga on nüüdsest kuni semestri lõpuni minu IT-tunni kaaslased. Ülejäänud päev oli tavaline, aga ma sain majandusmatas oma esimese 5, olin megaõnnelik selle üle, sest siiani olid minu hinded 3, 2, 1, 0. Just niimoodi, kahanevas järjekorras.

Aga koolist lasin varem jalga ja läksin koju, et Lehtile ja Nelele kook teha. See on kõige šokolaadisem kook, mis ma elus teinud olen, aga see oli nii hea ja mul oli nii hea meel, et kõigile hullult maitses. Nele ja Lehti pidasid Patrickus oma sünnipäeva ja mina sain olla nende esimene külaline, jeei :) Ega meid lõpuks tegelikult väga palju ei tulnudki, 16 inimese asemel jõudsid kohale ainult 4 veel lisaks minule ehk siis meid oli seitse, aga tegelikult nii oligi mõnus ja igast nalja sai palju. Näiteks lahkus koos meiega Patrickust üks klaas ja üks nuga.

Pärast Patrickut oli plaan minna O'Malleysse karaoket laulma. Ja ma olen ka nüüd korra karaoket laulnud. No täitsa lõbus oli, ma järjekindlalt vältisin mikrofoni, et keegi ei kuuleks, kui mööda ma laulan, sest minu viisipidamine (või siis selle mitte pidamine) on üks õudsemaid hääli, mida ilmselt kuulda võib. Aga laulsime muidu wonderwalli, pärast teised laulsid veel midagi, aga siis ma juba hakkasin liikuma oma viimase marsa peale.

Marsa peale minnes oli mul karaokest ja ma ei tea millest kõigest veel meeletu peavalu, nii et mõtlesin, et hetke puhkan ja panin silmad rahulikult kinni, aga kui ma nad järgmine kord lahti tegin, siis oli õues kõik ühtlaselt must ja pime ning mul polnud õrna aimugi, kus ma asun. Õnneks nägin suht ruttu Suurupi silti ehk siis väga kaugel ma kodust ei olnud. Läksin marsajuhi juurde ja palusin lihtsalt tee ääres peatust. Tüüp lihtsalt sõitis tuimalt edasi, ma vaatasin teda jumala segaduses näoga, et kas ta nagu ei saanud aru või midagi ja siis küsisin uuesti peatust ja ta ikka sõitis edasi. Mõni kilomeeter Suurupist eemal ta lõpuks küsis, et kas bensujaama juures on okei. Oli tore küll, et ta lõpuks suvatses seisma jääda, aga okei oleks olnud need mõned kilomeetrid tagasi. Ehk siis kell 12 öösel leidsin ma end lampi Vääna bensujaamast. Õnneks on mul nii tore isa, et ta oli pärast väikest veenmist nõus mulle järele tulema.

Mul on varsti vist põhjust kirjutada raamat Triinul juhtub või midagi sellist.

Juba homme on Tartu!!!

Mul tulli nüüd meelde ka, miks ma nii vähe kirjutasin, asi oli ju selles, et minu uue arvuti IE ei lasknud mul postitada, aga nüüd olin tubli ja installisin endal Google Chrome'i ja saan teha jälle kõike :D Ja muide Google Chrome ongi väga hea!

Natuke, sellest mis toimunud

Kastsin täna oma juukseotsa kastme sisse :D

Tegelikult on nii, et aeg-ajalt Katu tuletab mulle meelde, et mul blogi eksisteerib ja nüüd pühendusega Katule ma natuke kirjutan, mis mu elus vahepeal toimunud on.

Kuna viimati kirjutasin mingi miljon aastat tagasi, siis oeh, ma ei teagi kust alustada. No näiteks tänasest siis. Kool oli tavaline, ses mõttes midagi väga uut ja huvitavat ei juhtunud, minul oli lihtsalt väga esmaspäeva tunne, sest eile ma omadega kooli ei jõudnudki. Eile oli siis see esimene kord, kui ma lihtsalt kogu päeva tuimalt üle lasin, okei no mul on põhjus ka, et mul on köha ja paha olla, aga sellest hoolimata läksin õhtul ikkagi linna. Aga tagasi tänase juurde, kool kestis muidu päris vähe ja tavaliselt olen teisipäeval trennis ka käinud, aga mulle tundus, et astmahaiget meenutavas seisundis pole väga mõtet aeroobikat tegema minna. Niisiis oli mul 4 tundi vaja ära sisustada. Plaan oli mul ka olemas, teen ära kõik need megasuured ja tüütud kooliasjad, milleks mul nagunii aega nädalavahetusel pole. Esimese tunni veetsin ma koos Lehti ja ta sõbraga raamatukogus. Mõtlesin, et kasutan oma aega igast vajaliku info otsimiseks, et saaksin hakata tegema oma IT asju, aga no raamatukogu nett on nii aeglane, et tigu jõuab ka enne Kuule ja tagasi roomata, kui see mõne lehekülje ette laeb. Ehk siis tund aega ma niisama passisin oma arvutit ja kuulasin, kuidas targad inimesed keemiat õpivad. Hiljem läksin alla kuhugi pingile istuma ja siis oli netiga kõik hästi ja jõudsin isegi midagi tehtud, neli korda vähem kui plaanis, aga vähemalt alustasin eksole :)

Pärast pikka ootamist läksin raamatukogu kohvikusse ja sain kokku Geiritiga, kes on minu AIESEC buddy, ehk siis tema on see, kellelt saan kõike olulist küsida ja talle võin kõik oma mured ära rääkida jne. Hästi armas ja kihvt tüdruk on, me tegelikult väga pikalt ei rääkinudki, sest selle kohtumise eesmärk muidu on see, et mul peaks olema väga palju küsimusi, sest ma olen uus liige jne, aga mu pea oli lihtsalt mõtetest tühi ja mu rääkimine oli pigem nagu mingi kraaksumine. Aga natuke jutustasime niisama ja millalgi varsti näeme jälle. Tõesti ei saa aru, kuidas saab mul kogu aeg nii hull köha olla, ükski ravim ei mõju ja suht siuke tunne on, et vist lasen homse päeva ka üle.

Täna käisin veel ka oma vanaemal ja vanaisal üle mingi ma ei teagi, poole aasta vist külas. Mulle pakuti seal maailma parimat kodus tehtud pitsat ja üldse hästi mõnus oli. Vaatasin seal mingeid fotosid ka, minu lõpetamine, niisama lilled ja taevas ja siis järsku seal vahel mingid matusepildid. Mind tõesti huvitab, et miks vanadele inimestel meeldib teha matustel pilte surnud inimesest kirstus. Lihtsalt kas ei oleks meeldivam ja parem mäletada seda inimest sellisena, nagu ta oma eluajal oli, mitte mingi näost valge kujuna kirstus. Mulle tundub see kuidagi inimlikum viis inimesi meeles pidada.

Nii palju siis tänasest, eile oli ka mõnus päev, lebotasin niisama kodus, mõtlesin olla tubli midagi ära teha, aga vaatasin hoopis igast sarju pool päeva, jõin liiga palju teed ja siis õhtul alles liikusin linna poole. Läksin TTÜ-sse, sest seal oli minu tiimi esimene kohtumine. Tegelikult kaks korda me juba oleks pidanud varem kohtuma, tähendab teised kohtusid, mina lihtsalt ei saanud mitu korda kohale minna. Aga tunduvad hästi mõnusad inimesed ja juba nädalavahetusel saan nendega rohkem tuttavaks, kui sõidame Tartusse. Üldiselt on nii, et tänu AIESECile on minu ülejäänud aasta ikka väga põhjalikult planeeritud vist, sest üritusi, konverentse, koolitusi, seminare jne, neid kõiki on väga palju, kõik asjad on jube lahedad ja ma tegelikult juba väga ootan, mis see nädalavahetus saama hakkab.

Enne eilset oli väga pikk nädalavahetus Tartus, oli väga korralik Katu ja Hanneka kodu sisse õnnistamine alkoholiga, mingi hetk lihtsalt kogu Katu põrand ujus kokteilidest, Eesti võitis 2:1 iirlasi ja siis tuli väga unine laupäev ja üldse mõnus puhkus oli, aga ma ei viitsi enam kirjutada, sest et ei viitsi rohkem ja sellest värgist on nagunii palju piinlikke ja naljakaid fotosid.

Aga nüüd edaspidi, kuna ma juba korra end kokku võtsin, siis püüan edasi tubli olla ja kirjutada, mis mu elus toimub. Üldiselt on nii, et mul toimub nii nii palju ja kõik on nii nii huvitav, et minus tekitab tülgastust mõte kirjutada siia mingeid romaane, mis tuleksid vähemalt 2 korda nii pikad kui see jutt siin, muide selleks kulus umbes tund. Ja mulle just tuli lahendusidee, bussisõidu ajal võin ju kirjutada, et igav poleks. Vot nii.

Nautige elu ja sügiseseid paduvihmu :D