Wonderwall

Kuidas lõpeb üks tavaline neljapäevaõhtu Triinule? Loomulikult nii, et juhtub midagi eriti nõmedat.

Päev oli tegelikult väga super. Hommikul otsustasin rõõmsalt, et mina ei taha enam haige olla ja läksin kooli informaatikasse. Jah, need Exceli tabelid, millest ma midagi ei jaga on nüüdsest kuni semestri lõpuni minu IT-tunni kaaslased. Ülejäänud päev oli tavaline, aga ma sain majandusmatas oma esimese 5, olin megaõnnelik selle üle, sest siiani olid minu hinded 3, 2, 1, 0. Just niimoodi, kahanevas järjekorras.

Aga koolist lasin varem jalga ja läksin koju, et Lehtile ja Nelele kook teha. See on kõige šokolaadisem kook, mis ma elus teinud olen, aga see oli nii hea ja mul oli nii hea meel, et kõigile hullult maitses. Nele ja Lehti pidasid Patrickus oma sünnipäeva ja mina sain olla nende esimene külaline, jeei :) Ega meid lõpuks tegelikult väga palju ei tulnudki, 16 inimese asemel jõudsid kohale ainult 4 veel lisaks minule ehk siis meid oli seitse, aga tegelikult nii oligi mõnus ja igast nalja sai palju. Näiteks lahkus koos meiega Patrickust üks klaas ja üks nuga.

Pärast Patrickut oli plaan minna O'Malleysse karaoket laulma. Ja ma olen ka nüüd korra karaoket laulnud. No täitsa lõbus oli, ma järjekindlalt vältisin mikrofoni, et keegi ei kuuleks, kui mööda ma laulan, sest minu viisipidamine (või siis selle mitte pidamine) on üks õudsemaid hääli, mida ilmselt kuulda võib. Aga laulsime muidu wonderwalli, pärast teised laulsid veel midagi, aga siis ma juba hakkasin liikuma oma viimase marsa peale.

Marsa peale minnes oli mul karaokest ja ma ei tea millest kõigest veel meeletu peavalu, nii et mõtlesin, et hetke puhkan ja panin silmad rahulikult kinni, aga kui ma nad järgmine kord lahti tegin, siis oli õues kõik ühtlaselt must ja pime ning mul polnud õrna aimugi, kus ma asun. Õnneks nägin suht ruttu Suurupi silti ehk siis väga kaugel ma kodust ei olnud. Läksin marsajuhi juurde ja palusin lihtsalt tee ääres peatust. Tüüp lihtsalt sõitis tuimalt edasi, ma vaatasin teda jumala segaduses näoga, et kas ta nagu ei saanud aru või midagi ja siis küsisin uuesti peatust ja ta ikka sõitis edasi. Mõni kilomeeter Suurupist eemal ta lõpuks küsis, et kas bensujaama juures on okei. Oli tore küll, et ta lõpuks suvatses seisma jääda, aga okei oleks olnud need mõned kilomeetrid tagasi. Ehk siis kell 12 öösel leidsin ma end lampi Vääna bensujaamast. Õnneks on mul nii tore isa, et ta oli pärast väikest veenmist nõus mulle järele tulema.

Mul on varsti vist põhjust kirjutada raamat Triinul juhtub või midagi sellist.

Juba homme on Tartu!!!