Nädalavahetus

Alustuseks seda, et täna oli megahea päev!!!! Sest ma olen nii tubli olnud, et pääsesin õiguse aluste tasemetööst. See on tegelikult päris suur vedamine, sest minu kaasused olid eranditult kõik vormistatud nii nagu need ei tohtinud olla. Ja see on lihtsalt parim uudis üldse, mis keegi mulle öelda võib, sest minu teadmised õiguse vallas on kahjuks üks suur ümmargune null. Järgmine kord selle pärast pean muretsema alles jaanuaris.

Nädalavahetus oli üks parimaid üldse. Käisin jälle kolmeks päevaks Tartus, seekord siis Maaülikoolis AIESECi konverentsil. Selle eesmärk oli kõik Eesti AIESECi liikmed kokku viia ehk siis inimesi oli Tartust, Tallinnast ja mõni Pärnust ka. Kokku oli üle saja inimese, päris palju tegelikult. Seiklused algasid juba siis, kui Tallinnast bussi peale läksime. Sain bussijaamas kokku oma kahe tiimiliikmega, ostsime piletid ja natuke isegi jõudsime enne bussile minekut veel juttu rääkida, napilt enne bussi väljumist jõudis lõpuks me tiimijuht ka kohale ja siis liikusime Tartu poole juba. Üritasin end sõidu ajal õigusalaselt harida, mis oli kahjuks üsna lootusetu üritus, nii et sinna mu õppimine jäigi. Pool sõitu kulus sellele, et üritasime Gregoriga välja mõelda, kuidas saaks mu telefonist pilte arvutisse, aga kuna me mõlemad oleme IT-alal mitte just kuigi targad, siis ei õnnestunud ka see. Aga muidu läks sõit tegelikult ruttu, ülejäänud kaks küll magasid kogu tee, aga sai nalja ja oli mõnus sõit tegelikult

Tartus oli meie esimene plaan minna kohe Mäkki, sest lihtsalt meganälg oli. Suur juustuburksi eine on lihtsalt parim toit, kui ma olen nälga suremas. Saime koos Happy Mealiga oma tiimile maskoti, milleks oli mingi kummaline puhur, keerutad mingit asja ja siis sealt peaks õhku puhuma, nagu föön. See oli tegelikult mõeldud kahe purjeka edasiliigutamiseks. Igatahes on meil nüüd väga vinge maskott ja meil on sellega veel suured plaanid. Pärast Mäkis käiku pidime lõpuks liikuma Maaülikooli poole, olime juba nagunii mingi kolm tundi hiljaks jäänud, nii et meil tegelikult ei olnud väga palju aega. Meie tiimijuht väitis väga kindlalt, et ta umbes mäletab kuhu minna, siis läksime kõik ilusti tema järel. Tee tundus kuidagi kahtlaselt pikk ja lõpuks küsisime vähemalt nelja inimese käest, et kus asub Kreutzwaldi tänav. Lõpuks pärast tunniajast kõndimist jõudsime lõpuks omadega sellele tänavale maja nr 1 juurde, meil oli vaja jõuda 64-ni vist. Kohale jõudsime lõpuks küll, enne seda käisime peaaegu läbi veel mingist vetenaariakliinikust ja olime niisama natuke segaduses. Seega nelja mitteorienteeruvat inimest ei ole mõtet üksi Tartu peale saata, sest nad lihtsalt eksivad ära ja kõnnivad 20 min asemel 1 tund ja 20 min.

Jõudsime ilusti õhtusöögiajaks, mis meie esialgne plaan ju tegelikult oligi. Saime hapukapsast ja viinereid, kõhu sai jälle ilusti täis. Pärast õhtusööki toimus tegelikult päris palju asju. Ma kõiki praegu enam ei mäleta, aga mis mulle meelde jäi, oli üks AIESECi fanaatik, üks kreeklane, kes rääkis AIESECist nagu ta püüaks meile mingit uut usku kuulutada või midagi sellist. Ta rääkis lihtsalt, kuidas ta on siin meie pärast, kuidas AIESEC on ta elu ja no lõpuks hakkas ta vanduma ka, sest ta oli lihtsalt nii ekstaasis. Kummaline kogemus, ei oska muud selle kohta öelda. Midagi toimus veel, aga üldiselt esimese päeva õhtu jooksul midagi põnevat tegelikult ei olnud.

Pärast selliseid ametlikumaid asju toimus õhtul stiilipidu. AIESECi konverentsidel on muidu selline traditsioon, et tehakse alati stiilipidusid ja see on lahe, et inimesed reaalselt ka riietuvad nendeks. Teine AIESECi traditsioon on mingid kummalilsed tantsud, mida kõik hakkavad tantsima, kui kuuldakse mingit kindlat laulu. Kohati näeb see välja nagu mingi ususekti tants, pole just väga minu teema, aga vaadata on tegelikult vahepeal päris naljakas. Muidu möödus esimene pidu päris hästi , kohapeal jagati natuke tasuta alkoholi ja see läks kiiresti käiku. Millalgi varem käis keegi poes ka, nii et mul oli veel üks väga kummaline punane siider. See maitses nagu jõhvikamahl, aga nagu väga rõve jõhvikmahl, kuhu keegi oleks nagu kallanud purgitäie suhkrut. Aga mu konditsioon oli piisav, et seda juua, nii et polnud probleemi. Mingi hetk oli tansusaalis nii palav, et jäin välja trepile istuma ja jäin väga pikaks ajaks juttu rääkima oma tiimikaaslase Emiliga. Väga kihvt poiss on, näeb natuke Franki moodi välja, tal on väga lokkis blondid juuksed, nii et me hüüame teda Kuldkiharakeseks. Jõudsime vist kõigest rääkida, millest üldse rääkida annab ja tema huumorimeel on viimase peal, väga irooniline, nii et nalja sai ka palju. Nii umbes kell 4 tekkis mõte, et võiks minna Emili poole magama, kuna meil kellelgi polnud magmiskotte kaasas, et kohapeale jääda. Janne, ka minu tiimiliige, mõtles ümber ja jäi ikkagi sinna, nii et varsti liikusin kahe väga purjus poisiga kesklinna poole. Vahetasin veel Gregoriga oma koti ära, sest talle tundus, et minu kott liiga raske mulle, ta läpakas ei olnud just väga palju kergem ja selle tassimisest oli mul jalg hommikul kenasti paistes, sest kogu tee käis see kott mulle vastu põlve. Tagasitee võttis muide ainult pool tundi aega, purjus inimesed siiski orienteeruvad tunduvalt paremini. Lõpuks pool 5 saime magama ja kolm tundi hiljem oli äratus, mille me sujuvalt veel edasi lükkasime.

Kell pool 9 olime lõpuks kõik ärkvel ja mitte just väga valmis minema, aga läksime siiski, ostsime Statoilist hommikusöögi ja läksime. Mul oli meeles, et otsetee, kust öösel tulime oli mööda Rüütli tänavat ja siis liikusime mööda seda, kuni tänav otsa sai ja me jälle segaduses olime, kuhu minna. Ronisime mingist mäest üles ja läksime uuesti sama teed mööda, mis eelmine õhtu, kuigi me saime suurepäraselt aru, et see oli totaalselt vale tee. Nojah, nautisime hommikust Tartut ja jäime paar tundi hiljaks, mille eest meile ristikesed käe peale tehti. Pidime millalgi karistuse saama. Hilienemine oli meil muidu perfektselt ajastatud, sest me ie pidanud kuulama uuesti seda jubedat kreeklast. Päev oli tegelikult väga huvitav, kaks koolitajat rääkisid, neid oli mõnus kuulata ja päris palju kasulikku sai ka teada. Päris puhta kullana nende juttu võtta loomulikult ei tasu, sest ausalt öelda räägivad koolitajad ka väga palju paska, et usutavamalt mõjuda.

Pärastlõunal oli mingi natuke aktiivsem asi ehk inimesed jagati gruppidesse ja siis tuli täita ülesandeid. Mida tegema pidi, seda seletas mingi välismaalane, kes rääkis nii kiiresti, et lihtsalt ei suutnud jälgida, nii et kui oli aeg midagi lahendada, siis kogu mu tiim oli lihtsalt väga segaduses nägudega. Kuidagi lõpuks saime asjad paika ja ülesanne seisnes siis selle, et iga tiimiliige pidi valima, millist funktsiooni ta AIESECis täidab, nt projektijuht või müügitiimi juht jne. Edasi tuli iga ülesande taha leida, et kes millega tegeleb ja siis kui igaühel oli ülesanne käes, siis pidi mingi tüübi juurde minema, kes sulle pikemalt seletas, mis teha tuleb ja kui õige lahendusega tagasi läksid pärast, siis sai punkte selle eest. See värk oli neil halvasti korraldatud, sest näiteks see tüüp, kelle juures ma pidin käima, tegele kahe teemaga, seega oli seal kogu aeg liiga palju inimesi ja rääkida temaga suht võimatu. Kokkuvõttes oli see värk suht tüütu ja viskas mul ruttu üle.

Pärast õhtusööki rääkis see hirmus kreeklane AIESECi ajaloost, mida räägitakse juba nagunii igal üritusel, mis AIESEC korraldab, seega see oli mõttetu ja me kasutasime Emiliga seda aega magamiseks. Õnneks või kahjuks lõppes see asi varem ära, aga samal ajal saalis vanematel AIESECi liikmetel mingi tähtis koosolek või asi ja see läks neil 2 tundi üle, seega megaigav oli vahepeal. Siis oli jälle mingi kokkuvõttev asi, seal saime ka oma karistuse hilinemise eest, mis tähendas seda, kõik, kes pidid karistada saama, pidid saali ees pikali maha viskama ja siis 1 eurost edasi kandma, nii et üks heidab teise peale ja siis keerutad mööda maad edasi. Minu peale sattus mingi minust kaks korda suurem mees, päris valus oli ta alla jääda, aga no münt jõudis vähemalt lõpuni. Kõik olid väga mures, et kas ma ikka terveks jäin jne, kusjuures üldse ma panen tähele, et viimasel ajal kogu aeg inimesed muretsevad mu pärast. See on neist väga armas, aga natuke hirmus ka, tundub nagu mul oleks midagi viga.

Laupäevaõhtu lõppes järjekordse stiilipeoga, seekord oli teemaks erinevad kultuurid või midagi, mul olid kaasas isegi mu Türgist toodud püksid, aga kuna hommikuti pole mõtlemine mu tugevaim külg, eriti pohmas olles, siis jätsin need Emili juurde ja esindasin hoopis eestlast. Polnud väga peotuju, sest väga pikalt tantsiti neid kummalisi ususekte meenutavaid tantse ja kuna juua ka enam polnud, siis mingi hetk otsustasime Emiliga linna minna ja teel saime lõpuks aru, kuidas minna otse Maaülikooli. Rüütli tänava lõpus ei olnudki vaja mäkke ronida, vaid lihtsalt paremale keerata ja minna otse. Väga feil tunne oli siis, aga väga naljakas ka. Jõudsime omadega Suudlevatesse Tudengitesse ja veetsime väga mitu tundi seal, kuni lõpuks raha otsa sai ja tundus hea mõte koju magama minna. Veel tuli meil selline geniaalne idee, et me laseme pühapäeval Starteri üle ja lähme otse bussi peale. Esialgne plaan oli vara ärgata ja minna kooli putru sööma ja siis Tallinna bussi peale. Eelistasime kauem magamist ja see oli igati hea idee.

Kunagi lõpuks jõudsin omadega Tallinna, jäin jälle nagu ikka mõni minut oma marsast maha ja siis passisin pikalt Solarise bussipeatuses. Järsku ilmus lihtsalt lampi sinna mu õde, nii et sain natuke temaga jutustada. Õhtul käis mul veel Eliis külas ja ma sain hiilata oma Barbie joonistusoskusega. Tal tuleb rebaste retsimine ja siis aitasin tal suure Barbie pea pluusi peale joonistada. Ma ise jäin ülimalt rahule, muidu oli ka pluus lahe, igast võrrandeid ja tekstikesi oli palju.

Igatahes oli väga vinge nädalavahetus, elu on ikka lill , mis muud :)