Salescamp

Nonii, siit tuleb minu järjekordne maratonpostitus nädalavahetusest. Ma ausõna mõtlsin eile öösel, et ma kirjutan kohe, kui on veel värsked emotsioonid ja sellepärast ka, et tuleb lühem tekst korraga, aga laiskus oli suurem kui tahtmine, nii et tuleb kõik ühekorraga.

Alustan reedest. Reede hommik oli absoluutselt võrratu, sest ma sain ennast välja puhata. Magada kella kümneni on täielik privileeg, mida ma viimasel ajal liiga harva kohtan. Pärastpoole tegin ühte väga head kooki, tahtsin seda kaasa võtta, kui õhtul Kadri juurde pidin minema. Kook ise oli üsna kummalise maitsega, aga tüki kaasa võtsin ta ikkagi. Millalgi päeval sättisin end linna poole, et minna Salescampile. See on üks AIESECi müügikoolitus, mis terve selle nädalavahetuse toimus, reedest pühapäevani. Reedel algas kogu üritus sellega, et Mercury Internationalist (see on koolitusfirma) tuli rääkima üks mees, ma ta nime kahjuks enam ei mäleta, aga ta rääkis väga hästi, väga huvitav oli kuulata, kuna tal endal on 18 a müügikogemust ja seega oli aru saada, et ta teab, millest räägib ja niisama ei tulnud meile sinna taidlema. Aega kahjuks oli vähe, nii et päris paljude asjade kohta ütles ta, et ei jõua pikemalt rääkida. Aga hoolimata sellest jäi hästi positiivne emotsioon ja sain juurde palju uut kasulikku infot, mida sai tegelikult ka kohe paar järgmise päeva jooksul ära kasutada.

Pärast seda tuli õhtuprogramm ehk siis kõik jagati kolmestesse võistkondadesse ja tuli teha üks praktiline ülesanne. Ülesanne tähendas seda, et igale võistkonnale anti 10 Kylie Minogue lõhnatestrit, millega pidime minema linna peale ja neid siis inimestele müüma. Olin võistkonnas koos Annaga, kes RAMis kunagi käis, nii et üks tuttav ees ja teine tüdruk oli üks Kaisa-Triin, nagu hiljem selgus on ka Johhi ja Matu kursakaaslane ja ühesõnaga tunneb kõiki neid, kelle pärast ma end päris tihti Tartu vean. Esialgu meil ei sujunud üldse, nii et läksime hoopis Kaubamajja, et süüa osta. Sõime kõhud täis ja otsustasime uuesti proovida. Nüüd läks juba palju paremini, saime ka reaalselt mõne testri mõnede sentide eest maha müüdud ja tundus, et läheb enam-vähem. Lõpuks saime kõikidest lahti, raha küll just väga palju ei saanud kokku, ainult natuke üle 4 euro, aga kogemus oli mõnus. Mulle tegelikult isegi meeldis see ülesanne siis, kui olin sellest esimesest ebamugavustundest üle saanud. Aga põhjus, miks meil väga hästi ei läinud oli see, et lähenesime inimestele veidi valesti. Väga hästi läheb peale ja tekitab huvi see, kui rääkida inimestele, et meil on selline mäng ja rääkida natuke AIESECist ja miks meil selline mäng on jne, neis tekib siiras huvi ja nad jäävad kuulama ja on tegelikult nõus päris palju raha andma. Meie viga oli see, et üks tüdruk minu võistkonnas ütles alati mingi hetk lause, et te võite anda ka mõne sendi, et see on okei. Aga tegelikult ei ole, sest selle tulemusel pole ka mõtet oodata suuremat summat, kui mõni sent, kuigi eesmärk on ju saada võimalikult palju raha inimestelt. Nii et sellest oli kahju, aga tol hetkel me selle peale ei mõelnudki, tundus lihtsalt olulisem kõigist testritest lahti saada. Mingi hetk helistas mulle mu kursavend ja rääkis mulle väga pikalt üsna segast juttu, nii et müümisega ma rohkem tegeleda ei saanudki. Sellest oli kahju, aga no mis siis. Tagasi minnes oli päris suur üllatus, kui kuulsime, mis summadega teised tagasi tulid. Kuue tiimi peale kokku teenisime tunni ajaga lõhnatestrite eest, mis pole mõeldud müügiks, 93 eurot ja natuke veel midagi. Seega väga palju. Preemiaks lubati raha meil endale jätta. Jeei! Midagi muud olulist sel õhtul vist enam ei juhtunud, paljud läksid Patrickusse tähistama edukat esimest õhtut ja mina algselt pidin jääma Kadri juurde linna ööseks, aga kuna plaanides toimus üks suur muutus, siis jõudsin omadega hoopis kuskile lennujaama taha välja, Mõiku vist. Sinna jõudmine oli muidugi ka paras seiklus, aga teades seda, kuidas ma orienteerun, siis pole see ka väga ime. Seal elab mu teine kursaõde Ave ja lõpuks kui omadega kohal olin, siis ma ei olnud veel uksest seeski, kui mulle juba üks väga kena ja maitsev roheline kokteil ulatati. Väga mõnus kodu on Avel, kui ma tulin, siis oli neil lausa kaminas tuli ja väga hubane oli seal olla. Tegime seal igast nalja ja rääkisime läbi Skype Ave ja Kadri sõpradega, kes kuskil Itaalis parasjagu elavad. Kuna ma nii hlija kohale jõudsin, siis tegin turbojoomist, mida ma hommikul loomulikult väga kahetsesin. Igatahes jõin Gini, mis maitses täpselt nagu keegi oleks mulle kadakaoksa klaasi pannud ja selle peale tuli mulle meelde see üks õhtu, kui Katuga Türgis kahekesi välja läksime ja endale rummikoksid tellisime. Need maitsesid täpselt sama kadakaselt. Väga pikk me õhtu tegelikult ei olnud, üsna vara juba läksime tuttu, sest tublid inimesed pidid tööle minema ja mina juba 10st ka linnas olema.

Hommikul mul maapind veidi lainetas ja oli muidu mitte just kõige säravam olla ja seepärast otsustasime Kadriga Hesi hommikust sööma minna. Ma sõin ilmselt oma elu kalleima ja halvima Caesari salati. Salat kujutas endast väga palju maitsetut kapsast ja kuivanud kana, nüüd lihtsalt tean, kus edaspidi hommikust süüa ei tasu. Edasi liikusin jälle Salescampile, teine päev pidi tulema päris pikk ja tihe. Alguses räägiti palju igasugu olulist infot, selles, mis on see toode, mida me müüme, kuidas müüme jne. Väga palju olulist infot väga lühikese ajaga, nii et lõunaks oli päris suur segadus peas. Lõunat sõime ehtsas soomlaste pubis, see on lihtsalt hämmastav, kui lärmakad nad olla võivad või kui rõvedad. Äärmiselt ebameeldiv.

Pärast lõunat läks üritus edasi ja nüüd hakkas toimuma juba praktiline osa ehk kuidas teha kõnesid ja hiljem ka kuidas kohtuda firmajuhtidega. Kõnede tegemine tähendab siis seda, et pärast seda, kui eelnevalt on välja valitud potentsiaalsed firmad, kes võivad meilt noori spetsialiste tellida, siis tuleb otsida nende ettevõtete kontaktid ja nendega ühendust võtta. Kõne kujutab endast seda, et helistan, tutvustan ennast ja AIESECi ja siis räägin talle ameie praktikavahetuseprogrammist lühidalt, püüan temas piisava huvi äratada, et saada kohtumine, kus asjast täpsemalt rääkida ja hea õnne korral ka leping saada. Praktiline osa oli siis selline, et kuus inimest ja kaks tiimijuhti läksime eraldi tuppa ja pidime reaalselt inimestele helistama ja oma teenust pakkuma. Päris hirmus oli telefoni ikka enne esimest kõne käes hoida ja numbrit valida. Kõne läks esimese korra kohta isegi üsna hästi, ma ei saa öelda, et ma hullult rahul olin sellega, aga ma sain kohtumise, mis tähendab, et tegelikult oli mu kõne edukas. Helistasime muidu mingitele tiimijuhtide tuttavatele, mitte päriselt suvalistele firmajuhtidele. Mulle sattus üks mees, kes on endine AIESECi mingisugune tähtis asjapulk, ja seetõttu rääkis ta minuga väga pikalt, küsis väga palju ja minu kõne oli selline, nagu need tavaliselt välja ei peaks nägema. Muidu peaks olema lühike ja lööv ja kogu lisainfo peaks rääkima juba kohtumisel. Aga põhjus, miks mu kõne nii pikaks kujunes oli see, et see mees tahtis lihtsalt isiklikust huvist teada, kuidas uutel liikmetel helistamine välja tuleb ja kui hästi nad oskavad jagada infot AIESECi kohta. Väga hullu kriitikat ma oma kõne kohta tagasisides ei saanud, nii et üldiselt jäin rahule. Teiste kõnesid oli ka väga huvitav kõrvalt jälgida, sest inimesed ikka nii palju muutuvad, kui nad on pingelises olukorras ja peavad võõrastega rääkima. Kõigil oli mõni parasiitsõna, mida sellises olukorras eriti palju hakatakse ütlema ja see on kohati päris naljakas. Ma imestasin, et mul seda ei olnud, aga see on väga hea, sest sellest lahti saamine oleks üsna keerukas.

Nojah, nii palju kõnedest. Pärast kõnede tegemist oli aeg kohtuda firmajuhtidega. Firmajuhte mängisid vanemad AIESECi liikmed. See nägi välja nii, et meid jagati kahe kaupa paaridesse ja siis saime mingi situatsioonikirjelduse, mille järgi kohtumine toimus. Esimene olukord oli selline, kus pidime kohtuma mööblitootjaga, kes isiksuselt oli üsna ebameeldiv inimene, selline rikas, aga külm ja ülbe suhtumisega eestlanna. No see kohtumine läks nii, et kuna mu partner oli väga jutukas poiss, siis ei õnnestunudki mul väga suud ta kõrval lahti teha. Aga kuna meil oli kaks kohtumist ette nähtud, siis teise ajal sain mina rohkem rääkida. Nüüd oli firmajuhi isiksus väga jutukas ja avatud suhtleja, kes lihtsalt oli meiega valmis lobisema, kuigi tal puudus igasugune kavatsus endale praktikant võtta. See kohtumise asi oli tegelikult päris raske mu jaoks, närv tuli sisse ja sellest loomulikult kohe aru saada. Ma ei kujuta ettegi, kui hirmus võib olla päris esimene kohtumine. Eks see ole loomulikult harjutamise asi, aga teades ennast, siis sellised asjad mul just väga kergelt ei tule. Kokkuvõttes oli see kogemus väga kasulik, õppisin väga palju ja ma tean, mida on vaja parandada. Pühapäeval näiteks juba läkski paremini. Pärast kohtumisi saime nende kohta tagasisidet ja siis toimus veel igasugust infojagamist, millest suurt midagi rääkida ei ole. Õhtuks oli muidu plaanis saun ja niisama chill, aga kuna ma elan seal, kus ma elan, siis mu ainus võimalus ööseks koju jõuda oli minna viimase marsa peale. Enne seda sain veel nautida kvaliteetaega Solarises istudes, sest mul olid ajad valesti meeles.

Pühapäev. Hommikul läksin jälle Tudengimajja ja koolitus jätkus. Räägiti veel, kuidas kohtumistel käituda ja palju olulist infot jälle ning selle lõpetuseks tuli veel läbi teha üks kohtumine. Seekord oli siis juba teine kohtumine, kui firma on otsustanud, et võetakse praktikant ja siis tuleb koos täita praktikaküsimustik, et meie saaks hakata otsima neile sobivaid kandidaate. See kohtumine läks mul juba palju paremini, närvis ma enam ei olnud ja kõik oli väga okei. Halb asi oli see, et enne kohtumist oli ainult mõni minut aega kogu see umbes 10 lk pikk küsimustik läbi lugeda ehk siis päris raske oli anda soovitusi firmajuhile, kui ma teadsin ankeedist sama vähe kui ta ise. Üldiselt läks hästi ja olen endaga üsna rahul. Koolituse lõpetuseks tuli meile rääkima üks mees Rumeeniast, Lupe või Lupo, ei mäleta ta nime täpselt, ta rääkis sellest, kuidas ennast motiveerida ja kuidas hästi selles müügimaailmas hakkama saada enda kogemuse põhjal. Väga kihvt tüüp oli ja tore oli teda kuulata, aga kuna ma olin meeletult väsinud, siis üldse ei jaksanud mingi hetk enam jälgida ja silmad lihtsalt vajusid kinni. See oli üsna piinlik, sest ma istusin otse ta vastas ja ta vaatas mulle pidevalt otsa, aga ma andsin oma parima ja kuidagi ikka õnnestus oma silmad lahti hoida ja lõpuni vastu pidada. Halb kui nii juhtub :)

Siis sai kogu Salescamp läbi ja mulje sellest on ikka päris võimas. Ma juba väga ootan, millal kogu see asi päriselt pihta hakkab, aga sinna pole palju, novembris juba.