Ongi, päriselt. Tundub uskumatu, et mu kursavend ootab lihtsalt sellepärast mind, et mulle ust lahti hoida või kursaõel on meeles, et ma kunagi esmaspäeval muu jutu sees mainisin, et mul ei ole kuskil ööbida nädalavahetusel. Või keegi annab mulle oma viimase müslibatooni, et ma rohkem tühja kõhuga ei peaks olema. Kõik see juhtus täna, aga iga päev on kõik inimesed mu ümber nii armsad ja toredad. Mul on vahepeal tekib küsimus, et kas ma tõesti olen seda kõike väärt.
Eile oli samamoodi üks hästi mõnus päev. Koolist mäletan ainult seda, et Lehtiga lõbustasime end arvuti taga majandusmatas nagu iga kolmapäev. Avastasin oma webcami, piuldid tulid vägevad eksole ja õppisin lõpuks skype kasutama :) Pärast kooli oli väike mataõppimine ja siis juba kimasime Andrease autoga linna poole. Sain teada, et Kosmose kino juures ongi Liivalaia, mis päris hea, sest nüüd oskan jälle natuke raohkem Tallinnas orienteeruda. Muidu mu kursakaaslased naerid natuke mu üle, et ma ikka üldse aru ei saa, kus miski asub. Liivalaias tegin Lehtiga tsau ja liikusin edasi linna poole, et oma AIESECi tiimiga teha teambuildingut (see tähendab oma tiimiliikmetega lähemalt tuttvaks saamist) ehk siis plaan oli minna piljardisse ja pannkooke Kompressorisse sööma. Saime kokku kuskil Viru tänava otsas ja meie kõigi suureks üllatuseks oli suurim hilineja esimesena kohal. Alustasime pannkookidega ja oli hästi mõnus igast loba ajada. Mustikamoosiga pannkook on muide ülihea, soovitan igatahes järgmine kord proovida. Edasi sai see, et nägime ära TÜ neljanda korruse, sest Gregorile tundus hea mõte, meid sinna üles viia, lihtsalt niisama. Aga ta sai oma kooliasjad aetud ja edasi juba piljard. No kui pole kolm aastat ikka mänginud, siis ega ma väga just seal ei hiilanud. Statistika oli see, et see paar, kus mina mängisin kaotas alati, välja arvatud viimane mäng. Jeei! Muidu sain umbes kolm või neli palli auku, seega päris rahul olen endaga. Muide meie tiimi huvitav omapära on see, et tüdrukud armastavad jalgpalli ja poisid ei tea sest suurt midagi. Järgmiseks on vist plaanis paintball.
Ja siis oli näitekas. Nii väga ootasin seda, eelmine nädal jäi ära. Väga kihvt oli, tegime igast etüüde ja niisama improt ja värki. Etendusega me ei kiirusta, mis mulle väga meeldib, sest mulle hullult meeldib teha just etüüde ja improt. See loob alati nii mõnusa õhkkonna ja pärast teatrist ära minnes oleks nagu energiasüsti saanud, totaalne duracelli-jänese tunne on iga kolmapäev. Ja see on väga hea, sest neljapäevad on ühed päris hirmsad päevad tegelikult koolis.
Veel oli mul võimalus taaskord minna tantsima, mingit rahvatantsu või midagi sellist, aga loobusin seekord, sest kui viimane kord käisin, siis see oli taas elav tõestus sellest, et tantsides olen ma lihtsalt nagu puujalgadega hobune. Võib-olla kunagi jälle, kui ma valsisammu ära õpin.
Täna olen ma neljapäeva õhtul üle nii tüki aja kodus, et tegelikult ma viimast korda ei mäletagi. Selle puhul tegin ma oma lemmiktoitu ehk täidetud suvikõrvitsaid. Ma pole nii ammu enam süüa teinud ja sellest on hästi kahju, nii et tänane õhtu on igati asja ette läinud.
No comments:
Post a Comment