Natuke, sellest mis toimunud

Kastsin täna oma juukseotsa kastme sisse :D

Tegelikult on nii, et aeg-ajalt Katu tuletab mulle meelde, et mul blogi eksisteerib ja nüüd pühendusega Katule ma natuke kirjutan, mis mu elus vahepeal toimunud on.

Kuna viimati kirjutasin mingi miljon aastat tagasi, siis oeh, ma ei teagi kust alustada. No näiteks tänasest siis. Kool oli tavaline, ses mõttes midagi väga uut ja huvitavat ei juhtunud, minul oli lihtsalt väga esmaspäeva tunne, sest eile ma omadega kooli ei jõudnudki. Eile oli siis see esimene kord, kui ma lihtsalt kogu päeva tuimalt üle lasin, okei no mul on põhjus ka, et mul on köha ja paha olla, aga sellest hoolimata läksin õhtul ikkagi linna. Aga tagasi tänase juurde, kool kestis muidu päris vähe ja tavaliselt olen teisipäeval trennis ka käinud, aga mulle tundus, et astmahaiget meenutavas seisundis pole väga mõtet aeroobikat tegema minna. Niisiis oli mul 4 tundi vaja ära sisustada. Plaan oli mul ka olemas, teen ära kõik need megasuured ja tüütud kooliasjad, milleks mul nagunii aega nädalavahetusel pole. Esimese tunni veetsin ma koos Lehti ja ta sõbraga raamatukogus. Mõtlesin, et kasutan oma aega igast vajaliku info otsimiseks, et saaksin hakata tegema oma IT asju, aga no raamatukogu nett on nii aeglane, et tigu jõuab ka enne Kuule ja tagasi roomata, kui see mõne lehekülje ette laeb. Ehk siis tund aega ma niisama passisin oma arvutit ja kuulasin, kuidas targad inimesed keemiat õpivad. Hiljem läksin alla kuhugi pingile istuma ja siis oli netiga kõik hästi ja jõudsin isegi midagi tehtud, neli korda vähem kui plaanis, aga vähemalt alustasin eksole :)

Pärast pikka ootamist läksin raamatukogu kohvikusse ja sain kokku Geiritiga, kes on minu AIESEC buddy, ehk siis tema on see, kellelt saan kõike olulist küsida ja talle võin kõik oma mured ära rääkida jne. Hästi armas ja kihvt tüdruk on, me tegelikult väga pikalt ei rääkinudki, sest selle kohtumise eesmärk muidu on see, et mul peaks olema väga palju küsimusi, sest ma olen uus liige jne, aga mu pea oli lihtsalt mõtetest tühi ja mu rääkimine oli pigem nagu mingi kraaksumine. Aga natuke jutustasime niisama ja millalgi varsti näeme jälle. Tõesti ei saa aru, kuidas saab mul kogu aeg nii hull köha olla, ükski ravim ei mõju ja suht siuke tunne on, et vist lasen homse päeva ka üle.

Täna käisin veel ka oma vanaemal ja vanaisal üle mingi ma ei teagi, poole aasta vist külas. Mulle pakuti seal maailma parimat kodus tehtud pitsat ja üldse hästi mõnus oli. Vaatasin seal mingeid fotosid ka, minu lõpetamine, niisama lilled ja taevas ja siis järsku seal vahel mingid matusepildid. Mind tõesti huvitab, et miks vanadele inimestel meeldib teha matustel pilte surnud inimesest kirstus. Lihtsalt kas ei oleks meeldivam ja parem mäletada seda inimest sellisena, nagu ta oma eluajal oli, mitte mingi näost valge kujuna kirstus. Mulle tundub see kuidagi inimlikum viis inimesi meeles pidada.

Nii palju siis tänasest, eile oli ka mõnus päev, lebotasin niisama kodus, mõtlesin olla tubli midagi ära teha, aga vaatasin hoopis igast sarju pool päeva, jõin liiga palju teed ja siis õhtul alles liikusin linna poole. Läksin TTÜ-sse, sest seal oli minu tiimi esimene kohtumine. Tegelikult kaks korda me juba oleks pidanud varem kohtuma, tähendab teised kohtusid, mina lihtsalt ei saanud mitu korda kohale minna. Aga tunduvad hästi mõnusad inimesed ja juba nädalavahetusel saan nendega rohkem tuttavaks, kui sõidame Tartusse. Üldiselt on nii, et tänu AIESECile on minu ülejäänud aasta ikka väga põhjalikult planeeritud vist, sest üritusi, konverentse, koolitusi, seminare jne, neid kõiki on väga palju, kõik asjad on jube lahedad ja ma tegelikult juba väga ootan, mis see nädalavahetus saama hakkab.

Enne eilset oli väga pikk nädalavahetus Tartus, oli väga korralik Katu ja Hanneka kodu sisse õnnistamine alkoholiga, mingi hetk lihtsalt kogu Katu põrand ujus kokteilidest, Eesti võitis 2:1 iirlasi ja siis tuli väga unine laupäev ja üldse mõnus puhkus oli, aga ma ei viitsi enam kirjutada, sest et ei viitsi rohkem ja sellest värgist on nagunii palju piinlikke ja naljakaid fotosid.

Aga nüüd edaspidi, kuna ma juba korra end kokku võtsin, siis püüan edasi tubli olla ja kirjutada, mis mu elus toimub. Üldiselt on nii, et mul toimub nii nii palju ja kõik on nii nii huvitav, et minus tekitab tülgastust mõte kirjutada siia mingeid romaane, mis tuleksid vähemalt 2 korda nii pikad kui see jutt siin, muide selleks kulus umbes tund. Ja mulle just tuli lahendusidee, bussisõidu ajal võin ju kirjutada, et igav poleks. Vot nii.

Nautige elu ja sügiseseid paduvihmu :D