In time

See oli meeletult kaunis, kui ma täna kodu poole jalutasin. Kell oli veel väga vähe, aga juba päike hakkas loojuma ja kõik ümberringi oli vaikselt hämarduv ja punakas. Puude lehed olid eriti ilusad sellise valguse käes ja ma vaatasin kõike seda enda ümber ja mul lihtsalt hea olla. Kõik ebameeldivad mõtted olid järsku kuskile ära kadunud ja ma ei muretsenud ühegi asja pärast. Oeh, kogu aeg võiks nii hea ja ilus olla.

Aga reaalne elu on see, et ma kukkusin oma majandusmata kontrolltöö läbi ja homme mikroökonoomika töö, millest ma oskan peaaegu mitte midagi jälle, ma tean, et tark inimene õpiks praegu ja ei kirjutaks blogi, aga ma enam ei jaksa, sest ma ei saa sellest mitte midagi aru ja ma olen suures segaduses, et mis minust saab, kui mu kõik hinded nii halvad on.

Ei, tegelikult oli täna lõbus ka. Hommikul käisin jälle Krissuga pinksi mängimas ja no ilmselgelt ei möödunud see aeg nii, et ma poleks millegiga hakkama saanud. Vähemalt oli mu reaktsioon täna paigas ja mäng tuli vahepeal juba väga hästi välja. Nonii, aga mis mu juhtus, oli siis see, et pall lendas jälle kõrvalmängijate juurde. Läksin nende tõkete juurde, mis mänguplatse üksteisest eraldavad ja siis isegi nägin palli ja mõtlesin, et kummardan üle tõkke ja võtan ta sealt ära, aga pall veeres edasi, nii et ma ei ulatunudki selleni. Siis astusin üle tõkke ja samal ajal küünitasin pallini ja järgmine hetk oli selline, kus mina istusin maas pooleldi kõhuli ja minu all oli pikali kukkunud tõke ja noh pall oli vähemalt minu käes. Seega jah, seekord käisin ise ka koos tõkkega pikali. Ma juba kardan, mis järgmine kord juhtuda võib. Üks naljakas hetk oli veel, kui treener arvas, et Krissu tuli kontsadega trenni, sest tal olid mingid kõrged tantsutossud jalas.

Aga nüüd ma jätkan mikroökonoomika lainel ja loodan midagi sellega lõpuks saavutada.