Nädal algab peoga!

Üks tehtud, neli veel!

On tõesti kummaline tulla teisipäeva hommikul juuksed sassis ja meik laiali peolt koju. Ma olen ikka veel natuke segaduses, et on nädala algus ja mitte lõpp, sest esmaspäeviti lihtsalt ei minda välja. Aga eile oli tore. Kõigepealt Kareli juures, istusime õues ja nii soe oli ja mul nii suvetunne ja ei tundunud sugugi, et alles on kool ja neli eksamit veel.
Pärastpoole oli Balou, kus oli palju rõvedaid hispaanlasi, lihtsalt väga palju inimesi ja kadunud Matu. Hommikuks jõudsime jälle Kareli poole ja üldiselt oli üle tüki aja üks megahea õhtu jälle.
Aa ja nii tore oli Lotat näha, kui ta meile Katuga Balti jaama juures järgi jooksis. Me ei mäletanudki, millal viimati nägime, aga jõudsime järeldusele, et millalgi eelmine suvi.

Täna oli nii soe, et sain ka oma esimese päevitamise ära teha. Tavaliselt ootan mai lõpuni või isegi juuni alguseni, aga praegu on APRILL ja väljas on nii suvi. See on tõesti hämmastav, kuidas paari nädalaga sai talvest suvi.

Justin Bieberi kuu

Üpris halb on olla, sest minu puhkepäevad enne kirjandit mööduvad mitte puhates, vaid riisudes ja seega pärast poolt muruplatsi ei saa ma oma selga enam liigutada. Sain oma näole ka veidi päikest ja see hakkab vaikselt juba jumekaks muutuma. Jeei! See ongi vist kõik, mis põnevat minuga viimastel päevadel on juhtunud.

Lõpukell oli väga armas. Üheteistkümnendikud olid tõesti hästi selle asja korraldanud. Priit laulis koos kooriga omal hummorikal moel, nagu talle kombeks on ja pärast laulsid veel Koit Toomet. Hästi armas hetk oli see, kui need esimese klassi lapsed, keda me sügisel aulasse viisime, nüüd meile laulsid ja siis meile kingituse tegid ja meid saalist välja juhatasid. Pärast aktust oli õues oma sooviga õhupalli lendulaskmine ja ma kogu hingest soovin, et see soov läheks ka päriselt täide. See oleneb küll väga suurel hulgal inimestest endist, aga siiski.

Ma nägin täna öösel ühte ülimõnusat unenägu. Nägin, kuidas läksin otse koolist ümbermaailmareisile. Käisin igasugustes imelikes kohtades, näiteks mingites mägedes, kus oli korraga kevad ja samaaegsel talv. Ma ei oska seda asja seletada, see tundub praegu üsna loogiline, aga see oli selline ebatavaline loodus, kus näiteks mäe all oli lumi ja tipus oli kevad, aga samas oli paks pehme lumi maas, mille peal pidi kõndima. Seal oli väga soe nii, et sai kõndida lühikeste varrukatega ja lilli noppida, aga samas tuhises must vahepeal mööda paksudes suusariietes suusataja. Igatahes, sealt edasi viis mingi pikk rada üle põllu kuskile sooja maa kolkakülasse, seal räägiti hispaania keelt ja see meenutas mulle Mehhikot või Peruud. Seal elasin mingis majas, kus olid peaaegu tühjad toad ühe nariga ja aken oli lihtsalt auk seinas. Seal samas lähedal elas väga palju tüdrukuid, kes kõik tegelesid mingi hispaaniliku tantsuga ja tantsides kasutasid nad hästi ilusaid värvilisi salle, mis mulle nii väga meeldisid, et ma korjasin neid sealt lihtsalt endale kaasa. Kahjuks tantsu ennast ma ei näinudki, sest enne tuli hommik. See oli nii ilus uni, et mul oli kahju ärgata. Nüüd tahaks minna päriselt ka kuskile reisile, üksi, sest mul hakkab see Eesti elu vaikselt pinda käima viimasel ajal.

Ühe asja otsustasin küll vahepeal ära, ma annan endast vähemalt 200%, et teha kõik eksamid ja asjad nii hästi, et Tartusse sisse saada, sest vaheldust vajan ma igal juhul.

Tutipäev!!!!

See oli nii lahe!!!!! Mulle nii väga meeldis kõik see pull, mida me täna tegime. Kõik need võrratud näod, mis inimestel olid, kui hommikul neid veega tervitati ja kõik nägid nii vinged oma värvilistes riietes välja. Õppisin täna keksu hüppama, ma pole seda kunagi osanud, oli ka viimane aeg. Mareku aken kleebiti igast pilte ja venekeelseid tekste täis ja laulsime talle sünnipäevalaulu ka. Direktori auto kaunistasime hõbepaberiga, nagu ühele tulnukaautole kohane. Veel ujus kogu koolimaja veest ja Silase ehmatasime ka korralikult ära, kui tema klassi sisse tungisime. Kogu klass ujus ja Silas ei olnud tunni lõpuni ühtegi sõna öelnud, vähemalt sellised jutud levisid. Aa, ja siis veel oli ühine käik Mäkki kogu lennuga, kus sai Häppi Meali ja Mcflurryt, sain ühe toreda kleepsukestega mänguasja ka. Päev lõppes suure pauguga basseinis, mina mängisin fotograafi ja inimestel on ikka hindamatud näod ees, kui nad vette kukkusid või niisama lollitasid. Kogu see värk väsitas nii ära, et poolteist tundi ei suutnud ma end kohvikust kuhugi liigutada. Üks järjekordne suurepärane päev. Uskumatu, et ongi ainult lõpukell homme jäänud ja kool läbi. Igavesti.

Nüüd on mul üsna kahju tegelikult, et kool saab läbi, sest need viimased päevad on olnud nii võrratud ja ei tahaks nagu lahkuda veel.

Pärast kogu seda trallitamist, hoolimata mu väsimusest, vedasin end ikkagi Kristiinesse. Teel sinna jäin muidugi trollis magama ja ärkasin väikese ehmatusega just enne, kui Kristiinesse jõudsin. Seal sain oma emaga kokku ja läksime koos mulle lõpukleiti vaatama. Ja juhtus selline ime, et mul lõpuks on lõpukleit. Ja kingad!!! See kleit on kõike muud, kui see, mille järgi ma poodi läksin, see on umbes midagi sellist, mida mõtlesin aasta tagasi, et võib-olla võiks lõpetamisel kanda. Mu kleidiidee jõudis umbes viis korda vahepeal muutuda, aga nüüd on mul enda arvates väga ilus kleit ma ja maailma kaunimad punased kingad. Jeei! Edukas päev.

Pärast käisin veel korra õvanaema ja vanaisa juurest läbi, kus ma polnud mingi miljon aastat käinud. Nägin onutütart ka seal ja oli niisama tore juttu ajada ja igast naljakaid asju meenutada. Sain kaks toredat nööpi ka, millest kõrvarõngad endale teha.

Eile oli see päev, kui oli minu elu KÕIGE VIIMANE arvestuslik töö ehk siis Mareku kaardiarvestus. Väikeste feilidega nagu ikka, aga läks hästi ja sain A. Suutsin paraja segaduse tekitada, kui unustasin kohanimedega paberi enda kätte ja siis Marek ei saanud kontrollida, nii et pidin pooled asjad uuesti lugema ja gloobuse pealt näitamine oli ka feil, kuna ma julgenud seda väga käes hoida, sest tundus, et see kukub mul iga hetk põrandale. Ah jah, näitering oli ka veel õhtul. Midagi põnevat seal ei juhtunud väga seekord. Etenduste kuupäevad sain teada, mai lõpupoole saab näha meid :)

WHITE LIES

...oli nii supermegahea!!!! Mul ei jätku sõnu, kui väga mulle see meeldis. Ja ma pole mitte kunagi varem näinud, et üks bänd kummardaks oma esinemise lõpus, aga nad tegid seda ja see oli nii lahe! Bassiheli oli nii vägev, et kogu sisikond väries ja vahepeal tekkis juba see hetk, kus põrand all lainetas. VÕRRATU!

Peale White Lies'i on veel igast asju vahepeal toimunud, laupäeval sundisin end pool 8 ärkama, et minna kooli mata proovieksamit tegema. 42 punkti kokku ei ole just selline tulemus, et ma võiks rõõmustada, aga samas on see selline olukord, kust olen täitsa võimeline loodetavasti edasi jõudma sinnani kuhu tahan, ehk siis vähemalt 85 punkti, kui arvestada seda, et 50protsenti mu vigadest on eriti mõttetud lohakusvead.

Pärast eksamit liikusin linna, et jälle oma lõpukleidiotsingutega tegeleda ja minu saavutus oli see, et KOGU Kristiine peale oli AINULT ÜKS kleit, mida ma kaalusin kui võimalikku varianti. Masendav, ma ei oska selle peale muud öelda, kui et Eesti kaubanduskeskused on väga alla käinud. Ahjaa, sellega seoses tuli meelde, kuidas üks öö nägin unes, et käisin 3-kordses H&M-is, issand, see oli nagu paradiid mulle, nii palju ilusaid ja värvilisi riideid.

Igatahes, kuna kleidiotsingud olid suht mõttetud ja närviajavad, siis ma ei viitsinudki linna edasi minna, vaid sõitsin hoopis koju ja sain oma suureks üllatuseks teada, et kahe vanemate sõbra asemel tuleb meile väääga palju külalisi mingil põneval põhjusel. Lihtslat niisama lampi, aga nüüd on grillihooaeg avatud ja suvi võib tulla. Katu sünnipäevale seekord kahjuks ei jõudnudki seepärast.

Õhtu lõppes kõikides maailmakeeltes rääkimisega ja Türgi muusika kuulamisega. Pärast mängisin oma isa vastu Eesti mälumängu, ma olin küll oma naabriga koos, aga ikkagi ma võitsin seekord. Haa! Sellist asja ei juhtu iga päev, et ma oskan nendele küsimustele vastata ja sama vähe juhtub seda, et leidub keegi, kellest mu isa targem ei ole. Kunagi varahommikul lõpuks jõudsin ka magama ja õppisin terve pühapäeva geo kaarti pähe.

Ma tõesti ei tea, miks ma nii palju hüüumärke ja trükitähti igale poole panin, ilmselt sellepärast, et mul on mingi imelik tuju praegu, sest ma olen suht magamata.

Nädala pärast on kirjand!!!!

Niii mõnus kevad on!

Päev ilma ühe korraliku feilita ei ole õige päev. Minu tänane feil toimus ajaloo tunnis. Enne ajalugu käisin lokkerist läbi ja haarasin kiiruga oma sinise ja rohelise raamatu ja läksin ajaloo klassi suunas. Kõik oli tore, kuni pidime hakkama täitma GTR-i ja siis avastasin, et see suvaline sinine vihik, mis kaasa olin võtnud oli hoopis minu eksamiõpik. Nojah, mis siis ikka, värvisin oma vihikukaant edasi ja kulgesin lihtsalt. Teise tunni ajal pidime midagi õpikust lugema ja siis avastasin, et olin võtnud kaasa vale rohelise ehk seega eelmise perioodi õpiku. Väga feil oli olla ja naersime Liisuga päris pikalt selle üle. Muud ma tunnis ei teinudki, kui joonistasin mata vihiku tagakaane spiraalikesi täis ja nüüd on mu kunstiteos valmis. Aastaprojekt saigi täidetud. :)

Teine feilike oli siis, kui Marek viis meid kõiki mere äärde, et meile kive näidata. Ronisin kuidagi oma kontsadega seal ja järgmine kord tean siis matkasaapad ka igaks juhuks kotti pista.

Üht huvitavat und nägin ka öösel. Nägin kogu öö peaagu unes seda, kuidas oma lõpukirjandit kirjutaisin. Ma nägin tõesti iga sõna ükshaaval, mis ma kirja panin ja kokku oli seda teksti 5 lehekülge. Ma isegi peaaegu mäletan teemat ja mõnda kindlat lauset. Need on täpselt nii, et pilt on silme ees, aga välja öelda ei suuda. Kokkuvõttes tundus see tulevat üsna huvitav kirjand, kuigi pool unenägu oli selline, kus ma piinlesin ideedepuuduses ja siis kaks tundi enne aja lõppu tuli mul mingi ideevälgatus. Teine asi, mida veel mäletan, oli see, et olin just oma mata proovieksami kätte saanud ja sain selle eest 9 punkti. Päris õudne hakkas, see tähendab seda, et laupäeval ma pingutan ikka väga, et midagi sarnast ei juhtuks.

Panin tähele vahepeal, et aeg-ajalt tekivad mingid sellised mõtted, et on nagu kahju koolist ära minna. Mitte, et ma ei ootaks lõpetamist ja kõike seda, mis järgeneb sellele, aga mulle vist hakkab kohale jõudma, et see ei ole lihtsalt üks kool ja tüütu asi, mis läbi saab, vaid kogu mu elu teeb kannapöörde. Paari kuu pärast on kõik hoopis muu, kui see on siiani olnud ja ilmselt on asi selles, et mulle tegelikult meeldib mu praegune elu väga ja nüüd, kui seda enam kohe ei ole, siis hakkan selle mugavusest aru saama. Teine asi miks need mõtted tulevad on kindlasti see,et ma lõpuks ometi suutsin end vahepeal kokku võtta ja paar tähtsat head hinnet saada, mis tuju paremaks muudavad. Ilmselt on kõigil nii, nii et see pole mingi eriline tähelepanek, aga mulle endale on see kuidagi oluline, sest ma olen enamiku oma kooliajast seda tüütuks ja tihti igavaks kohustuseks pidanud. Ja selliste mõttevälgatuste peale ei tule ma mitte kunagi koolis, vaid ainult siis, kui mul on aega liiga palju üle, et mõelda. Aga tegelikult on kogu see elu praegu nii huvitav ja ma nii väga ootan juba, mis edasi hakkab saama.

40 nahkjopet

Hehee, mu kass norskab mu kõrval. Nunnu.

Vapiano on võrratu koht. Minu uus lemmikrestoran nüüd. Nii mõnus on vaadata, kuidas otse mu silme all valmib mulle pasta. Ja need teenindajad olid seal nii lahedad ja toredad. Ma tahaks kunagi seal töötada, see tundus nii minu koht mulle.

Teatrivärk oli täna ka selline isevärki. (issand, mis imelik sõna) Nagu ikka jõudsin jälle megavara Balti jaama ja siis tegin megaaeglast kõndimist ehk umbes 500m suutsin läbida 10 minutiga. Igatahes lõpuks ma jõudsin kohale ja olin üsna üllatunud, kui saalist kostusid etenduse hääled ja siis ma mõtlesin, et kas tõesti juhtuski see, et ma ajasin päevad segi ja unustasin ära midagi. Kui ma sisse astusin, siis kõigepealt ma lihtsalt seisin seal natuke segaduses näoga ja mõne hetke pärast kõndis mulle vastu üks mees, kes oli üleni valgeks värvitud näoga ja kelle ma ära tundsin mingitest etendustest, nii et ma vaataisn teda üsna pikalt väga segaduses ja üllatunud pilgul. Imelik moment oli see. Tema järel tuli üks teine mees veel ja tema ütles, et mulle on garderoobi silt jäetud ja siis sain teada, et kõik on nii nagu ikka ja lihtslt tuleb vaikselt saali minna. Seal toimus lihtsalt ühe etenduse peaproov ja siis nägime kõik selle lõpu ära. Päris kummaline etendus oli, eriti kui millestki väga aru ei saanud.

Muud midagi, neli päeva kooli veel ja finito!

All I do is eat, sleep and shit.

Üks lause minu raamatust, mida inka jaoks loen. Kummaline raamat on. Hetkel loen juttu, kuidas ühe mõttetu ametniku korterisse ilmub ükspäev äkki hiigelsuur konn ja palub mehel tulla appi talle, et maa all võidelda hiigelussiga, kes põhjustab maavärinaid.

Muidu oli täna nii superhüperhea päev nagu mul juba ammu pole olnud. Nagu tõesti, kõik õnnestus ja mul on nüüd nii hea olla ja selline meeletu energia on sees, et võiksin lausa kümme kukerpalli teha. Ma pole julgenud reedest saadik e-koolis käia, sest ma meeltult kartsin oma mata töö hinnet teada saada, nii kohutavalt lihtsalt kartsin, et kukun läbi selle töö jälle, sest ma ei lahendanud ühtegi ülesannet täiesti ära, aga ma sain hoopis D 70%-ga!!!! See ei ole tegelikult kuigi hea tulemus ja mu perioodi keskmine on hetkel endiselt F-tasemel, aga ma liigun sinnapoole, et ehk ma ikka ei kuku perioodi läbi ja kõik ikka läheb hästi.

Aga veel rõõmsam olin siis, kui sain teada oma kirjandi punktid. Seda ma kartsin nii meeltult teada saada, sest iga päevaga tundus, et see oli ikka jube halb kirjand, mis ma tegin, aga siis sain tagasi ja seal oli 88 punkti. Mul jäi tõesti suu ammuli, sest viimati olid mu punktid kuskil 50 ümbruses. Ja õigekiri oli ka null viga :) Ma arvan, et mu motivatsioon tuleb nüüd vist ise vaikselt tagasi ja see on igal juhul väga hea.

Ühesõnaga ma olen nüüd sellises olukorras, et mulle tundub, et ma saan nende kõigi eksamitega veel ülihästi hakkama, kui ma ainult tahan. Ja ma tahan väga palju.

Homme lähen lõpukleiti jälle otsima ja loodan nüüd lõpuks ometi midagi leida.

Bigger than us

Motivatsioonipuudus. Kas keegi palun võiks mulle viimaseks nädalaks natuke motivatsiooni annetada, et ma kuidagi saaksin kõik need megapaljud asjad tehtud??

Ma peaks praegu geod õppima, aga no ei suuda üldse keskenduda. Ma ei suuda ära otsustada, kas see viimane töö on suurt pingutamist väärt ja äkki õnnestuks nii üks kolm lõputunnistusele vähem saada või siis lüüa käega, et mis see üks töö enam ikka nii oluline on. Tundub, et kaldun kahjuks viimase variandi poole.

Kui ma autoga hommikul kooli poole sõitsin, siis jõudis minuni väike šokk, et mu viimane, elu viimane, täispikk koolinädal algab. Või ma tegelikult ei ütleks, et kõik see mulle täiesti kohale on jõudnud, sest ausalt öelda ei mahu see mulle kuidagi pähe, et ma juba nii suur ja vana olen. Tõeline šokk tabab mind ilmselt siis, kui ma juba vähem kui kahe nädala pärast saalis istun ja olen meganärvis ja hakkan oma kirjandit kirjutama, millest põhimõtteliselt sõltub hetkel kogu mu ülejänud elu. Meganärvis olen juba praegu, nii et ma ei tea, mis siis kahe nädala saama hakkab.

Ja mind ajab nii kuradi vihale see, et mu elu on viimased ei mäleta mitu nädalat ja ei tea mitu nädalat edasi saab olema ainult kodu-kool-kodu. Masendav. Ma hullult tahaks neid hetki jälle, kus ma tulen lihtsalt koolist koju ja ei pea mitte midagi tegema. Ma tahaks lihtsalt olla ja kuulata muusikat ja lugeda mõnda ülighead raamatut või midagi, aga ma ju ei saa!!! Tahaks minna õue ja võtta päikest ja süüa puuviljasalatit või siis seda šokolaadi-mustsõstrajäätist, mida ma täna öösel unes nägin.

Miku näitas täna jälle mingit poolpornofilmi meile, huvitav mees on ta ikka :)

Tule noortele?!

See päev. See tänane päev oli nii hea. Nii palju võõras keeles kuulamist ja rääkimist, et juhe oli koos ja keel sõlmes. Aga nüüd on selle eest energiatase laes, mis on lihtsalt võrratu!

Täna toimus siis Teoteatris Kultuuripealinn 2011 jaoks mingi reklaamklipi filmimine. Hommikul magasin alustuseks umbes pool tundi sisse, nii et tegin ennast meeletu turboga korda ja veel kiiremini liiksuin bussipeatusesse ja sain seal Eliisiga kokku ja siis juba liikusime linna ja Teoteatri poole. Sisse minnes oli üsna suur üllatus, sest kostus väga palju inglise keelt ja ainult võõrad näod vaatasid vastu. Seal oli nii palju inimesi ja neid tuli veel juurde. Igasuged noored, kes on üle Euroopa tulnud Eestisse vabatahtlikuks ja siis nendega koos tuli teah reklaamklipp järgmine või ülejärgmine (ei mäleta täpselt) toimuva noortenädala jaoks.

Alguses istusime kõik ringis, meid oli kokku üle kahekümne, nii et äramahtumisega oli veidi probleeme, aga ikka mahtusime ja siis kõik rääkisid natuke endast ja siis pärast seda tegime mingit sellist asja, kus liikusime mööda ruumi ringi ja siis, kui öeldi stopp, vaatasid enda kõrval olevat inimest ja rääkisid talle, mis on lemmiksöök, -jook ja -näitleja.

Pärast seda jagati meid kõiki kolmeks grupiks ja siis pidieme välja mõtlema mingeid küsimusi, mida klipis esitada ja siis hakkas kõigil ideid tulema, nii et oli päris lõbus ja sai palju nalja. Mõtlesime välja igast asju, kuidas neid küsimusi esitada ja näiteks küsimusele "Do you need a starting kick to change your life?" mõeldi välja, et peaks kellelegi lihtsalt jalaga lööma. No ja nii edasi, igast ideid liikus palju.

Mingi hetk hakkasime kogu seda asja filmima. Mulle hullult meeldis kuulata, kuidas kõik need välismaalased püüdsid rääkida eesti keelt, sest see oli lihtsalt nii armas, kuidas nad panid sinna juurde sellise neile omase aktsendi, rõhutasid sõnalõppe ja täpitähed olid sellised huvitavad. Aga samas mõni oskas ülihästi eesti keelt, nii et ma vahepeal enam ei saanudki aru, kes oli Eestist ja kes mujalt. Siis ühes stseenis tehti selline asi, kus iga välismaalane pidi oma keeles ütlema lause "Ole vabatahtlik. Tule osale Euroopa noortenädalal." Muidu oli väga okei kuulata, mõnest asjast isegi sai aru kohati, aga kui ma armeenia keelt kuulsin, siis jäi ikka suu küll ammuli, sest see kõlas umbes nii sffhjklkgyhjknjkjh. Aga muidu oli seal veel prantslasi, sakslasi, venelane, ungarlane, itaallane ja võib-olla keegi veel, keda ei mäleta. Ja ma täielikult nõustun, et prantslastest halvemaid inglise keele rääkijaid ei ole. Üks asi milles ma sügavalt üllatusin oli see, et kõik need välismaalased suutsid eesti keelt paremini rääkida, kui üks eestlane ise. See oli veidi piinlik, nii et oli näha kuidas kõigi seas käisid ringi need pilgud, et kuidas ta saab nii imelik olla või midagi taolist. Ja nädal ei ole sugugi nii raske sõna, et seda ei suudaks üks eestlane korralikult välja hääldada. Nojah, kui see välja jätta ja ka väike intsident seoses itaalia keelega mõne poolt, siis oli ülilahe ja mulle väga väga meeldis ja tahaks, et oskaks paremini inglise keelt, et oleks veel parem sellistes asjades osaleda. Muidu oli inglise keelega kõik okei, aga mingi hetk lõi aju bloki ette ja siis ei suutnud enam väga kogu seda infot vastu võtta. Praktikat oleks vaja.

Aa, ja hommikul tuli Balta poole liikudes vastu Arnold Oksmaa ja siis ma jäin teda korraks vaatama, et nagu tuttav nägu või nii ja siis ta suht jõllitas mind vastu, nii et ma loodan, et ta ei võtnud mu pilku kui mingit tähelepanuavaldust talle, sest ta on ikka tõesti jube inimene. Tal oli veel see nägu ka ees, kus huuled on ees pruntis ja siis on selle pilguga, et olen nüüd ülitähtis. Ja ta on nii pisike! Arnold Oksmaa on umbes minu pikkune!! Ma ei ole teda kunagi varem päriselt näinud ja ma ei tea miks see mulle nii nalja teeb, et ta nii pisike on.

Pärast teatrivärki oli veel mõnus tunnike Kompressoris. Enne kui ära hakkasime minema, siis tuli sinna mingi ülisuur kamp lapsi Leedust koos kahe oma treeneriga ja siis kuna neid oli mingi 20 ja Kompressor oli inimesi täis, siis nad ei mahtunud ära ja seisid niisama seal kuskil. Igatahes, kui me püsti tõusime ja hakkasime riidesse panema, siis need tüübid lihtsalt tulid ja seisid meie vahele, nii et osad ei pääsenud oma tooli juurest välja. Treener seisis ka vihase näoga käed puusas meie laua taga, nii et tundushea plaan ära minna. Kokkuvõttes natuke karjusime nende peale eesti keeles ja siis jõudsime järeldusele, et pole väga vahet on nad venelased või leedukad, sama nõmedad on mõlemad.

Tegelikult oli täna veel igast asju, aga ma lihtsalt ei jaksa rohkem.

sin²α + cos²α = 1

Mulle tundub kohati, et kogu see koolivärk ja sellega kaasnev meeletu stressitase hakkab vaikselt juba mu mõistusele mõjuma. Mu stressitaset või võrrelda Fukushima radiatsioonitasemega, sest see on hetkel umbes sama kõrge. Hommikul ei suutnud ma üles ärgata, kuigi kuulsin järjest valjemini pinisevat äratuskella, sest ma nägin unes parasjagu mingit cosx valemit, mille tahtsin ilmtingimata ära lahendada. Ma olin juba poolel teel lahendusele ja siis ikkagu tuli reaalsus vahele ja olin sunnitud äratuskella kinni panema. Selliseid unenägusid on päris jube näha, sest hetkel need võrduvad mulle õudusunenägudega, kuna asjade seis koolis on üsna halb kohati ja mul on meeletu hirm kooli mitte lõpetada. Ja see ärevustunne, mis mul hommikuti pärast selliseid unesid on, on ka üsna ebameeldiv algus päevale, sest tänu sellele lähen ma kooli veel rohkem närvis olekus, kui ma seda muidu oleksin. Tahaks ainult, et see kõik juba möödas oleks. Oehjah...

Kunstiajaloos vaatasime Katuga mingit ajakirja ja seal olid pildid ühest Türgi hotellist, kus olid maailma suurim hotellivoodi ja maailma pikim baarilett. Vot see on hotell, kus tahan korra elus raudselt ära käia. Hotellikoridorid olid nagu peegellabürindid ja üldse nägi kogu see värk väga uhke välja. Kujutan ette, kui mõnus oleks pärast sooja päikest ja päevitamist panna õhtul selga kleit ja teha ennast kenaks ning siis istuda ja juua värvilisi kokteile nii, et laua teist otsa polegi näha.

Muidu üks tänane saavutus oli veel see, et lõpuks sain omale nahkjope ja olen ostuga väga rahul. Tegin poes ühe toreda avastuse ka. Panin tähele, et müüjad poodides on nii sõbralikud. Alati kui kuskile sisse astusin, siis alati ütlesid tere ja naeratasid ja pakkusid abi, et midagi aidata leida. See oli nii tore ja armas, ma ei teagi, kas see on sellest, et kevad tuleb või sellest, et Eesti inimesed lihtsalt arenevad kuskile paremuse suunas. Aga see oli nii armas hetk, et tegi tuju heaks.

Päikest :)

Buss

Mul on ikka mingi värk nende bussidega. Kui on vaja kohta, kus mõelda, siis bussiga sõites jõuan kõik oma elu mõtted läbi mõelda. Kahju on sellest, et ma alati jõuan oma mõtetega väga kaugele ja olen peaaegu elu mõtet leidmas või midagi muud tähtsat avastamas, aga siis kui ma õue astun, siis kõik see kaob ära kuhugi ja ei mäleta enam ühtegi asja. See on täpselt nagu mu unenäod. Täna läks jälle samamoodi, et mõtlesin mingile tõesti olulisele asjale vahepeal ja nüüd mäletan ainult seda, et ma vaatasin aknast välja ja mõtlesin. Nojah.

Üks asi on nende bussidega veel. Bussides võib kohata tõesti ikka üle mõistuse kummalisi inimesi. Päris tihti tuleb Haaberstis peale üks mees, kes kannab väga suuri matkasaapaid ja nende peal väga laiu teksapükse, mis on talle umbes 10cm lühikesed. Siis on tal veel väga suured ja ilma ripsmeteta või siis lihtsalt valgetete ripsmetega silmad ja see pilk, millega ta inimesi vaatab on üsna hirmuäratav. Veel olen tähele pannud ühte rõvedat vanameest, kes on mingi poolkiilakas ja näeb ka selline natuke pervo välja. Eelmine esmaspäev, kui bussiga sõitsin, siis istusin ta taga ja avastasin oma üllatuseks, et ta loeb ajakirja striptiisit. Täna oli ta kõigest Kroonikaga piirdunud.

Kolmapäeviti, kui ma veel bussiga näiteringist koju läksin, siis istus iga kord üks purjus ja haisev vanamees minu ja Eliisi kõrvale ja eriti jäle on, kui sellised tüübid rääkima hakkavad. No ja siis on veel need Tabasalu kooli lapsed, kes on ikka tõelied ajuhälvikud. Mulle tõesti meeldib võõraid inimesi jälgida, sest see on päris huvitav, keda kõike enda ümber kohata võib.Muidu nende mõtete peale tulin ilmselt sellepärast, et olin oma kõrvaklapid maha unustanud ja siis pidin omale mingit tegevust otsima ja inimesed sobivad selleks üsna hästi.

Mis muidu veel vahepeal juhtunud on, seda väga ei mäleta. Reedel oli mõnus sõit Tartusse "Puhastust" vaatama. Ütleks, et mulle meeldis. Seal oli küll tunduvalt vähem seda sisu, mis raamatus oli, raamatus oli vahepeal palju rohkem sisuliine, mis asja huvitavamaks muutsid, aga enamik oli ikka näidendis sees. Mul oli veidi kahju, et seda lõppu ei olnud, mis raamatus oli, sest mulle see lõpp väga meeldis, kuidas tuli välja, et kes see Aliide tegelikult oli ja kui kahepalgeline ta oli. Vahepeal oli see tunne, et tahaks nagu edasi kerida ja järgmise asja juurde jõuda, sest mingi hetk oli natuke igav vaadata, kuna teadsin juba ette ära, mis saama hakkab. Rääkisin nendega ka pausi ajal, kes raamatut lugenud ei olnud ja tekksis endal ka tunne, et oleks tahtnud enne teatris käia ja alles siis lugeda. Aga kokkuvõttes mulle meeldis ja jäin väga rahule.