See päev. See tänane päev oli nii hea. Nii palju võõras keeles kuulamist ja rääkimist, et juhe oli koos ja keel sõlmes. Aga nüüd on selle eest energiatase laes, mis on lihtsalt võrratu!
Täna toimus siis Teoteatris Kultuuripealinn 2011 jaoks mingi reklaamklipi filmimine. Hommikul magasin alustuseks umbes pool tundi sisse, nii et tegin ennast meeletu turboga korda ja veel kiiremini liiksuin bussipeatusesse ja sain seal Eliisiga kokku ja siis juba liikusime linna ja Teoteatri poole. Sisse minnes oli üsna suur üllatus, sest kostus väga palju inglise keelt ja ainult võõrad näod vaatasid vastu. Seal oli nii palju inimesi ja neid tuli veel juurde. Igasuged noored, kes on üle Euroopa tulnud Eestisse vabatahtlikuks ja siis nendega koos tuli teah reklaamklipp järgmine või ülejärgmine (ei mäleta täpselt) toimuva noortenädala jaoks.
Alguses istusime kõik ringis, meid oli kokku üle kahekümne, nii et äramahtumisega oli veidi probleeme, aga ikka mahtusime ja siis kõik rääkisid natuke endast ja siis pärast seda tegime mingit sellist asja, kus liikusime mööda ruumi ringi ja siis, kui öeldi stopp, vaatasid enda kõrval olevat inimest ja rääkisid talle, mis on lemmiksöök, -jook ja -näitleja.
Pärast seda jagati meid kõiki kolmeks grupiks ja siis pidieme välja mõtlema mingeid küsimusi, mida klipis esitada ja siis hakkas kõigil ideid tulema, nii et oli päris lõbus ja sai palju nalja. Mõtlesime välja igast asju, kuidas neid küsimusi esitada ja näiteks küsimusele "Do you need a starting kick to change your life?" mõeldi välja, et peaks kellelegi lihtsalt jalaga lööma. No ja nii edasi, igast ideid liikus palju.
Mingi hetk hakkasime kogu seda asja filmima. Mulle hullult meeldis kuulata, kuidas kõik need välismaalased püüdsid rääkida eesti keelt, sest see oli lihtsalt nii armas, kuidas nad panid sinna juurde sellise neile omase aktsendi, rõhutasid sõnalõppe ja täpitähed olid sellised huvitavad. Aga samas mõni oskas ülihästi eesti keelt, nii et ma vahepeal enam ei saanudki aru, kes oli Eestist ja kes mujalt. Siis ühes stseenis tehti selline asi, kus iga välismaalane pidi oma keeles ütlema lause "Ole vabatahtlik. Tule osale Euroopa noortenädalal." Muidu oli väga okei kuulata, mõnest asjast isegi sai aru kohati, aga kui ma armeenia keelt kuulsin, siis jäi ikka suu küll ammuli, sest see kõlas umbes nii sffhjklkgyhjknjkjh. Aga muidu oli seal veel prantslasi, sakslasi, venelane, ungarlane, itaallane ja võib-olla keegi veel, keda ei mäleta. Ja ma täielikult nõustun, et prantslastest halvemaid inglise keele rääkijaid ei ole. Üks asi milles ma sügavalt üllatusin oli see, et kõik need välismaalased suutsid eesti keelt paremini rääkida, kui üks eestlane ise. See oli veidi piinlik, nii et oli näha kuidas kõigi seas käisid ringi need pilgud, et kuidas ta saab nii imelik olla või midagi taolist. Ja nädal ei ole sugugi nii raske sõna, et seda ei suudaks üks eestlane korralikult välja hääldada. Nojah, kui see välja jätta ja ka väike intsident seoses itaalia keelega mõne poolt, siis oli ülilahe ja mulle väga väga meeldis ja tahaks, et oskaks paremini inglise keelt, et oleks veel parem sellistes asjades osaleda. Muidu oli inglise keelega kõik okei, aga mingi hetk lõi aju bloki ette ja siis ei suutnud enam väga kogu seda infot vastu võtta. Praktikat oleks vaja.
Aa, ja hommikul tuli Balta poole liikudes vastu Arnold Oksmaa ja siis ma jäin teda korraks vaatama, et nagu tuttav nägu või nii ja siis ta suht jõllitas mind vastu, nii et ma loodan, et ta ei võtnud mu pilku kui mingit tähelepanuavaldust talle, sest ta on ikka tõesti jube inimene. Tal oli veel see nägu ka ees, kus huuled on ees pruntis ja siis on selle pilguga, et olen nüüd ülitähtis. Ja ta on nii pisike! Arnold Oksmaa on umbes minu pikkune!! Ma ei ole teda kunagi varem päriselt näinud ja ma ei tea miks see mulle nii nalja teeb, et ta nii pisike on.
Pärast teatrivärki oli veel mõnus tunnike Kompressoris. Enne kui ära hakkasime minema, siis tuli sinna mingi ülisuur kamp lapsi Leedust koos kahe oma treeneriga ja siis kuna neid oli mingi 20 ja Kompressor oli inimesi täis, siis nad ei mahtunud ära ja seisid niisama seal kuskil. Igatahes, kui me püsti tõusime ja hakkasime riidesse panema, siis need tüübid lihtsalt tulid ja seisid meie vahele, nii et osad ei pääsenud oma tooli juurest välja. Treener seisis ka vihase näoga käed puusas meie laua taga, nii et tundushea plaan ära minna. Kokkuvõttes natuke karjusime nende peale eesti keeles ja siis jõudsime järeldusele, et pole väga vahet on nad venelased või leedukad, sama nõmedad on mõlemad.
Tegelikult oli täna veel igast asju, aga ma lihtsalt ei jaksa rohkem.
