Päev ilma ühe korraliku feilita ei ole õige päev. Minu tänane feil toimus ajaloo tunnis. Enne ajalugu käisin lokkerist läbi ja haarasin kiiruga oma sinise ja rohelise raamatu ja läksin ajaloo klassi suunas. Kõik oli tore, kuni pidime hakkama täitma GTR-i ja siis avastasin, et see suvaline sinine vihik, mis kaasa olin võtnud oli hoopis minu eksamiõpik. Nojah, mis siis ikka, värvisin oma vihikukaant edasi ja kulgesin lihtsalt. Teise tunni ajal pidime midagi õpikust lugema ja siis avastasin, et olin võtnud kaasa vale rohelise ehk seega eelmise perioodi õpiku. Väga feil oli olla ja naersime Liisuga päris pikalt selle üle. Muud ma tunnis ei teinudki, kui joonistasin mata vihiku tagakaane spiraalikesi täis ja nüüd on mu kunstiteos valmis. Aastaprojekt saigi täidetud. :)
Teine feilike oli siis, kui Marek viis meid kõiki mere äärde, et meile kive näidata. Ronisin kuidagi oma kontsadega seal ja järgmine kord tean siis matkasaapad ka igaks juhuks kotti pista.
Üht huvitavat und nägin ka öösel. Nägin kogu öö peaagu unes seda, kuidas oma lõpukirjandit kirjutaisin. Ma nägin tõesti iga sõna ükshaaval, mis ma kirja panin ja kokku oli seda teksti 5 lehekülge. Ma isegi peaaegu mäletan teemat ja mõnda kindlat lauset. Need on täpselt nii, et pilt on silme ees, aga välja öelda ei suuda. Kokkuvõttes tundus see tulevat üsna huvitav kirjand, kuigi pool unenägu oli selline, kus ma piinlesin ideedepuuduses ja siis kaks tundi enne aja lõppu tuli mul mingi ideevälgatus. Teine asi, mida veel mäletan, oli see, et olin just oma mata proovieksami kätte saanud ja sain selle eest 9 punkti. Päris õudne hakkas, see tähendab seda, et laupäeval ma pingutan ikka väga, et midagi sarnast ei juhtuks.
Panin tähele vahepeal, et aeg-ajalt tekivad mingid sellised mõtted, et on nagu kahju koolist ära minna. Mitte, et ma ei ootaks lõpetamist ja kõike seda, mis järgeneb sellele, aga mulle vist hakkab kohale jõudma, et see ei ole lihtsalt üks kool ja tüütu asi, mis läbi saab, vaid kogu mu elu teeb kannapöörde. Paari kuu pärast on kõik hoopis muu, kui see on siiani olnud ja ilmselt on asi selles, et mulle tegelikult meeldib mu praegune elu väga ja nüüd, kui seda enam kohe ei ole, siis hakkan selle mugavusest aru saama. Teine asi miks need mõtted tulevad on kindlasti see,et ma lõpuks ometi suutsin end vahepeal kokku võtta ja paar tähtsat head hinnet saada, mis tuju paremaks muudavad. Ilmselt on kõigil nii, nii et see pole mingi eriline tähelepanek, aga mulle endale on see kuidagi oluline, sest ma olen enamiku oma kooliajast seda tüütuks ja tihti igavaks kohustuseks pidanud. Ja selliste mõttevälgatuste peale ei tule ma mitte kunagi koolis, vaid ainult siis, kui mul on aega liiga palju üle, et mõelda. Aga tegelikult on kogu see elu praegu nii huvitav ja ma nii väga ootan juba, mis edasi hakkab saama.
