Mul on ikka mingi värk nende bussidega. Kui on vaja kohta, kus mõelda, siis bussiga sõites jõuan kõik oma elu mõtted läbi mõelda. Kahju on sellest, et ma alati jõuan oma mõtetega väga kaugele ja olen peaaegu elu mõtet leidmas või midagi muud tähtsat avastamas, aga siis kui ma õue astun, siis kõik see kaob ära kuhugi ja ei mäleta enam ühtegi asja. See on täpselt nagu mu unenäod. Täna läks jälle samamoodi, et mõtlesin mingile tõesti olulisele asjale vahepeal ja nüüd mäletan ainult seda, et ma vaatasin aknast välja ja mõtlesin. Nojah.
Üks asi on nende bussidega veel. Bussides võib kohata tõesti ikka üle mõistuse kummalisi inimesi. Päris tihti tuleb Haaberstis peale üks mees, kes kannab väga suuri matkasaapaid ja nende peal väga laiu teksapükse, mis on talle umbes 10cm lühikesed. Siis on tal veel väga suured ja ilma ripsmeteta või siis lihtsalt valgetete ripsmetega silmad ja see pilk, millega ta inimesi vaatab on üsna hirmuäratav. Veel olen tähele pannud ühte rõvedat vanameest, kes on mingi poolkiilakas ja näeb ka selline natuke pervo välja. Eelmine esmaspäev, kui bussiga sõitsin, siis istusin ta taga ja avastasin oma üllatuseks, et ta loeb ajakirja striptiisit. Täna oli ta kõigest Kroonikaga piirdunud.
Kolmapäeviti, kui ma veel bussiga näiteringist koju läksin, siis istus iga kord üks purjus ja haisev vanamees minu ja Eliisi kõrvale ja eriti jäle on, kui sellised tüübid rääkima hakkavad. No ja siis on veel need Tabasalu kooli lapsed, kes on ikka tõelied ajuhälvikud. Mulle tõesti meeldib võõraid inimesi jälgida, sest see on päris huvitav, keda kõike enda ümber kohata võib.Muidu nende mõtete peale tulin ilmselt sellepärast, et olin oma kõrvaklapid maha unustanud ja siis pidin omale mingit tegevust otsima ja inimesed sobivad selleks üsna hästi.
Mis muidu veel vahepeal juhtunud on, seda väga ei mäleta. Reedel oli mõnus sõit Tartusse "Puhastust" vaatama. Ütleks, et mulle meeldis. Seal oli küll tunduvalt vähem seda sisu, mis raamatus oli, raamatus oli vahepeal palju rohkem sisuliine, mis asja huvitavamaks muutsid, aga enamik oli ikka näidendis sees. Mul oli veidi kahju, et seda lõppu ei olnud, mis raamatus oli, sest mulle see lõpp väga meeldis, kuidas tuli välja, et kes see Aliide tegelikult oli ja kui kahepalgeline ta oli. Vahepeal oli see tunne, et tahaks nagu edasi kerida ja järgmise asja juurde jõuda, sest mingi hetk oli natuke igav vaadata, kuna teadsin juba ette ära, mis saama hakkab. Rääkisin nendega ka pausi ajal, kes raamatut lugenud ei olnud ja tekksis endal ka tunne, et oleks tahtnud enne teatris käia ja alles siis lugeda. Aga kokkuvõttes mulle meeldis ja jäin väga rahule.
