Kallis lumi, palun sula nüüd ruttu ära ja ära enam juurde saja!
Ma tõesti ei tea, miks ma täna siia midagi kirjutan, sest mu seest ei tule ilmselt enam ühtegi normaalset lauset pärast seda 6 tunnist kirjutamist. Aga mulle tundub, et seekord läks paremini ja oleks kena, kui mu sisetunne mind alt ei vea.
Tegelt oli üks imelik vahejuhtum, kui bussiga koju läksin. Päevase bussi peale tuleb alati Tabasalus väga palju lapsi peale ja siis on nad alati ees, kui ma tahan maha minna. Mingi 10 aastane poiss oli oma jalad üle bussi vahekäigu sirutanud ja siis tundis end seal väga mugavalt. Kui ma püsti tõusin, siis otsustas ta neid mitte eest ära võtta ja sättis end veel mugavamalt istuma, nii et ma ütlesin talle lihtsalt, et kas saaks mööda palun. Jalad tõstis ta eest ära ja siis mu selja taga kommenteeris oma sõbrale, et see oli väga erutav lause, mis ma talle just oli öelnud. No mida? Ma oleks äärepealt kõva häälega bussi eesotsas naerma hakanud selle peale, aga õnneks suutsin seda vältida. Mu arvamus Tabasalu kooli lastest pole kunagi kuigi hea olnud, aga nüüd olen ma üsna veendunud, et nad on ikka väga ajuhälvikud seal.
