La vida muy interesante!

Kallis lumi, palun sula nüüd ruttu ära ja ära enam juurde saja!

Ma tõesti ei tea, miks ma täna siia midagi kirjutan, sest mu seest ei tule ilmselt enam ühtegi normaalset lauset pärast seda 6 tunnist kirjutamist. Aga mulle tundub, et seekord läks paremini ja oleks kena, kui mu sisetunne mind alt ei vea.

Tegelt oli üks imelik vahejuhtum, kui bussiga koju läksin. Päevase bussi peale tuleb alati Tabasalus väga palju lapsi peale ja siis on nad alati ees, kui ma tahan maha minna. Mingi 10 aastane poiss oli oma jalad üle bussi vahekäigu sirutanud ja siis tundis end seal väga mugavalt. Kui ma püsti tõusin, siis otsustas ta neid mitte eest ära võtta ja sättis end veel mugavamalt istuma, nii et ma ütlesin talle lihtsalt, et kas saaks mööda palun. Jalad tõstis ta eest ära ja siis mu selja taga kommenteeris oma sõbrale, et see oli väga erutav lause, mis ma talle just oli öelnud. No mida? Ma oleks äärepealt kõva häälega bussi eesotsas naerma hakanud selle peale, aga õnneks suutsin seda vältida. Mu arvamus Tabasalu kooli lastest pole kunagi kuigi hea olnud, aga nüüd olen ma üsna veendunud, et nad on ikka väga ajuhälvikud seal.

Minu Eesti

Leidsin sellise asja netist.

You know you are Estonian when:

1. You can at times drink hot tea to hot food.

2. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing.

3. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company).

4. You have been to Finland.

5. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic.

6. Swimming in +18C water is a perfectly normal summer activity for you.

7. You check the thermometer before going out.

8. You’re proud that Ernst Hemingway wrote that you can find at least one Estonian in every harbour in the world.

9. You consider constantly smiling and friendly people high on drugs or just annoying.

10. You don’t think that terviSEKS is a funny word.

11. You declare your taxes on the internet like all modern people.

12. A person that speaks three languages isn’t the slightest bit impressive.

13. You think that the combination blue-black-white is cheerful.

14. You look in both directions before crossing the road, even if it’s a one-way street.

15. There can never be too much sarcasm.

16. Words like “veoauto”, “täieõiguslik” or “jää-äär” sound perfectly pronounceable to you.

17. Every year you believe, deep in your heart, that Estonia will once again win the Eurovision Song Contest.

18. It would not be surprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres (sounds like undress)).

19. You put ketchup inside your pasta.

20. Your doctor prescribes a visit to a tanning salon.

21. It’s been years since you’ve seen your paper passport or paper bus pass and you barely remember that there are other forms of payment except electronic ones.

22. You split three times around your left shoulder for good luck.

23. When someone ask you “Where is Estonia?” you quickly reply that it’s located in Northern Europe close to Finland.

24. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to “the Russians”.

25. You consider summer to consist of three weeks of bad skiing weather.

26. You look down to people who ask if Estonia along with the rest of Eastern Europe if Estonia belongs to the EU.

27. You grin when someone you know says that they bought a BMW.

28. You undress yourself as much as possible when the sun is shining.

29. Potato to you is the same as rice to Japanese.

30. Everyone in your family has pictures from funerals.

31. A mention of a city with a population of a million or more causes you to panic slightly.

32. You’d love to get your 12th grade exam results texted to you.

33. Most of your friends and/or their parents are divorced.

34. You don’t even expect a victory from the Estonian football team, but you still follow the game with great emotions.

35. You wear socks with sandals.

Pärast selle lugemist tekkis väga eestlase tunne küll. See oli selline lõbus ja naersin enda üle. Ja sellest, kui eestlane ma ikka olen vahel, sain veel paremini aru, kui lugesin läbi "Minu Eesti 2". See nii armas raamat, mulle nii meeldis ja üsna naljakas oli ka vahepeal, sest seal ikka sai aru, kui kummalistena me oma kiiksude ja veidrustega välismaalastele tundume. Aga mulle sellegi poolest meeldib eestlane olla ja olen endaga üpris rahul.

Seda Eesti teemat on viimasel ajal kuidagi palju mu elus, ilmselt selle pärast, et mõtlesin, et see võiks olla üks mu kirjanditeemadest ja seega hoian oma kõrvad ja silmad lahti selle koha pealt.

Ükspäev käisin õues paljajalu ja võtsin päikest :)

Kevad kevad kevad

Pole päris ammu siia jõudnud ja ega midagi väga erilist ka juhtunud ei ole vist. Ei mäleta küll.

Pikalt ei kirjutanud sellepärast, et eelmine nädal millalgi tehti mingit vaktsiinisüsti ja kuna mina olen see, kes meeletult kõiki süste ja arste ja muid asju, mis võivad haiget teha meeletult kardan, siis ikkagi ma väga püüdsin end kokku võtta ja rahulik olla ja käe lõdvaks lasta, aga sellest hoolimata tegi see tädike selle süsti mulle otse närvikohta, nii et ülejäänud päevad lasin koolis kõik pooleldi üle ja nädalavahetusel tegelesin ainult filmide vaatamisega, sest midagi teha ei saanud ühe käega ja pea käis ka pidevalt ringi.

Siis kui käsi juba parem oli, tegin endale meeletus koguses kõrvarõngaid jälle ja vaatasin veel natuke filme.

Eile vist oli kolmapäev, igatahes kolmapäeval nägin oma kalleid teatrinimesi ja rääksime Boheemis juttu paar tundi ja klatšisime kummalisi inimesi taga. Nii mõnus. Tellisime ka neli Caesari salatit, igaüks eraldi, vaatasime seintel hästi armsaid fotosid väikestest lastest ja mu hiljuti 16 saanud sõbranna ütles, et ta tahaks endale ka last, juba nüüd praegu.

Pärast sain natuke kiita oma rolli eest ja mul oli hea meel, et lõpuks midagi hästi välja tuleb ja õnnestub. Võib-olla sellepärast, et see on nii minu roll, natuke nagu mängin ennast ja natuke kedagi teist. See on mulle nii omaks saanud ja kui aus olla, siis just seda osa ma algusest peale ihaldasingi, see tundus nii ilus ja nii õige minu jaoks. Aga põhiline on see, et ma ei tunne end laval ebamugavalt, nagu eelmine kevad, vaid ma olen kogu hingega asja juures ja teen seda seekord tõesti südamega. Ma tahaks, et meil kõigil hästi välja tuleks, aga kahjuks alati on kuskilt otsast midagi valesti ja see on kurb, kui üks grupi liige üritab nii väga silma paista ja nii palju üle mängib oma rolli, ilmselt on ta lihtsalt vale inimene, aga teist ei ole enam kuskilt võtta. Ma tahaks talle otse näkku öelda, et lõpeta see teistele meeldida püüdmine ja iga pisiasja üle vaidlemine ning pühendu selle asemel natukenegi oma tegelikule rollile, aga see oleks liiga õel ja tülitsemist meil sinna vaja kindlasti ei ole. Ilmselt saab kõik korda veel.

Täna käisin linnas ja lootsin oma riidekappi natuke värskust ja uut elu tuua. Aga see kõik jäi tegemata, sest poodides on ainult koledad ja rasedate riided, nii et tagasi tulin peaaegu tühjade pihkudega. Ja üks suur feil käis ka loomulikult asja juurde. Otsustasin lõpuks, et ma ikkagi tahan nahkjopet ja täna siis oli plaanis see ost lõpuks ära teha. Valikut just palju ei olnud, enamik olid koleda lõikega ja nägid sellised odavad välja, nii et mu lootused väga kõrged ei olnud. Aga lõpuks ühes poes ma leidsin üliilusa musta nahkjope, see istus selga kui valatult ja mul oli reaalselt see tunne, et see on just mulle õige asi. Olin meeletult õnnelik oma leiu üle ja läksin ülimalt entusiastlikult maksma ning siis kassas ütles müüja jope hinnaks 20 eurot rohkem, kui hinnasildil kirjas oli. Ma olin hetkes väga segaduses ja küsisin, et kas nad on ikka kindlad, et sellel on üks trukk ka veel natuke katkine ju. Müüja lõi jope uuesti aparaadist läbi ja ütles, et on täiesti kindel ja et sorri, me oleme lihtsalt vale hinnasildi pannud ja et me saame teile 5% allahindlust teha. Aga minu võrratu emotsioon selle jope suhtes oli juba kadunud ja müüja peale olin ma ka üsna vihane, nii et ma tulin sealt ruttu ära. See oligi minu suur feil, see kõlas nagu ma oleks oma esimest armastusest ilma jäänud või midagi, aga see oli tõesti ilus jope. Nüüd otsustasin selle peale, et nahkjopet ma enam ei taha ja kui kunagi mingi ime läbi poodidesse ilusaid rõivaid tekib, siis loodan endale ühe mõnusa jaki leida. Vot nii.

Muidu nägin Küllit ka Roccas ja tal oli täpselt sama probleem, et ta endale midagi ei leia. Aga ühe leiu ma siiski tegin, ma pole selles veel väga kindel, aga nägin ühte meeletult ilusat valget kleiti poes, ma pole seda proovinud veel ega midagi, aga mõtlesin, et see oleks imeilus lõpukleit ja kui ma seda kolmandat korda veel poodi satun vaatama, siis tõenäoliselt lõpuks ostan ära ka ja olen õnnelik, et ni kergesti läks ja ei pea õmblejatega mässama.

Pori

Ma keelaksin nendele autojuhtidele lubade andmise, kes ei suuda võtta hetkeks kiirust maha, et hiigellombist läbi sõites mitte inimesi märjaks pritsida. Idioodid! Kas on siis nii raske korraks pidurit vajutada?

Mul suurepärane tuju, mis viimasel ajal kahjuks juba haruldus on, kui ma koju jalutasin ja rõõmustasin, et teedelt on lumi sulanud ja saab lõpuks jälle puhta asfaldi peal kõndida. Ja siis tuleb mingi tropp täie hooga ja pritsib mu märjaks. Sellele järgnenud auto juht oli üsna ehmatanud näoga, kui ma megavihaselt talle otsa vahtisin, et ta ka jumala eest mind märjaks ei teeks. Ta võttiski hoo nii tasaseks, et ma vist kõndisin ka kiiremini.

Ma olen viimasel ajal igavusega päris palju filme ja igast sarju ära vaadanud ja jõudsin järeldusele, et see on suht mõttetu tegevus ikka, sest sisu hakkab ikka nii palju korduma, et piisab vaid algust näha ja juba ongi teada, millega lõppeb. Millalgi vaatasin NCIS mingit osa ja tegelikult mulle see sari isegi meeldib, sest seal on mõnusa huumoriga tegelased ja päris okei vaadata, isegi, kui on kohe aru saada, kes mõrvas süüdi on. Alati on see tegelane, kellest alguses kõige vähem räägitakse ja kes tundub täiesti mitteoluline olevat. Veel olen väga palju vaadanud Grey anatoomiat ja no okei, seal ei saa väga sisu korduda, aga ikka hakkab mul tavaliselt pärast kahte osa igav, nii et ma imestan Katu üle, kes suudan vaadata järjest seitse osa. Medal talle selle eest. Täna vaatasin natuke Dr. House söögi kõrvale ja seal on küll kõikides osades algusest peale olnud täpselt sama süžee. Tuleb haige, siis House laseb teistel mõelda, teised ravivad, midagi läheb perse, ravivad uuesti, siis patsient hakkab ära surema ja siis tuleb House oma superteadmistega ja teeb sureva patsiendi lihtsalt sõrmenipsuga terveks, edasi läheb House koju ja masetseb natuke üksi, kuni kõik hakkab jälle otsast peale. Ühe osa nägin Gleed ka ja see mulle isegi meeldis, see ei olnud just mingi haruldus, aga hetkel on see tunne, et tahaks veel näha.

Aga muidu on üks film, mis mulle üle tüki aja jälle mingeid emotsioone tõi. Vaatasin reedel ära "Black Swan'i" ja mulle tõesti üliväga meeldis see film. Sellel oli nii hea pinge kogu aeg peal ja see oli kohati väga rõve, aga ma ei suutnud pooleli jätta ja vaatasin ikka lõpuni. Rõvedad filmid ma tavaliselt panen ära või kerin edasi, aga sellega nii ei saanud. Suutsin kõik hirmud ja muud halvad asjad läbi tunda, nii et läks korda mulle see film. Natalie Portman sai ikka väga õige asja eest Oscari, ta on seda totaalselt väärt. Ma ikka reaalselt elasin filmi sisse ja nii väga tahaks, et selliseid oleks rohkem.

Varjudemäng

Mulle meeletult meeldib öine linn. Selles peitub minu jaoks mingi maagia. Kõik need tuled ja see, kuidas piirjooned kaovad ja jäävad vaid valgushelgid majade akendes. Iga tulukese taga teeb keegi oma tegemisi ja on väike mutrike kogu selles maailmas.

Sõitsin bussiga läbi linna kodu poole ja selle lühikse aja jooksu oli tunne, nagu aeg oleks peatunud. Kõrvaklappidest tuli ideaalne muusika ja autod kiirustasid bussist mööda. Sellel hetkel teadsin ma täpselt, kus minu koht on ja kuhu ma kuulun. Minu koht on siin ja olen osake sellest meeletu kiirusega liikuvat süsteemist.

Isegi, kui igatsen aeg-ajalt vaikust ja rahu ning tahan inimestest eemale põgeneda, siis vaatamata sellele tahan olla elu keskmes ja kiirustada kasvõi terve päev, et nautida õhtul neid hetki, kui aeg peatub. Kohati tundub, et Tallinnast mulle ei piisa, tahan midagi veel suuremat ja võimsamat.

Täna on olnud võrratu päev, ma ei teagi miks, aga lihtsalt nii on. Sain ühe armsa kallistuse Fredilt koos väikese ehmatusega naistepäeva puhul ja poolteist tundi mõnusalt juttu ajada. Ma tahtsin nii palju kirjutada, mõtteid oli rohkem, kui pähe mahtus ja nüüd pole enam ühtegi neist alles. Ainult uni on meeletu.

Keset Vabaduse platsi on üks huvitav asi. Keset seda on suur valgustatud klaasist kuppel, seal sees on mõned taimed, tool ja üks naine raamatuga. Tahaks teada, miks see seal on.

Sky Diver

Koristamine on siiski üks kasulik tegevus, eriti kui ma tänu sellele omale uued saapad saan. Leidsin mingid peaaegu kasutamata mustad saapad. Need sobivad nii hästi mu musta jakiga ja nad on ilma kontsata, nii et enam ei pea muretsema, et peaksin kontsadel välja minema mõni õhtu. Ma isegi ei mäletanud enam, et kunagi need ostsin ja nüüd olen nii õnnelik, et mul jälle midagi uut ja ilusat on. Nendel on küll paar kaunistuseks pandud nööpi küljest kukkunud, nii et ma pean veidi vaeva nägema ja nad ilusaks tegema, aga siiski väärt leid. Homme ilmselt liigun linna ja otsin omale 10 ilusat nööpi.

Teine huvitav leid oli täna minu postkastis. Loomulikult oli seal meeletus koguses reklaami ja muud jama, minu Anne ja Stiil ning üks pruun pakk. Paki peal oli kirjas, et see on postipakk, ühtegi nime juures ega midagi muud ei olnud. See tundus suht imelik, et miks peaks keegi meile paki saatma. Siis ma mõtlesin, et teen ikka lahti, mis siis, et mulle pole ilmselt. Paki sees oli üks sinine pehme asi ja välja võttes selgus, et see oli IRL-i riidest poekott ja šokolaad ka veel sees. Päris tore jah, nad ikka teavad, millega omale poolehoidajid võita. Ema oli päris õnnelik uue poekoti üle. Ma küsisin, et kas ta siis ka kasutaks, kui Keskerakond oleks saatnud, selle peale ta arvas, et siis võiks näiteks aiatöödel kasutada, kui see selleks kõlbab. Aga ma ütleks, et see oli minu arvates päris originaalne idee, kuidas omale reklaami teha. Vahelduseks meeletule paberihunnikule sai hoopis ühe kasuliku asja ning lisaks reklaamivad nad end edasi ka siis, kui valimised on läbi, sest kui inimesed tõesti nende kottidega poes käivad, siis on reklaam neile igal pool ja igal ajal kindlustatud.

Kuna mul täna mingi hetk üsna igav oli, siis tegin omale umbes kahe A3 suuruse maailmakaardi ja nüüd on hea eksamiks õppida sealt pealt kunagi, kui see peaks kätte jõudma. Praegu seisab see mu seinal, et ta kortsu ei läheks, ja ootab, et ma talle mõned nimed peale kirjutaks.

Päeval vaatasin Gleed ja pärast natuke mingit kummalist filmi TV3-st. Vaatasin neid, eriti seda viimast, ja mul tuli meeletult suur tahtmine tantsida. Mitte klubis, vaid tahaks õppida päriselt tantsima, tangot ja tša-tšat jne. Tuli meelde eelmine suvi ja see meeletu kuumus ja see, kui tantsisime võimlemispeol. Ja veel meenus mingi kummaline tunne, mida ma ei suuda mitte ühegi mälestusega suvest siduda, kuid see on mingi hetk, mis seostub mulle tantsimisega millegipärast ja pärast seda tekib alati tunne, et tahakski tantsida. Tahaks, et suvi tuleks juba ruttu, ruttu.

Sain omale eile ka "Minu Eesti 2" ja peaks mainima, et vähemalt esimeste lehtede põhjal, pole see üldse nii hea, kui ma ootasin. Kahju sellest.

Tuul

Maailma kõige mõttetum asi on vihata tuult, aga ometi ma teen seda väga kirglikult.

Mul on pea nii mõtteid täis, et ei teagi enam päris täpselt, kust alustada.

No näiteks sellest siis, et kool oli igav nagu ikka ja seepärast lasin viimase kunstiajaloo üle ja liikusin linna poole. Mul oli plaan minna ja vaadata Kristiinesse, sest ma pole veel näinud, milliene ta nüüd välja näeb ning teiseks oli mul vaja osta igast asju eksamite jaoks. Midagi erilist see endast ei kujutanud, ma arvasin, et see on mingi kolm korda suurem ja keerulisem, sest selline mulje oli jäänud. Aga minu saavutus oli see, et ma EI eksinud mitte kordagi ära. Ma ei tea, kuidas on see võimalik, aga minu jaoks oli kõik seal äärmiselt loogiline ja lihtne, mis on üsna imelik, sest see keskus on tunduvalt suurem ja keerulisem, kui Rocca al Mare, kuhu ma suutsin ära eksida. Olen üpris uhke enda üle nüüd :)

Kui ma hakkasin poest ära minema, siis kuskil seal ukse lähedal seisid need tüübid, kes pakuvad pensionisammaste tegimist ja muud sellist. Üks neist tüüpidest tuli minu juurde ja ma üritasin võimalikult viisakalt öelda, et mul on suht suva, mida ta mulle öelda ta tahab. Aga ta ei jätnud mind rahule ja rääkis mulle, kuidas ma kindlasti suvel lähen tööle ja kui oluline on just praegu teha pensionisammas. Ta lihtsalt ignoreeris seda, et ma ütlesin, et mind ei huvita ja ma mul pole aega selleks, siis ta vastas, et tema arvates on mul aega küll ja rääkis oma juttu edasi. Nojah, lõpptulemus oli see, et ma läksin suht närvi ta peale ja ütlesin, et ma mõtlen pensionisammastele siis, kui ma hakkan päriselt ka tööle minema. Ta vist veidi solvus mu peale ja üsna halb tunne oli niimoodi halvasti öelda, aga no muud ei jäänud üle.

Trolliga linna poole liikudes mõtlesin veel sellele ja jõudsin järeldusele, et mul on siiralt kahju neist inimestest, kes peavad nii nõmedat tööd tegema. No tegelt ka, kes tahaks teha tööd, mis eeldab inimestele pinda käimist ja siis halval juhul neilt sõimata saamist. Kujutan, ette kui halvas tujus nad iga päev töölt koju tulevad, sest keegi on nende peale jälle vihastanud. Ja ma imetlen nende julgust minna lihtsalt ühe morni näoga võõra juurde ja teda oma jutuga tüüdata. Nad teavad, mis nad sealt vastu saavad üldjuhul, aga ikkagi lähevad järgmise inimese juurde sama jutuga. Närvid peavad küll neil terasest olema, et nad niimoodi vastu peavad ja hommikul jälle pea püsti tööle tagasi marsivad. Mina vist vastu ei peaks.

Õega tegime õhtuks endale pitsat, või tegelikult tahtis ta ise teha, aga natuke feilis sellega. Ta kasutas pitsapulbrit ja pani sinna liiga palju vett, nii et tulemus oli üks liiga vedel taigna värvi imelik käkk, mis kleepus igale poole. Siis käskisin tal sinna jahu panna juurde ja tegin talle sellest käkist ühe taignapalli, mis tundus isegi enam-vähem normaalne. Tegime ilusti katte ka peale ja panime ahju. Pitsa nägi ülihea välja muide, kui me ta välja võtsime. Aga nii hästi ta kahjuks ei maitsenud, sest see tainas oli kivikõvaks küpsenud ja suht kummi maitsega. Minu pitsasöömine lõppes sellega, et ma sõin ainult pitsakatet, millest enamuse moodustas lihtsalt juust.

Kui ma täna üksi linnas käisin, siis selle ajaga ma jõusin loomulikult miljon mõtet läbi mõtelda ja mul oli nii palju asju, mida ma kõike tahtsin kirja panna, aga mida ei mäleta, seda ei mäleta. Üks mõte jäi meelde, mul tuli tahtmine kirjutada kunagi raamat ja ma kavatsen selle ka teoks teha. Sest niikaua, kui maailmas on öid ja minul mõtteid, on kõi võimalik.

Mul algas kevad!!!

Oh issand, kui hirmus kogu see ülikoolivärk on. Lugesin täna mata ja inka õppimise asemel natuke TÜ ja TTÜ kodulehekülgi, sest tahtsin kindel olla, et ikka saan minna klassireisile ja siis jäin muid asju ka seal vaatama ja leidsin sellise asja nagu mõne aasta tagune akadeemiline test. No see oli ikka test, 10 küsimusest vaevu kahele suutsin aeg-ajalt vastata. Ühesõnaga suutsin end ikka korralikult ära hirmutada ja olin juba päris kindel, et Tartusse mul küll sügisel asja ei ole, aga siis natuke lugesin veel mõnda asja ja sain teada, et majandusteaduskonda kandideerimisel polegi seda vaja!!!!!!!! Vot see oli hea uudis, ainult sisseastumiskatsed ja muud väga vist polegi.

Aga üldiselt on minul kevad tulnud. KEVAD!!!! Nii kaua olen seda oodanud ja nüüd on ta minu jaoks käes, sest ilm on soe ja päikseline ja ma kuulsin esimesi linde laulmas. Kui linnud juba laulavad, siis on talv läinud ja ainult paremaks saab minna. Jah, nüüd on mul ka see hea tuju, mida ma hommikul taga otsisin.

Eile oli jälle näitering ja mul isegi läks väga hästi, sest ma suutsin oma teksti hästi ja usutavlt lugeda. Millalgi poole tunni pealt jõudis lõpuks ka Siim (koreograaf) ning vaatas meie etendust, et siis mõelda midgi selle järgi juurde. Ma tavaliselt väga hullusti ei lähe närvi, kui aeg-ajalt keegi tuleb vaatama meid sinna, aga seekord oli ikka väga vale tunne lava peal olla. Esimene kord tuli superhästi välja, aga teinekord kui siis teksti lugesin, tekkis jälle see halb ja ebamugavtunne mis mul kogu aeg eelmine kevad oli. Ma lugesin oma teksti, käed värisesid ja ma ajasin sõnu sassi, sellist asja pole ma veel teinud, eriti läbi töötatud tekstiga. Lihtsalt mõte oli halvatud hetkeks. Endal oli tunne, et rohkem ebasiiralt pole võimalik lugeda. Oleks lihtsalt tahtnud ära joosta lavalt ja jätta lugemata. Ma üldse ei arva, et Siimul midagi viga oleks, vastupidi ta on päris tore tegelikult, aga minu jaoks ta automaatselt seostub Polygoniga ja siis tekivad need mingid hetked, kus ma mõtlen eelmise kevade peale ja mõtlen, et ma olen ilmselt üks väga halb näitleja. Aga tegelikult ei ole, mulle endale vähemalt tundub nii, sest siin mulle tõesti meeldib ja teen asja hingega ju. Nojah, lõppu sain kommentaariks, et päris usutavalt lugesin. Sel hetkel oli küll tunne, et kas te mõnitate mind või. Seekord mingeid imelikke tantsulaadseid asju pole õnneks oodata, tuleb päris mõnus kokku see värk, ma loodan.

Eile vist, kui ma magama ei suutnud jääda, siis mõtlesin terve pika jutu valmis, mida ma tahtsin siia kirjutada, aga enam see mul meeles pole nii, et asi piirdub seekord minu väga suurte emotsioonidega. :)

Ootan lõpureisi nii väga!