Maailma kõige mõttetum asi on vihata tuult, aga ometi ma teen seda väga kirglikult.
Mul on pea nii mõtteid täis, et ei teagi enam päris täpselt, kust alustada.
No näiteks sellest siis, et kool oli igav nagu ikka ja seepärast lasin viimase kunstiajaloo üle ja liikusin linna poole. Mul oli plaan minna ja vaadata Kristiinesse, sest ma pole veel näinud, milliene ta nüüd välja näeb ning teiseks oli mul vaja osta igast asju eksamite jaoks. Midagi erilist see endast ei kujutanud, ma arvasin, et see on mingi kolm korda suurem ja keerulisem, sest selline mulje oli jäänud. Aga minu saavutus oli see, et ma EI eksinud mitte kordagi ära. Ma ei tea, kuidas on see võimalik, aga minu jaoks oli kõik seal äärmiselt loogiline ja lihtne, mis on üsna imelik, sest see keskus on tunduvalt suurem ja keerulisem, kui Rocca al Mare, kuhu ma suutsin ära eksida. Olen üpris uhke enda üle nüüd :)
Kui ma hakkasin poest ära minema, siis kuskil seal ukse lähedal seisid need tüübid, kes pakuvad pensionisammaste tegimist ja muud sellist. Üks neist tüüpidest tuli minu juurde ja ma üritasin võimalikult viisakalt öelda, et mul on suht suva, mida ta mulle öelda ta tahab. Aga ta ei jätnud mind rahule ja rääkis mulle, kuidas ma kindlasti suvel lähen tööle ja kui oluline on just praegu teha pensionisammas. Ta lihtsalt ignoreeris seda, et ma ütlesin, et mind ei huvita ja ma mul pole aega selleks, siis ta vastas, et tema arvates on mul aega küll ja rääkis oma juttu edasi. Nojah, lõpptulemus oli see, et ma läksin suht närvi ta peale ja ütlesin, et ma mõtlen pensionisammastele siis, kui ma hakkan päriselt ka tööle minema. Ta vist veidi solvus mu peale ja üsna halb tunne oli niimoodi halvasti öelda, aga no muud ei jäänud üle.
Trolliga linna poole liikudes mõtlesin veel sellele ja jõudsin järeldusele, et mul on siiralt kahju neist inimestest, kes peavad nii nõmedat tööd tegema. No tegelt ka, kes tahaks teha tööd, mis eeldab inimestele pinda käimist ja siis halval juhul neilt sõimata saamist. Kujutan, ette kui halvas tujus nad iga päev töölt koju tulevad, sest keegi on nende peale jälle vihastanud. Ja ma imetlen nende julgust minna lihtsalt ühe morni näoga võõra juurde ja teda oma jutuga tüüdata. Nad teavad, mis nad sealt vastu saavad üldjuhul, aga ikkagi lähevad järgmise inimese juurde sama jutuga. Närvid peavad küll neil terasest olema, et nad niimoodi vastu peavad ja hommikul jälle pea püsti tööle tagasi marsivad. Mina vist vastu ei peaks.
Õega tegime õhtuks endale pitsat, või tegelikult tahtis ta ise teha, aga natuke feilis sellega. Ta kasutas pitsapulbrit ja pani sinna liiga palju vett, nii et tulemus oli üks liiga vedel taigna värvi imelik käkk, mis kleepus igale poole. Siis käskisin tal sinna jahu panna juurde ja tegin talle sellest käkist ühe taignapalli, mis tundus isegi enam-vähem normaalne. Tegime ilusti katte ka peale ja panime ahju. Pitsa nägi ülihea välja muide, kui me ta välja võtsime. Aga nii hästi ta kahjuks ei maitsenud, sest see tainas oli kivikõvaks küpsenud ja suht kummi maitsega. Minu pitsasöömine lõppes sellega, et ma sõin ainult pitsakatet, millest enamuse moodustas lihtsalt juust.
Kui ma täna üksi linnas käisin, siis selle ajaga ma jõusin loomulikult miljon mõtet läbi mõtelda ja mul oli nii palju asju, mida ma kõike tahtsin kirja panna, aga mida ei mäleta, seda ei mäleta. Üks mõte jäi meelde, mul tuli tahtmine kirjutada kunagi raamat ja ma kavatsen selle ka teoks teha. Sest niikaua, kui maailmas on öid ja minul mõtteid, on kõi võimalik.
