Ma keelaksin nendele autojuhtidele lubade andmise, kes ei suuda võtta hetkeks kiirust maha, et hiigellombist läbi sõites mitte inimesi märjaks pritsida. Idioodid! Kas on siis nii raske korraks pidurit vajutada?
Mul suurepärane tuju, mis viimasel ajal kahjuks juba haruldus on, kui ma koju jalutasin ja rõõmustasin, et teedelt on lumi sulanud ja saab lõpuks jälle puhta asfaldi peal kõndida. Ja siis tuleb mingi tropp täie hooga ja pritsib mu märjaks. Sellele järgnenud auto juht oli üsna ehmatanud näoga, kui ma megavihaselt talle otsa vahtisin, et ta ka jumala eest mind märjaks ei teeks. Ta võttiski hoo nii tasaseks, et ma vist kõndisin ka kiiremini.
Ma olen viimasel ajal igavusega päris palju filme ja igast sarju ära vaadanud ja jõudsin järeldusele, et see on suht mõttetu tegevus ikka, sest sisu hakkab ikka nii palju korduma, et piisab vaid algust näha ja juba ongi teada, millega lõppeb. Millalgi vaatasin NCIS mingit osa ja tegelikult mulle see sari isegi meeldib, sest seal on mõnusa huumoriga tegelased ja päris okei vaadata, isegi, kui on kohe aru saada, kes mõrvas süüdi on. Alati on see tegelane, kellest alguses kõige vähem räägitakse ja kes tundub täiesti mitteoluline olevat. Veel olen väga palju vaadanud Grey anatoomiat ja no okei, seal ei saa väga sisu korduda, aga ikka hakkab mul tavaliselt pärast kahte osa igav, nii et ma imestan Katu üle, kes suudan vaadata järjest seitse osa. Medal talle selle eest. Täna vaatasin natuke Dr. House söögi kõrvale ja seal on küll kõikides osades algusest peale olnud täpselt sama süžee. Tuleb haige, siis House laseb teistel mõelda, teised ravivad, midagi läheb perse, ravivad uuesti, siis patsient hakkab ära surema ja siis tuleb House oma superteadmistega ja teeb sureva patsiendi lihtsalt sõrmenipsuga terveks, edasi läheb House koju ja masetseb natuke üksi, kuni kõik hakkab jälle otsast peale. Ühe osa nägin Gleed ka ja see mulle isegi meeldis, see ei olnud just mingi haruldus, aga hetkel on see tunne, et tahaks veel näha.
Aga muidu on üks film, mis mulle üle tüki aja jälle mingeid emotsioone tõi. Vaatasin reedel ära "Black Swan'i" ja mulle tõesti üliväga meeldis see film. Sellel oli nii hea pinge kogu aeg peal ja see oli kohati väga rõve, aga ma ei suutnud pooleli jätta ja vaatasin ikka lõpuni. Rõvedad filmid ma tavaliselt panen ära või kerin edasi, aga sellega nii ei saanud. Suutsin kõik hirmud ja muud halvad asjad läbi tunda, nii et läks korda mulle see film. Natalie Portman sai ikka väga õige asja eest Oscari, ta on seda totaalselt väärt. Ma ikka reaalselt elasin filmi sisse ja nii väga tahaks, et selliseid oleks rohkem.
