Thursday, March 24, 2011

Kevad kevad kevad

Pole päris ammu siia jõudnud ja ega midagi väga erilist ka juhtunud ei ole vist. Ei mäleta küll.
Pikalt ei kirjutanud sellepärast, et eelmine nädal millalgi tehti mingit vaktsiinisüsti ja kuna mina olen see, kes meeletult kõiki süste ja arste ja muid asju, mis võivad haiget teha meeletult kardan, siis ikkagi ma väga püüdsin end kokku võtta ja rahulik olla ja käe lõdvaks lasta, aga sellest hoolimata tegi see tädike selle süsti mulle otse närvikohta, nii et ülejäänud päevad lasin koolis kõik pooleldi üle ja nädalavahetusel tegelesin ainult filmide vaatamisega, sest midagi teha ei saanud ühe käega ja pea käis ka pidevalt ringi.
Siis kui käsi juba parem oli, tegin endale meeletus koguses kõrvarõngaid jälle ja vaatasin veel natuke filme.
Eile vist oli kolmapäev, igatahes kolmapäeval nägin oma kalleid teatrinimesi ja rääksime Boheemis juttu paar tundi ja klatšisime kummalisi inimesi taga. Nii mõnus. Tellisime ka neli Caesari salatit, igaüks eraldi, vaatasime seintel hästi armsaid fotosid väikestest lastest ja mu hiljuti 16 saanud sõbranna ütles, et ta tahaks endale ka last, juba nüüd praegu.
Pärast sain natuke kiita oma rolli eest ja mul oli hea meel, et lõpuks midagi hästi välja tuleb ja õnnestub. Võib-olla sellepärast, et see on nii minu roll, natuke nagu mängin ennast ja natuke kedagi teist. See on mulle nii omaks saanud ja kui aus olla, siis just seda osa ma algusest peale ihaldasingi, see tundus nii ilus ja nii õige minu jaoks. Aga põhiline on see, et ma ei tunne end laval ebamugavalt, nagu eelmine kevad, vaid ma olen kogu hingega asja juures ja teen seda seekord tõesti südamega. Ma tahaks, et meil kõigil hästi välja tuleks, aga kahjuks alati on kuskilt otsast midagi valesti ja see on kurb, kui üks grupi liige üritab nii väga silma paista ja nii palju üle mängib oma rolli, ilmselt on ta lihtsalt vale inimene, aga teist ei ole enam kuskilt võtta. Ma tahaks talle otse näkku öelda, et lõpeta see teistele meeldida püüdmine ja iga pisiasja üle vaidlemine ning pühendu selle asemel natukenegi oma tegelikule rollile, aga see oleks liiga õel ja tülitsemist meil sinna vaja kindlasti ei ole. Ilmselt saab kõik korda veel.
Täna käisin linnas ja lootsin oma riidekappi natuke värskust ja uut elu tuua. Aga see kõik jäi tegemata, sest poodides on ainult koledad ja rasedate riided, nii et tagasi tulin peaaegu tühjade pihkudega. Ja üks suur feil käis ka loomulikult asja juurde. Otsustasin lõpuks, et ma ikkagi tahan nahkjopet ja täna siis oli plaanis see ost lõpuks ära teha. Valikut just palju ei olnud, enamik olid koleda lõikega ja nägid sellised odavad välja, nii et mu lootused väga kõrged ei olnud. Aga lõpuks ühes poes ma leidsin üliilusa musta nahkjope, see istus selga kui valatult ja mul oli reaalselt see tunne, et see on just mulle õige asi. Olin meeletult õnnelik oma leiu üle ja läksin ülimalt entusiastlikult maksma ning siis kassas ütles müüja jope hinnaks 20 eurot rohkem, kui hinnasildil kirjas oli. Ma olin hetkes väga segaduses ja küsisin, et kas nad on ikka kindlad, et sellel on üks trukk ka veel natuke katkine ju. Müüja lõi jope uuesti aparaadist läbi ja ütles, et on täiesti kindel ja et sorri, me oleme lihtsalt vale hinnasildi pannud ja et me saame teile 5% allahindlust teha. Aga minu võrratu emotsioon selle jope suhtes oli juba kadunud ja müüja peale olin ma ka üsna vihane, nii et ma tulin sealt ruttu ära. See oligi minu suur feil, see kõlas nagu ma oleks oma esimest armastusest ilma jäänud või midagi, aga see oli tõesti ilus jope. Nüüd otsustasin selle peale, et nahkjopet ma enam ei taha ja kui kunagi mingi ime läbi poodidesse ilusaid rõivaid tekib, siis loodan endale ühe mõnusa jaki leida. Vot nii.
Muidu nägin Küllit ka Roccas ja tal oli täpselt sama probleem, et ta endale midagi ei leia. Aga ühe leiu ma siiski tegin, ma pole selles veel väga kindel, aga nägin ühte meeletult ilusat valget kleiti poes, ma pole seda proovinud veel ega midagi, aga mõtlesin, et see oleks imeilus lõpukleit ja kui ma seda kolmandat korda veel poodi satun vaatama, siis tõenäoliselt lõpuks ostan ära ka ja olen õnnelik, et ni kergesti läks ja ei pea õmblejatega mässama.