Mulle meeletult meeldib öine linn. Selles peitub minu jaoks mingi maagia. Kõik need tuled ja see, kuidas piirjooned kaovad ja jäävad vaid valgushelgid majade akendes. Iga tulukese taga teeb keegi oma tegemisi ja on väike mutrike kogu selles maailmas.
Sõitsin bussiga läbi linna kodu poole ja selle lühikse aja jooksu oli tunne, nagu aeg oleks peatunud. Kõrvaklappidest tuli ideaalne muusika ja autod kiirustasid bussist mööda. Sellel hetkel teadsin ma täpselt, kus minu koht on ja kuhu ma kuulun. Minu koht on siin ja olen osake sellest meeletu kiirusega liikuvat süsteemist.
Isegi, kui igatsen aeg-ajalt vaikust ja rahu ning tahan inimestest eemale põgeneda, siis vaatamata sellele tahan olla elu keskmes ja kiirustada kasvõi terve päev, et nautida õhtul neid hetki, kui aeg peatub. Kohati tundub, et Tallinnast mulle ei piisa, tahan midagi veel suuremat ja võimsamat.
Täna on olnud võrratu päev, ma ei teagi miks, aga lihtsalt nii on. Sain ühe armsa kallistuse Fredilt koos väikese ehmatusega naistepäeva puhul ja poolteist tundi mõnusalt juttu ajada. Ma tahtsin nii palju kirjutada, mõtteid oli rohkem, kui pähe mahtus ja nüüd pole enam ühtegi neist alles. Ainult uni on meeletu.
Keset Vabaduse platsi on üks huvitav asi. Keset seda on suur valgustatud klaasist kuppel, seal sees on mõned taimed, tool ja üks naine raamatuga. Tahaks teada, miks see seal on.
