Better than love

Super-hüper nädal on olnud. Esmaspäeva õhtul, öösel pigem tegelikult, otsustasin, et lähen ikka kindlalt Hurtsile ja nii viimasel hetkel ma oma pileti soetasingi. Ja mul hea meel, et seda tegin. See ei olnud küll see kontsert, kus kontserdilt ära tulles ainus, mida öelda suudan on see, et see oli minu elu parim kontsert. Aga väga hea oli ikkagi, sest minu arvates on Hurts ikka üsna tasemel bänd ja kahju oli ainult, kogu sellest ajast esinesid nad ainult tunnikese. Lootsin ju nagu rohkemat, eriti pärast seda, kui olin kuulanud peaaegu tund aega mingit eriti jubedat soojendusbändi, kes kangesti meenutas seda, mida Maria tegi EAK-l. No see oli ikka reaalne piin, terve publik lihtsalt vahtis neid tuimade nägudega ja ootas, millal nad juba ära lähevad. Mitu korda oli see, kui plaksutati, et nüüd lähevad, jess, aga siis ikka laulsid (pigem inisesid) edasi ja see oli üpris naljakas, kui kogu publik ühekorraga tegi aaaahhh. Aga kui Hurts lõpuks lavale jõudis, siis hetkega tuli hea tuju ja mulle nii väga ikka meeldib kontsertidel käia. Pärast kontserti nägime Koit Toomet ka, kes vipi tsoonist välja tuli ja pilte sai ka ikka Hurtsi pildiga lava taustal tehtud.
Isa tuli järgi ja viis mu koju, mis oli tast väga armas.
Pühendasin mõned oma väärtuslikud uneminutid filosoofia õppimisele. Ja selle tulemusena minu suust järgmisel päeval vist ühtegi normaalset lauset ei tulnudki. Pärats filo töö kirjutamist oli küll tunne, et ma võiksin olla jama kirjutamises maailmameister. Millalgi käis üks TTÜ tädi rääkimas ja pärast veel Andrud Kivirähk ka. Siis järgnes lõputu pikk ootamine näiteringini, olime koolis ja vaatasime Katuga, kuidas Johhi kübarat õmbles ja siis millalgi suundusime Prisma, et Katu saaks omale pükse vaadata. Linnas sõin ühe taevaliku juustuburksi. Eile avastasin seda, et pool oma ajast ma mõtlen söögist ja ülejäänu pool kulub riietele ja muudele sellistele asjadele.
Näiteringis põhjustasin ühe eluohtliku olukorra ja rääkisin palju segast ja olin ilmselt üsna tülikas kaaslane. Tegime seak mingit mängu, kus üks on silmad kinni ja tantsib ning teine peab teda turvama. Tantsimisega sain väga hästi hakkama, aga selle teise asja tulemus oli see, et mu paariline kõmdis vastu toole ja käis pikali. Piinlik. Hiljem oli mingi selline asi, kus pidid mõlemd silmi kinni hoidma ja siis teise pimesi üles otsima. Mängu mõte oli see, et teine ei tea, kes sa oled ja siis, kui minu peale näidati, et mina olen, siis ma selle peale küsisi kõva häälega:"Mina või?" Vähemalt oli kõigil lõbus pidevalt minu ümber naerda. Keegi ütles mulle vahepeal veel, et kui ma oleksin teletups, siis raudselt punane.
Kodus kustusin põhimõtteliselt toidulaua taga, lihtsalt nii meeletu uni oli, mul oleks ka vaja läinud ühte neist kofeiinitablettidest, mida Merka Johhile jagas.

Mingi päev filmisime venku filmi ja siis ma jooksin oma punaste riietega mööda koolimaja ringi. Lõbus oli vähemalt. Minu ainus lause filmis on:" Oi, piip!" ehk siis ma ropendan ja selle asemele pannakse piiks.
Täna oli lugemismaratonipäev. Kõigepealt koolis koos Kennuga, kuni mu ema meile järgi tuli ja siis kodus jätkus pärast seda, kui ma olin teinud juba kõikvõimaliku, et seda edasi lükata. Veel leidsin täna oma pükste tagumiku pealt augu.

Imperialism ja sotsialism, mu pühapäevaõhtused kaaslased

Mu unenäod on ikka klass omaette.
Ma ei taha enam mitte kunagi ärgata laupäevahommikul hirmuga, et olen oma kirjandi ja mata eksami läbi kukkunud. Nägin unes, kuidas mu kirjand läks eriti halvasti, mis ilmselt on mu suurim hirm koolilõpetamisega seoses. Veel nägin unes, kuidas pärast kirjandit oli mata eksamini ainult kaks päeva ja ma polnud veel mitte ühtegi õpikut avanud ja mitte midagi õppinud. Ilmselt see nii lähebki, et viimasel hetkel avastan, et peaks vist õppima hakkama lõpuks. Tol hetkel lubasin endale kohe sellel nädalavahetusel hakata mataülesandeid tegema. Ärgates see enam nii hea mõte ei tundunudki, nii et mataülesanneteni ma veel jõudnud ei ole.
Täna öösel nägin unes, kuidas olin sattunud kuidagi sarja "Kaks ja pool mees" sisse ja siis elasin seal.

Muidu oli selline tavaline ja üsna vaikne nädalavahetus. Reedel sain kuskilt endale veel nohu, nagu ma juba vähe poleks viimasel ajal haige olnud. Nojah, tänu sellel oli mul terve laupäeva paha olla ja peavalu ning vanaisa juubelil nägin üsna halb välja. Iga teine sugulane küsis, kas ma olen ka haige. Enda arvates olin kodust lahkumise hetkel üpris okei välimusega, aga ilmselt siis mitte. Nüüd tahaks ruttu terveks saada ja et mu nina enam ei valutaks ja et rohkem ei jääks haigeks. Sain eile oma tordi eest parima kiituse, mida üldse tahta võib. Mind võrreldi Jamie Oliveriga, mu kook pidavt olema sama hea kui tema oma, mida ta oma restoranis Londonis pakub. See annab mulle jõudu kindlalt oma unistuste poole liikuda.

Ajame lambad lauta

Tänane päevanali, ma olen nõus minema Johhi lauta ja võtan endaga jumaliku valguse kaasa ja siis üks nunn tuleb ja päästab mu ära. See tundub siin imelik ja mittenaljakas, aga tol hetkel ma olin naermisest õhupuudusse suremas.

Mulle ei meeldi enam reedesed koolipäevad, sest need on nii aeglased. Ma jõuaks maakerale kolm tiiru peale teha, enne kui need tunnid ükskord ometi lõppevad. Inkas kuulasime pool tundi moraali, sellest, kui nõmedad ja lollid me oleme ja et keegi ei viitsi midagi teha. Üsna tavaline jutt juba. Sain ühe F-i ka selle eest, et ma suutsin kahele küsimusele vastata, ilma et oleksin kuskilt maha lugenud nagu mõni teine seda tegi. Nojah, sain lisaks eriti halvale tujule ka peavalu, nii et päev algas suht sitasti.
Edasi oli juba parem. Mulle meeldib, kuidas ikka jätame kõik asjad viimasele minutile ehk siis mata, mis on üks tund enne ajalugu, kulus ajaloo ettekande tegemisele. Tuli päris hästi välja muide.
Ülejäänu oli mõttetu, ei mäleta.
Aga pärast tunde läksime linna Katuga, et deitida Jakobi ja Frediga. Nad olid leidnud ühe pitsakoha kuskil EATi lähedal, asub kuskil nurga taga, nii et esimesel hetkel oleksime sellest üldse mööda kõndinud. See on hästi mõnus koht, seal on vähe inimesi ja maitsev pitsa. Veetsime seal mitu tundi ja ootasime Kaarlit, kes sinna lõpuks ei jõudnudki, nii et läksime talle hoopis Vabakale vastu. Meeltult hea meel oli teda veel enne ära sõitu näha, sain õnne soovida ja suveplaane sai ka kõvatsi tehtud. Oijah, sellest tõotab tulla järjekordne elu parim suvi. Ootan juba :)

Eile vist oli neljapäev, aga millalgi igatahes käisime suusatamas. See oli ka ikka omatte kogemus, eriti arvestades seda, et viimane kord liigutasingi end vist eelmine aasta, kui suusatamas paa korda käisin. Pidime mingist olematust künkast alla laskma, aga mina suutsin ikka pikali käia. Pärast mingi mäe peal ülestõusu proovides veeresin ka poole mäe peale alla. Katut siiski ei ületa, kes tegi sama asja väga mitu korda ja lisaks rebis oma pükstesse ka ühe hiiglasliku argu. Muidu mulle isegi meeldis, hakkasin oma suuski jälle armastama.

Kolmapäeval oli jälle näitering, mis oli võrratu nagu ikka. Sain teada, et JUBA märtsis tuleb meil esietendus, sinna on ju nii vähe aega!!! Ma ei kujuta ette, kuidas me kõige valmis peaks jõudma, arvestades seda, et meil pole isegi näidend veel koos ja osad ära jaotatud ja üldse plaan on kuidagi väga poolik. Päris lõbus oli see, et meid pandi ooperit laulma, mitte otseselt, aga pidime mingit tekstiosa lugema nagu oleksime ooperilauljad. No mina feilisin täielikult, sest laulmisega on mul tõsine probleem, ma lihtsalt ei oska seda. Nii ma siis kraaksusin seal natuke midagi ja üritasin mingeid noote välja võluda, aga jah, nii ta jäi. Minu õnneks ma lauluosa ei saa, ise palusin seda. Ma olen valmis vist ükskõik mida tegema, aga ainult mitte laulma. Aga teisi oli küll lahe vaadata, nagu oleksidki päriselt just ooperi esietenduselt tulnud. Mulle tõesti meeldib seal.

Ei tea miks, aga just kuulsin mingit kummalist heli ja selle peale mõtlesin, kuidas keegi tuleb mu tuppa, ta on uneseisundis ehk ei saa aru, mida ta teeb, ja siis püüab mind ära kägistada. Tõesti ei tea, miks ma nii mõtlen, tahaks ka kordki normaalne inimene olla, kuigi see poleks siis ilmselt enam mina.

Uni on.

Inglismaa peaminister on David Cameron.

Ma tükk aega täna arvasin, et ta on see Avatari filmi autor. Juhtub.
Suvel tuleb uus Jääaeg. Jeei :)

Issand, ma ei teagi kui ammu ma pole siia sattunud. Ma iga päev mõtlen, et tahaks miskit kirjutada, tegelikult on seda, mida kirjutada nii palju, et ma lihtsalt ei viitsi end kokku võtta ehk siis ma lükkan seda iga päev edasi. Ja halva tujuga mulle ka ei meeldi, sest siis tuleb sellest hoopis üks mõttetu hala, mida keegi, kaasa arvatud mina, ei taha pärast lugeda.

Täna isegi juhtus midagi koolis. Inkasse jõudis meist kõigest neli, üldse oli vähe koolis täna, aga enamik lihtsalt lasi üle. Ma mõtlesin ka seda teha, aga viimasel hetkel ikka otsustasim korralik olla. Muidu oli igav päev nagu ikka. Peale selle, et mingi hetk jooksis Johhi mulle koridoris vastu ja hüüdis, et teisel korrusel laseb lagi vett läbi ja seal sajab vihma. Läksime Kersti ja Liliga seda vaatama, seal oli terve põrand mingit haisvat vett täis ja laest lihtsalt voolas nagu mingist kosest seda.

KOHUTAVALT VIHALE AJAB SEE, ET MA KIRJUTASIN MEGAPIKA JUTU SIIA JA NÜÜD POOL SELLEST LIHTSLAT KUSTUS ÄRA!!!!!
Hakkan siis otsast peale. Muidu edasist pole väga mõtet lugeda, sest see on lihtsalt mulle endale meenutuseks kunagi.

Niisiis laupäev Jaani juures tekiilaõhtul. Oli tore jälle teha, viimane kord oli Maksimi ja Katuga rebaste peol. Igast põnevate inimestega tutvusin, nojah mul on nüüd kõik, mis enne oli meelest läinud. Kaarlit oli nii nii hea jälle näha, rääkisime jälle sellest, et see suvi saavad raudselt meie pastaplaanid minu juures teoks, ma annan oma parima.Veel pidasin temaga plaani, et kui ma Eesti ülikoolides feilin, siis sõidan talle Itaaliasse külla ja õpin korralikult süüa tegema.
Millalgi öösel käisime Katuga alkolaenutusest viina juurde toomas selle asemel, et Matu ja Johhiga Von Krahli minna, mis oli tegelikult meie esialgne plaan. Enne linna minekut tiirutasime Jaani maja ümbruses, käisime läbi mingi kuus bussipeatust enne kui lõpuks bussi peale saime. Alkolaenutuses otsustasime millegipärast mõlemad oma dokumente näidata. Müüjale ütlesime ka, et neil on lihtsalt geniaaalne idee. Kuna me ühtegi kotti kaasa ei võtnud, siis oli meil probleeme viina peitmisega. See oli päris naljakas, kui Katu püüdis pudelit oma kinda sisse toppida, lõpptulemus oli üks värviline kindatoru või midagi sellist. 360 (see vist oli seal kõrval, pole päris kindel) turvamees hakkas selle peale südamest naerma.
Tagasi läksime taksoga, mille peal oli silt "Juhiga auto" ,vist oli nii. Juht ütles, et ta on uus ja ei tea täpselt kuhu minna, niisiis sõitis ta suht suvaliselt ja ringiga natuke, aga kohale jõudsime. Andsin talle 5 eurot, seda oli vist veidi palju nagu ma mõni päev hiljem mõtlesin, aga nojah.
Jakobit nägin ka üle mingi miljoni aasta, nii tore, rääkisin temaga päris pikalt teatrist. Huvitav oli, ta ka nüüd tegeleb sellega.
Hommikul mingi 5 umbes mõtlesime Tsämmsiga kodu poole minna ja jõuda 5.40 bussile, millest sai hoopis 7.15 marsa. Jäime mingi sajast trollist ja bussist või trammist maha. Kunagi kui linna jõudsime, siis oli meil väga palju aega ja läksime Taco expressi sooja, kus oli väga palju rahvast. Järjekorras ootasime mingi pool tundi vist, lõpuks sai Tsämms oma söögi kätte ja saime marsale minna. Pärast Tabasalu, kui ma üksi jäin, siis mõtlesin, et olen tubli ja püsin koduni ärkvel. Kurvimaja juures, kust on umbes 1 minut minu peatuseni jäin magama ja ärkasin, kui mingi naine mulle õlale koputas ja küsis, kas ma maha ei peaks minema. Ärkasin ja nägin, et olen just oma peatusest mööda sõitnud ja sain lisakilomeetri koju kõndida.

Reede vist polnud midagi, kui siis ainult see, et päev tundus kolm korda pikem kui normaalne päev, nagu oleks hoopis 72h ööpäevas.
Neljapäeval oli hommikul käik politseisse ja siis kooli, kus lasin suusatunnid üle ja veetsin selle aja Katu ja Johhiga erineavid suusastiile raamatukogus otsides. Kõige rohkem saime lõpuks vist infot mingist Juku suusaraamatust, öelge veel, et lasteraamatud pole suurtele inimestele eakohased lugemiseks.
Kolmapäev oli väga pikk šoping Marioni, Johhi ja Katuga kuskil Karnaluksi, poolteist tundi vaatasime igast asju, see on ikka meeletult suur pood. Tulemus oli see, et keegi ei ostnud lõpuks midagi. Pärast oli teatrikas, kus ma üldse olla ei tahtnud, nii pole kunagi varem olnud, aga mul oli tõesti üsna paha olla. Millegipärast tõstis mind Mauro mingi hetk lampi õhku ja Jaanaga rääkisin pikalt teatrikatsetest ja roosadest kääridest.
Esmaspäev, teisipäev olin kodune vist.

Enne seda laupäev käisin Helisevat Muusikat vaatamas, sellest ka kirjutan mingi hetk, mul on põhjalik arvamus selle kohta, mis peab raudselt kirja saama.

Enne seda kõik muu pole oluline, ei taha seda mäletada, elu halvim nädal ilmselt.

Šokolaaditrühvel

Naljakas on, et mu kass kardab jänest.

Lugesin just eelmist postitust ja otsustasin, et tegelikult on nii, et ma ei luba endale midagi uueks aastaks, sest on palju lihtsam ja mõnusam ilma igasugu mõttetute piiranguteta elada. Ma kavatsen võtta kõik, mis võtta annab, et teha sellest aastast veel parem aasta kui oli eelmine, kuigi eelmine oli nii hea, et see saab raske olema.

Mul on praegu mingi eriti suur ootusärevus tuleviku suhtes. Ei tea, mis must saab, aga täna oli see kuidagi väga teemaks kõikide inimestega, keda nägin. Tean seda, et Tallinasse ei kavatse ma jääda, kui vähegi võimalik. Mind kutsuti Viljandisse katsetele proovima, et näitlejaks õppida. Selle ütlesin juba esialgu ära, sest Viljandi jääb mulle kitsaks ja näitlemises ma nii väga kindel ei ole ka praegu. Ma nüüd juba mõtlen, et isegi võiks ju minna ja end proovile panna, aga samas tean, et see ajaks mind veel rohkem segadusse kui ma seda juba enda karjäärivalikute puhul olen. Ja ma olen ka selles üsna veendunud, et Eestis on liiga palju näitlejaid. Noortel on väga raske mingit kohta või positsiooni leida, kui iga aasta lõpetab suur hulk noori kahes linnas kordamööda näitekunsti eriala. Ma ei arva, et on halb, kui on Eestis noori, kes ikka peale tulevad teatrimaastiku värvikamaks ja mitmekülgsemaks muudvad, aga kui neid liiga palju juba on siis tunnen, et minu probleemiks saab kindlasti see, et ma ei suuda endale selles massis kohta leida ja ilmselt ei oleks mingi väikelinna näitleja olemine ka just eriti tasuv töökoht, kui juba Tallinnas või Tartus on enamike näitlejate palgad väikesed. Ja lisaks ei tahaks ma mingiks Kroonika iganädalaseks kaanestaariks muutuda, et pidevalt oma olemasolu inimestele meenutada, sest kui pole kollases ajakirjanduses, siis nagu polekski sind olemas. Tihti tundub just nii, et selle järgi vaadatakse kui arvestatav inimene sa oled.

Nojah, kaldusin teemast üsna kõrvale, tegelikult oli mul täna ülihea meel jälle kodust välja saada ja üle väääga pika aja jälle näiteringis käia. Nii hea oli kõiki jälle näha ja mulle meeldisid need tekstilugemised, mida täna tegime. Neid tehes meenus kevad, kui Polygonis ka neid tegime, aga seekord oli see nii hea. Ma elasin nii rolli sisse, ma ei mõelnud pingsalt sellele, et ükskõik, kuidas ma ei tee, siis saan lõpuks mingi sõimu osaliseks. Ma nautisin seda täiega ja ma tahaks veel ja veel ja veel tagasi minna. Näitering on ainus, mille pärast ma ei taha mitte kuhugi kolida.

Veel on mul hea meel, et neli päeva igasugu jamasid ja ebaõnnestumisi on läbi. Ma loodan ainult seda, et mu aasta mingil juhul ei tule selline nagu oli mu aastavahetus, sest see oli alates kell 00.00 üsna ebameeldiv ja mitte meenutamist vajav.

Just praegu mõtlesin, et tahaks minna Kumusse, ma ei tea miks, aga tuli mingi vajadus kunsti järele.

Vaatasin täna filmi "Up in the Air". Ma tahtsin seda vaadata, sest ma arvasin, et see on arms ja positiivne film, mis väga hea tuju teeb, aga see oli kurb. Seda oli nii nukker vaadata, kuidas kõik ei lõppenudki hästi, vaid kõik läks hoopis vastupidi kui ma oskasin oodata. Nii ma siis üksi päeval pisaraid valasin (natukene).

Kinno tahaks ka minna. Viimane kord oli vist suvel Katuga ehk siis väääga väääga ammu. Black Swan on hetkel valik nr 1.

Eurode vastu pole mul ka väga midagi veel. Võib-olla sellepärast, et ma järjekindlalt üritan lahti saada oma viimastest kroonidest, mida aastavahetuseks sai ikka üsna palju varutud ja polegi seetõttu veel eurodes maksnud midagi. Aga mulle kuidagi meeldivad need uued ja ilusad rahatähed ja neid katsudes on vahepeal mingi eriline tunne nagu siis kui käin välismaal ja maksan eurodes ja saan aru, et see raha on palju väärt. Ma tean, see ongi väga segane, mida ma just üritasin seletada, aga vist ei oska oma mõtteid väga sõnadesse panna, sest ma ei saa neist üldjuhul isegi aru. Igatahes, kuigi on tüütu pidevalt ümber arvutada, siis ma usun, et varsti ma harjun sellega ja hetkel mulle isegi meeldib täitsa ja huvitav on ka.

Kuu aega tagasi arvasin, et enam hullemaks minna ei saa. Nüüd tean, et saab ja kuidas veel.

Uue aasta lubadus on, et hakkan lõpuks ometi tegema läbimõeldud otsuseid ja hakkan käituma nagu täiskasvanud ja vastustundlik inimene.