Naljakas on, et mu kass kardab jänest.
Lugesin just eelmist postitust ja otsustasin, et tegelikult on nii, et ma ei luba endale midagi uueks aastaks, sest on palju lihtsam ja mõnusam ilma igasugu mõttetute piiranguteta elada. Ma kavatsen võtta kõik, mis võtta annab, et teha sellest aastast veel parem aasta kui oli eelmine, kuigi eelmine oli nii hea, et see saab raske olema.
Mul on praegu mingi eriti suur ootusärevus tuleviku suhtes. Ei tea, mis must saab, aga täna oli see kuidagi väga teemaks kõikide inimestega, keda nägin. Tean seda, et Tallinasse ei kavatse ma jääda, kui vähegi võimalik. Mind kutsuti Viljandisse katsetele proovima, et näitlejaks õppida. Selle ütlesin juba esialgu ära, sest Viljandi jääb mulle kitsaks ja näitlemises ma nii väga kindel ei ole ka praegu. Ma nüüd juba mõtlen, et isegi võiks ju minna ja end proovile panna, aga samas tean, et see ajaks mind veel rohkem segadusse kui ma seda juba enda karjäärivalikute puhul olen. Ja ma olen ka selles üsna veendunud, et Eestis on liiga palju näitlejaid. Noortel on väga raske mingit kohta või positsiooni leida, kui iga aasta lõpetab suur hulk noori kahes linnas kordamööda näitekunsti eriala. Ma ei arva, et on halb, kui on Eestis noori, kes ikka peale tulevad teatrimaastiku värvikamaks ja mitmekülgsemaks muudvad, aga kui neid liiga palju juba on siis tunnen, et minu probleemiks saab kindlasti see, et ma ei suuda endale selles massis kohta leida ja ilmselt ei oleks mingi väikelinna näitleja olemine ka just eriti tasuv töökoht, kui juba Tallinnas või Tartus on enamike näitlejate palgad väikesed. Ja lisaks ei tahaks ma mingiks Kroonika iganädalaseks kaanestaariks muutuda, et pidevalt oma olemasolu inimestele meenutada, sest kui pole kollases ajakirjanduses, siis nagu polekski sind olemas. Tihti tundub just nii, et selle järgi vaadatakse kui arvestatav inimene sa oled.
Nojah, kaldusin teemast üsna kõrvale, tegelikult oli mul täna ülihea meel jälle kodust välja saada ja üle väääga pika aja jälle näiteringis käia. Nii hea oli kõiki jälle näha ja mulle meeldisid need tekstilugemised, mida täna tegime. Neid tehes meenus kevad, kui Polygonis ka neid tegime, aga seekord oli see nii hea. Ma elasin nii rolli sisse, ma ei mõelnud pingsalt sellele, et ükskõik, kuidas ma ei tee, siis saan lõpuks mingi sõimu osaliseks. Ma nautisin seda täiega ja ma tahaks veel ja veel ja veel tagasi minna. Näitering on ainus, mille pärast ma ei taha mitte kuhugi kolida.
Veel on mul hea meel, et neli päeva igasugu jamasid ja ebaõnnestumisi on läbi. Ma loodan ainult seda, et mu aasta mingil juhul ei tule selline nagu oli mu aastavahetus, sest see oli alates kell 00.00 üsna ebameeldiv ja mitte meenutamist vajav.
Just praegu mõtlesin, et tahaks minna Kumusse, ma ei tea miks, aga tuli mingi vajadus kunsti järele.
Vaatasin täna filmi "Up in the Air". Ma tahtsin seda vaadata, sest ma arvasin, et see on arms ja positiivne film, mis väga hea tuju teeb, aga see oli kurb. Seda oli nii nukker vaadata, kuidas kõik ei lõppenudki hästi, vaid kõik läks hoopis vastupidi kui ma oskasin oodata. Nii ma siis üksi päeval pisaraid valasin (natukene).
Kinno tahaks ka minna. Viimane kord oli vist suvel Katuga ehk siis väääga väääga ammu. Black Swan on hetkel valik nr 1.
Eurode vastu pole mul ka väga midagi veel. Võib-olla sellepärast, et ma järjekindlalt üritan lahti saada oma viimastest kroonidest, mida aastavahetuseks sai ikka üsna palju varutud ja polegi seetõttu veel eurodes maksnud midagi. Aga mulle kuidagi meeldivad need uued ja ilusad rahatähed ja neid katsudes on vahepeal mingi eriline tunne nagu siis kui käin välismaal ja maksan eurodes ja saan aru, et see raha on palju väärt. Ma tean, see ongi väga segane, mida ma just üritasin seletada, aga vist ei oska oma mõtteid väga sõnadesse panna, sest ma ei saa neist üldjuhul isegi aru. Igatahes, kuigi on tüütu pidevalt ümber arvutada, siis ma usun, et varsti ma harjun sellega ja hetkel mulle isegi meeldib täitsa ja huvitav on ka.
