Kõrvahargid ja vaarikaussid

Seda, et vähem kui 10h pärast olen juba lennujaamas ja hakkan vaikselt Horvaatia poole liikuma. Kahju on, et minu äraolekul nii palju põnevat toimumas on, aga sellegipoolest tahan ma ikka nii väga minna, et ise ka ei usu.
Ülikooli tahaks ka juba sisse saada, aga TTÜ on nii aeglane ja venitab kõige sellega veel vähemalt 2 nädalat. Tartusse ei saa, kahjuks. Proovin augustis ka veel, aga tundub, et tuleb Tallinna jääda.
Üldiselt pole ma juba väga mitu päeva muud teinud, kui marju korjanud. Vaarikaid ma keeldusin edaspidi korjamast, kuna seal oli lihtsalt meeletult palju kõrvaharke. Ja mul on hea meel, et nädalaks ära lähen, sest see tähendab, et tagasi tulles on kolm korda vähem marju, mida korjata.

Neljas romaan töölkäimisest

Täna oli ikka üle mõistuse päev. Hommik algas nagu ikka kohvikeetmisega, aga üsna pea saabus kontorisse üks väga tige ja räpane mees, kes viskas mulle mingid paberilehed näkku ja karjus kaks allkirja. Kuna lehed olid üksteise küljes kinni, siis ei saanud ma kohe aru, kuhu see teine allkiri tuleb ja siis see mees lihtsalt karjus mu peale, rebis lehed lahti, viskas mulle uuesti näkku ja läks pärast mu allkirja minema. Midagi pobises see vanamees lao ja kauba kohta ka, aga ma olin natuke šokis ja segaduses, nii et kui ma läksin alla lattu kaupa otsima, siis ei leidnud seda kohe üles. Üks teine töötaja läks pärast ja tagasi tulles ütles mulle, et seal oli 3000€ väärtuses kaupa. See oli küll veidi jube hetk, aga kõik läks hästi ja polnud väga hullu.
Mingi aeg tuli hullupööra palju helistamist ette, tellisin uue kulleri ja tühistasin eelmise tellimuse ja midagi olulist oli veel, ei mäleta enam. Korra jooksin alla, et uus kaup vastu võtta ja siis olin ka natuke segaduses, sest ma polnud kordagi varem kaupa vastu võtnud. Aga see kaubatooja oli sõbralik mees, kes küsis mu segaduses näo peale lihtsalt, kas kõik on puhkusel ja soovitas minna ja laouks seestpoolt lahti teha.
Pärast kaupa jooksin uuesti üles tagasi, et minna järele ajalehtedele, sest kohe ma loomulikult ei tulnud selle peale, et võiks postkasti võtme ka kaasa võtta. Ülejäänud päeva kogu aeg helises telefon, keegi tuli pidevalt kaupa küsima või niisama küsiti palju infot või… Ühesõnaga täna juhtus nii palju, et polnud hetkegi aega igavust tunda ja just sellised tööpäevad mulle meeldivadki, kus ei pea ennast kasutuna tundma.
Tegime isaga väikese kiirlõuna ja viisin meeletu koguse eelmise nädala kirju Eesti Posti. Ja siis tööle tagasi. Täna oli mõnus päev just seepärast, et mul oli kogu aeg mingi tegevus ja nii kummaline, kui see ka pole, ma olen vähem väsinud kui neil päevadel, mil ma suurema osa ajast lihtsalt istun. Nägin täna Janat, oli põnev kuulda, mis plaanid tal edasi on. Homme on tal vestlus ja tundus, et päris raske on tal ikkagi sisse saada, aga ma hoian pöialt. Selveris nägin veel ühte töökaaslast ka ja pärast kui Viru keskuses lõpetamise piltidel järel käisin, nägin veel ühte. Naljakad kokkusattumused. Kaks päeva veel ja siis üle miljoni-triljoni aasta on tulemas üks korralik nädalavahetus loodetavasti.

Kolmas romaan töölkäimisest

And again. Suren igavusse. Mul pidi olema tänaseks mingi ülesanne, aga selgus, et suurem osa sellest sai juba reedel tehtud. Ehk siis jälle ma istun ja jõllitan oma meilboksi, kuhu tuleb ainult reklaami, millega mul pole midagi peale hakata. Tundub, et sekretäritöö mu edasiste plaanide hulka ei kuulu. Praegu on muidugi see ka, et ma ei ole kõigega kursis, mis siin firmas toimub, nii et päris tihti satun segadusse, kui mult midagi küsitakse. Ja teine asi on see, kuna olen kõigest asendaja, siis ega mulle just suurt tegevusvabadust ei anta. (Pool teksti jääb vahelt välja, sest see on tõesti nii mõttetu, et ma ei viitsi seda ümber trükkida)
Feiliperiood tuleb taas. Täna oleksin peaaegu printeri tuksi keeranud. Minu õnn, et isa kõrvaltoas töötab ja minu jamasid klaarib. Lugu on siis selline, et pidin Exceli programmi abil üle kontrollima, millised tooted on teise programmi hinnakirjas ja millised mitte. Kokku tuli üsna pikk nimekiri. Teise nimekirja tegin puuduvate hindade kohta ja see tuli tunduvalt lühem ja selle pidin esialgu välja printima. Pärast selgus, et polnud kumbagi vaja. Kui juba feilimisest juttu on, siis loomulikult printisin ma välja selle 35 lk pika nimekirja. Aru sain ma sellest sekund liiga hilja ja printer hakkas täiskiirusel printima. Ma ei osanud selle peatamiseks muud targemat teha, kui lihtsalt lülitasin printeri välja. Asi, mille peale ma ei tulnud, oli see, et kuna see ei ole tavaline väike koduprinter, kust läheb korraga üks paber läbi, et siis võib paber sinna kinni jääda. Paber jäi sinna kinni nii, et printer enam normaalselt ei toiminud. Selle tagajärg oli see, et ma rebisin sealt mingi kortsus paberjäänuse välja, millest siiski abi ei olnud. Hetkeks olin ma suht paanikas, aga õnneks sai isa selle asja ruttu korda tehtud pool printerit lahti võttes. Talle ma küll enda feili ei maininud, lihtsalt süüdistasin printerit. Üleliigse prinditud paberi hävitas minu sõber paberihunt, millega ma eelmine nädal 3 päeva aega veetsin. Mitte sellepärast, et ma oleks väga palju valesid asju välja printinud, vaid lihtsalt hävitasin vanu arhiivi dokumente.
Kolm päeva veel jäänud, et mõne hiigelfeiliga end teistele meelde jätta.

Teine romaan töölkäimisest

Teine nädal tööl. Töö on otsas hetkel ja mina teen mitte midagi. Eelmise nädala jooksul jõudsin läbi lugeda kõik värsked Delfi uudised, sest tööpäeva lõpu poole tekkis alati selline paus, kus polnud midagi enam teha. Tänu sellele tean nüüd väga hästi, kui palju maksab suhkur Eesti erinevates poodides ja kui palju Soomes ja veel seda, et Mehhikos hukati kurjategija ja ...

Täna ei ole kell veel isegi 1o hommikul ja mul pole paremat teha, kui kirjutada oma blogi jaoks juttu, mida ma ilmselt ise ka hiljem lugeda ei viitsi. Kui ma siia enam midagi kirjutada ei oska ja eriti igav hakkab, siis ma võin alati näiteks hakata Delfi arhiivi läbi lugema või lugeda 127. korda üle juba loetud meilid. Tegelikult küsisin isalt, et mida ma tegema peaks, sest tema pidi mulle andma mingid andmed, mille järgi peaksin saatma meeldetuletusi võlgade tasumise kohta. Selle peale ütles ta mulle pingsalt oma arvutiekraanivahtides, et täna pole tal aega selliste asjadega tegeleda ja ära teegi siis midagi ehk mul ei olegi nüüd midagi muud teha, kui lihtsalt olla.
Ma kirjutan parem meie väga võimsast malevakokkutulekust, mis eile toimus. Meid jõudis Vodjale tervelt VIIS tükki!! Kokkutulek missugune. Priit ja Aet olid ka. Linnas käisime kõigepealt poest läbi, minul ja Küllil olid tagasihoidlikud 3 ja 2 siidrit Tsämmsi 11 õlle kõrval. See vaatepilt oli tegelikult päris naljakas. Enne Vodjale jõudmist käisime ka Purdi mõisast läbi. Päris kole näeb see koht kahjuks välja. Sandril oli idee teha sinna EÜE, et saaks ikka töö kõrvalt juua ka ja selle tulemus oli see, et Külli plaanis hoopis läbumõisa. Pärast Purdit käisime loomulikult ka Viisu poest läbi, mis mingi ime läbi oli pühapäeval avatud. Muidu pood oli nagu Viisu pood ikka. Lõpuks jõudsime Vodjale.
Alustuseks oli väike puudeladumine vanade aegade meenutuseks. Meil ei lubatud kõiki puid ära laduda, sest Vodja töölised kartsid, et muidu neile endile ei jäägi midagi teha. Rääkisime Priidu ja Aedaga juttu ja kuulsime igast põnevaid jutte maleva-aegadest, näiteks Priit rääkis, kuidas oli meil võimalik saada nii suuri preemiaid. Lihtsalt raamatupidamisse pandi meie preemiarahade kohta kirja mingi ost, mida tegelikult ei olnudki. Aga jah, Priit ja Aet kasutasid igasugu kavalusi, me saaks käia näiteks kanuuga sõitmas või Pärnus. Veel rääkisid, et kui maleva alguses oli väga pikk töönimekiri ja nad arvasid, et sellest ikka piisab, siis juhtus see, et umbes nelja päevaga oli meil enamik tööst tehtud ja siis Priit lihtsalt mõtles välja, mida meile teha anda, sest tegelikult otseselt mingit tööd enam teha vaja polnudki.
Pärastpoole läksime Paidesse, käisime ujumas, Külli lausa riietega ja tegime mõnusa võrguturniiri. Jakob ei olnud jalaga mängimises endiselt kuigi osav ja Tsämms oli lihtsalt nagu müür võrgu ees, kelle käed ulatusid igale poole. Kuna mind ootas esmaspäeval ees 6.50 ärkamine, siis saatsid Sander, Tsämms, Külli, Jakob, Aet ja Priit mind ilusti bussi peale ja läksid ise kokkutulekut Vodjale jätkama. Linna jõudsin täpselt nii, et jäin 10 minutit marsa peale hiljaks ja siis istusin lihtsalt 40 minutit Solarise ees. Koju jõudsin lõpuks alles kolmveerand 12, sest peatusest koju lonkamine jalavalu pärast võttis ju ainult 20 minutit. Lootsin, et võib-olla seekord juhtub ime ja keegi tuleb peatusesse vastu, aga nagu alati, see ei ole ju nii pikk maa, et ma seda ise käidud ei saaks. Ja ega lühikeste pükstega just soe ka ei olnud.
Kell on nüüd 10.46 ja mul pole endiselt mitte midagi tarka teha. Tööl käies olen ma aru saanud, et kõige väsitavam ongi mitte millegi tegemine. See on lihtsalt nii igav, et mu ajurakud lihtsalt kärbuvad ära ja mu normaalne eksisteerimisvõime kaob. Ma muidu just kirjutasin ühe pastaka tühjaks. Asi on lihtsalt selles, et tööl olles ma lihtsalt ei saa endale mingit muud tegevust ka otsida, kui mul on tööaeg, sest ma siiski saan palka töö tegemise eest, mitte lihtsalt olemise eest. Ehk siis ma tahaks praegu näiteks lugeda raamatut, aga ma ei saa seda teha, sest mul on tööaeg ja peaksin tegelema töö tegemisega. Seega ma kirjutan mingit paska kokku, sest see näeb kõige rohkem töötamise moodi välja. Kui ma veel pikalt sellise sisutu teksti kirjutamist jätkan, siis tuleb mul ilmselt hakata varsti Merxile uusi pastakaid ostma. Ma tean, et ma võiks kirjutada Wordi, aga pastakaga kulub lihtsalt kauem aega ja mul on pikemalt tegevust.
Hakkasin just igavusest puud joonistama. Joonistan ilmselt iga lehekese detailselt välja, et ikka tegevust jätkuks.
Tuletõrjealarm!!!! Mingi imelik olukord on ja keegi ei oska midagi peale hakata.
Raadiost lastakse trololololood!

Esimene romaan töölkäimisest

Pole siia miljon aastat jõudnud, sest olen tööl päev läbi arvutis ja siis õhtul kodus ei taha ma arvutist ausalt öelda midagi enam kuulda. Aga kuna tööl on aeg-ajalt üsna igav olla, siis ma olen lihtsalt A4-de viisi igasugu tekste kirjutanud. Seega kõik järgnev tuleb väga pikk ja ilmselt kohati ka üsna igav ehk siis seda kõike ei ole vaja läbi lugeda, see on lihtsalt, et mul endal oleks kuskilt lugeda hiljem oma esimesest töökohast ja natuke sellest muust ka, mis ma suvel teinud olen, sest paberite säilitamises ma just väga osav ei ole.

Iga päev, kui veedan aega kontoris, mängib mul taustaks Raadio2. Pea iga päev kuulen sealt muu muusika vahel ka ühte lugu, mis mulle on kuidagi eriti silma jäänud. See kõlab nii hästi ja meenutab mulle alati mõnda head Briti bändi. Mõtlesin just, et peaks kuskilt selle loo nime leidma ja endale ka selle loo hankima. Leidsingi nime puhta juhuse läbi. Ja üllatusin ka väga palju. Sest see ei olnudki mingi Briti bändi lugu, vaid hoopis Eesti ja Outloudzi lugu. Selle peale tekkis minus mingi uhke tunne, et Eestis ka nii head muusikat tehakse ja olin enda peale üsna pahane, et jälle laulupeole ei jõudnud. Olen iga peo ajal lubanud minna, aga kunagi ei lähe. Niisiis seekord ma endale enam lubadusi ei anna, ma lihtsalt kavatsen järgmine kord sinna kindlasti minna ja olla eestlaste üle uhke.
Aga muidu nii mu päevad kontoris mööduvadki, Raadio 2 seltsis. Suht tihti juhtub seda, et polegi muud teha, kui pidevalt Delfi lehte uuendada, aga siis jälle mõni hetk tuleb kõiki asju korraga teha. Telefon, saatmata kirjad, vaja kellelegi infot edasi anda, meilid jne. Aga mulle meeldib. Olen ikka väga rahul, et siia tööle sain ja et saan midagi kasulikku teha oma ajaga. Kõik see polegi nii raske, nagu kartsin, hoopis väga huvitav on. Siin on suurepärased inimesed, kellega on nii mõnus koos töötada, mis siis, et kõik must üle 10 aasta vanemad. Natuke on isegi kahju, et nii ruttu läbi saab. Isegi mu vene keel areneb vaikselt. Suutsin mingilt Ljudmillalt Narvast väga edukalt telefoninumbri võtta ja saada aru, kellega ta rääkida tahab. Arvestades minu igasuguse taseme puudumist vene keeles, siis on see väga hea saavutus. Ja muide, oskan nüüd vene keeles suurepäraselt öelda ventilatsioonisüsteem ja soojusarvesti. Põnev, kas pole!
Ükskõik, kui imelik see ka poleks, mulle meeldib tööl käia ja siin tegutseda. Sellegipoolest ma ei arva, et tahaksin veel väga kaua, ma mõtlen millalgi edaspidi, sekretäritööd teha, aga praegu on nii huvitav, sest see on ju ikkagi mu elu esimene töökoht. Ei jõua Tartu-aega ära oodata, kui mu elu saabki selline olema, sest ülikooli ma ju sisse ei saa tõenäoliselt esialgu. Olukord on selline, et olen pingereas langenud kenad 100 kohta, nii et pole just palju loota. Aga sellegipoolest tundub mulle, et midagi suurt on tulemas ja kõik läheb paremini veel, kui oskan oodata.