Teine nädal tööl. Töö on otsas hetkel ja mina teen mitte midagi. Eelmise nädala jooksul jõudsin läbi lugeda kõik värsked Delfi uudised, sest tööpäeva lõpu poole tekkis alati selline paus, kus polnud midagi enam teha. Tänu sellele tean nüüd väga hästi, kui palju maksab suhkur Eesti erinevates poodides ja kui palju Soomes ja veel seda, et Mehhikos hukati kurjategija ja ...
Täna ei ole kell veel isegi 1o hommikul ja mul pole paremat teha, kui kirjutada oma blogi jaoks juttu, mida ma ilmselt ise ka hiljem lugeda ei viitsi. Kui ma siia enam midagi kirjutada ei oska ja eriti igav hakkab, siis ma võin alati näiteks hakata Delfi arhiivi läbi lugema või lugeda 127. korda üle juba loetud meilid. Tegelikult küsisin isalt, et mida ma tegema peaks, sest tema pidi mulle andma mingid andmed, mille järgi peaksin saatma meeldetuletusi võlgade tasumise kohta. Selle peale ütles ta mulle pingsalt oma arvutiekraanivahtides, et täna pole tal aega selliste asjadega tegeleda ja ära teegi siis midagi ehk mul ei olegi nüüd midagi muud teha, kui lihtsalt olla.
Ma kirjutan parem meie väga võimsast malevakokkutulekust, mis eile toimus. Meid jõudis Vodjale tervelt VIIS tükki!! Kokkutulek missugune. Priit ja Aet olid ka. Linnas käisime kõigepealt poest läbi, minul ja Küllil olid tagasihoidlikud 3 ja 2 siidrit Tsämmsi 11 õlle kõrval. See vaatepilt oli tegelikult päris naljakas. Enne Vodjale jõudmist käisime ka Purdi mõisast läbi. Päris kole näeb see koht kahjuks välja. Sandril oli idee teha sinna EÜE, et saaks ikka töö kõrvalt juua ka ja selle tulemus oli see, et Külli plaanis hoopis läbumõisa. Pärast Purdit käisime loomulikult ka Viisu poest läbi, mis mingi ime läbi oli pühapäeval avatud. Muidu pood oli nagu Viisu pood ikka. Lõpuks jõudsime Vodjale.
Alustuseks oli väike puudeladumine vanade aegade meenutuseks. Meil ei lubatud kõiki puid ära laduda, sest Vodja töölised kartsid, et muidu neile endile ei jäägi midagi teha. Rääkisime Priidu ja Aedaga juttu ja kuulsime igast põnevaid jutte maleva-aegadest, näiteks Priit rääkis, kuidas oli meil võimalik saada nii suuri preemiaid. Lihtsalt raamatupidamisse pandi meie preemiarahade kohta kirja mingi ost, mida tegelikult ei olnudki. Aga jah, Priit ja Aet kasutasid igasugu kavalusi, me saaks käia näiteks kanuuga sõitmas või Pärnus. Veel rääkisid, et kui maleva alguses oli väga pikk töönimekiri ja nad arvasid, et sellest ikka piisab, siis juhtus see, et umbes nelja päevaga oli meil enamik tööst tehtud ja siis Priit lihtsalt mõtles välja, mida meile teha anda, sest tegelikult otseselt mingit tööd enam teha vaja polnudki.
Pärastpoole läksime Paidesse, käisime ujumas, Külli lausa riietega ja tegime mõnusa võrguturniiri. Jakob ei olnud jalaga mängimises endiselt kuigi osav ja Tsämms oli lihtsalt nagu müür võrgu ees, kelle käed ulatusid igale poole. Kuna mind ootas esmaspäeval ees 6.50 ärkamine, siis saatsid Sander, Tsämms, Külli, Jakob, Aet ja Priit mind ilusti bussi peale ja läksid ise kokkutulekut Vodjale jätkama. Linna jõudsin täpselt nii, et jäin 10 minutit marsa peale hiljaks ja siis istusin lihtsalt 40 minutit Solarise ees. Koju jõudsin lõpuks alles kolmveerand 12, sest peatusest koju lonkamine jalavalu pärast võttis ju ainult 20 minutit. Lootsin, et võib-olla seekord juhtub ime ja keegi tuleb peatusesse vastu, aga nagu alati, see ei ole ju nii pikk maa, et ma seda ise käidud ei saaks. Ja ega lühikeste pükstega just soe ka ei olnud.
Kell on nüüd 10.46 ja mul pole endiselt mitte midagi tarka teha. Tööl käies olen ma aru saanud, et kõige väsitavam ongi mitte millegi tegemine. See on lihtsalt nii igav, et mu ajurakud lihtsalt kärbuvad ära ja mu normaalne eksisteerimisvõime kaob. Ma muidu just kirjutasin ühe pastaka tühjaks. Asi on lihtsalt selles, et tööl olles ma lihtsalt ei saa endale mingit muud tegevust ka otsida, kui mul on tööaeg, sest ma siiski saan palka töö tegemise eest, mitte lihtsalt olemise eest. Ehk siis ma tahaks praegu näiteks lugeda raamatut, aga ma ei saa seda teha, sest mul on tööaeg ja peaksin tegelema töö tegemisega. Seega ma kirjutan mingit paska kokku, sest see näeb kõige rohkem töötamise moodi välja. Kui ma veel pikalt sellise sisutu teksti kirjutamist jätkan, siis tuleb mul ilmselt hakata varsti Merxile uusi pastakaid ostma. Ma tean, et ma võiks kirjutada Wordi, aga pastakaga kulub lihtsalt kauem aega ja mul on pikemalt tegevust.
Hakkasin just igavusest puud joonistama. Joonistan ilmselt iga lehekese detailselt välja, et ikka tegevust jätkuks.
Tuletõrjealarm!!!! Mingi imelik olukord on ja keegi ei oska midagi peale hakata.
Raadiost lastakse trololololood!
Ma kirjutan parem meie väga võimsast malevakokkutulekust, mis eile toimus. Meid jõudis Vodjale tervelt VIIS tükki!! Kokkutulek missugune. Priit ja Aet olid ka. Linnas käisime kõigepealt poest läbi, minul ja Küllil olid tagasihoidlikud 3 ja 2 siidrit Tsämmsi 11 õlle kõrval. See vaatepilt oli tegelikult päris naljakas. Enne Vodjale jõudmist käisime ka Purdi mõisast läbi. Päris kole näeb see koht kahjuks välja. Sandril oli idee teha sinna EÜE, et saaks ikka töö kõrvalt juua ka ja selle tulemus oli see, et Külli plaanis hoopis läbumõisa. Pärast Purdit käisime loomulikult ka Viisu poest läbi, mis mingi ime läbi oli pühapäeval avatud. Muidu pood oli nagu Viisu pood ikka. Lõpuks jõudsime Vodjale.
Alustuseks oli väike puudeladumine vanade aegade meenutuseks. Meil ei lubatud kõiki puid ära laduda, sest Vodja töölised kartsid, et muidu neile endile ei jäägi midagi teha. Rääkisime Priidu ja Aedaga juttu ja kuulsime igast põnevaid jutte maleva-aegadest, näiteks Priit rääkis, kuidas oli meil võimalik saada nii suuri preemiaid. Lihtsalt raamatupidamisse pandi meie preemiarahade kohta kirja mingi ost, mida tegelikult ei olnudki. Aga jah, Priit ja Aet kasutasid igasugu kavalusi, me saaks käia näiteks kanuuga sõitmas või Pärnus. Veel rääkisid, et kui maleva alguses oli väga pikk töönimekiri ja nad arvasid, et sellest ikka piisab, siis juhtus see, et umbes nelja päevaga oli meil enamik tööst tehtud ja siis Priit lihtsalt mõtles välja, mida meile teha anda, sest tegelikult otseselt mingit tööd enam teha vaja polnudki.
Pärastpoole läksime Paidesse, käisime ujumas, Külli lausa riietega ja tegime mõnusa võrguturniiri. Jakob ei olnud jalaga mängimises endiselt kuigi osav ja Tsämms oli lihtsalt nagu müür võrgu ees, kelle käed ulatusid igale poole. Kuna mind ootas esmaspäeval ees 6.50 ärkamine, siis saatsid Sander, Tsämms, Külli, Jakob, Aet ja Priit mind ilusti bussi peale ja läksid ise kokkutulekut Vodjale jätkama. Linna jõudsin täpselt nii, et jäin 10 minutit marsa peale hiljaks ja siis istusin lihtsalt 40 minutit Solarise ees. Koju jõudsin lõpuks alles kolmveerand 12, sest peatusest koju lonkamine jalavalu pärast võttis ju ainult 20 minutit. Lootsin, et võib-olla seekord juhtub ime ja keegi tuleb peatusesse vastu, aga nagu alati, see ei ole ju nii pikk maa, et ma seda ise käidud ei saaks. Ja ega lühikeste pükstega just soe ka ei olnud.
Kell on nüüd 10.46 ja mul pole endiselt mitte midagi tarka teha. Tööl käies olen ma aru saanud, et kõige väsitavam ongi mitte millegi tegemine. See on lihtsalt nii igav, et mu ajurakud lihtsalt kärbuvad ära ja mu normaalne eksisteerimisvõime kaob. Ma muidu just kirjutasin ühe pastaka tühjaks. Asi on lihtsalt selles, et tööl olles ma lihtsalt ei saa endale mingit muud tegevust ka otsida, kui mul on tööaeg, sest ma siiski saan palka töö tegemise eest, mitte lihtsalt olemise eest. Ehk siis ma tahaks praegu näiteks lugeda raamatut, aga ma ei saa seda teha, sest mul on tööaeg ja peaksin tegelema töö tegemisega. Seega ma kirjutan mingit paska kokku, sest see näeb kõige rohkem töötamise moodi välja. Kui ma veel pikalt sellise sisutu teksti kirjutamist jätkan, siis tuleb mul ilmselt hakata varsti Merxile uusi pastakaid ostma. Ma tean, et ma võiks kirjutada Wordi, aga pastakaga kulub lihtsalt kauem aega ja mul on pikemalt tegevust.
Hakkasin just igavusest puud joonistama. Joonistan ilmselt iga lehekese detailselt välja, et ikka tegevust jätkuks.
Tuletõrjealarm!!!! Mingi imelik olukord on ja keegi ei oska midagi peale hakata.
Raadiost lastakse trololololood!
No comments:
Post a Comment