Täna oli ikka üle mõistuse päev. Hommik algas nagu ikka kohvikeetmisega, aga üsna pea saabus kontorisse üks väga tige ja räpane mees, kes viskas mulle mingid paberilehed näkku ja karjus kaks allkirja. Kuna lehed olid üksteise küljes kinni, siis ei saanud ma kohe aru, kuhu see teine allkiri tuleb ja siis see mees lihtsalt karjus mu peale, rebis lehed lahti, viskas mulle uuesti näkku ja läks pärast mu allkirja minema. Midagi pobises see vanamees lao ja kauba kohta ka, aga ma olin natuke šokis ja segaduses, nii et kui ma läksin alla lattu kaupa otsima, siis ei leidnud seda kohe üles. Üks teine töötaja läks pärast ja tagasi tulles ütles mulle, et seal oli 3000€ väärtuses kaupa. See oli küll veidi jube hetk, aga kõik läks hästi ja polnud väga hullu.
Mingi aeg tuli hullupööra palju helistamist ette, tellisin uue kulleri ja tühistasin eelmise tellimuse ja midagi olulist oli veel, ei mäleta enam. Korra jooksin alla, et uus kaup vastu võtta ja siis olin ka natuke segaduses, sest ma polnud kordagi varem kaupa vastu võtnud. Aga see kaubatooja oli sõbralik mees, kes küsis mu segaduses näo peale lihtsalt, kas kõik on puhkusel ja soovitas minna ja laouks seestpoolt lahti teha.
Pärast kaupa jooksin uuesti üles tagasi, et minna järele ajalehtedele, sest kohe ma loomulikult ei tulnud selle peale, et võiks postkasti võtme ka kaasa võtta. Ülejäänud päeva kogu aeg helises telefon, keegi tuli pidevalt kaupa küsima või niisama küsiti palju infot või… Ühesõnaga täna juhtus nii palju, et polnud hetkegi aega igavust tunda ja just sellised tööpäevad mulle meeldivadki, kus ei pea ennast kasutuna tundma.
Tegime isaga väikese kiirlõuna ja viisin meeletu koguse eelmise nädala kirju Eesti Posti. Ja siis tööle tagasi. Täna oli mõnus päev just seepärast, et mul oli kogu aeg mingi tegevus ja nii kummaline, kui see ka pole, ma olen vähem väsinud kui neil päevadel, mil ma suurema osa ajast lihtsalt istun. Nägin täna Janat, oli põnev kuulda, mis plaanid tal edasi on. Homme on tal vestlus ja tundus, et päris raske on tal ikkagi sisse saada, aga ma hoian pöialt. Selveris nägin veel ühte töökaaslast ka ja pärast kui Viru keskuses lõpetamise piltidel järel käisin, nägin veel ühte. Naljakad kokkusattumused. Kaks päeva veel ja siis üle miljoni-triljoni aasta on tulemas üks korralik nädalavahetus loodetavasti.
Mingi aeg tuli hullupööra palju helistamist ette, tellisin uue kulleri ja tühistasin eelmise tellimuse ja midagi olulist oli veel, ei mäleta enam. Korra jooksin alla, et uus kaup vastu võtta ja siis olin ka natuke segaduses, sest ma polnud kordagi varem kaupa vastu võtnud. Aga see kaubatooja oli sõbralik mees, kes küsis mu segaduses näo peale lihtsalt, kas kõik on puhkusel ja soovitas minna ja laouks seestpoolt lahti teha.
Pärast kaupa jooksin uuesti üles tagasi, et minna järele ajalehtedele, sest kohe ma loomulikult ei tulnud selle peale, et võiks postkasti võtme ka kaasa võtta. Ülejäänud päeva kogu aeg helises telefon, keegi tuli pidevalt kaupa küsima või niisama küsiti palju infot või… Ühesõnaga täna juhtus nii palju, et polnud hetkegi aega igavust tunda ja just sellised tööpäevad mulle meeldivadki, kus ei pea ennast kasutuna tundma.
Tegime isaga väikese kiirlõuna ja viisin meeletu koguse eelmise nädala kirju Eesti Posti. Ja siis tööle tagasi. Täna oli mõnus päev just seepärast, et mul oli kogu aeg mingi tegevus ja nii kummaline, kui see ka pole, ma olen vähem väsinud kui neil päevadel, mil ma suurema osa ajast lihtsalt istun. Nägin täna Janat, oli põnev kuulda, mis plaanid tal edasi on. Homme on tal vestlus ja tundus, et päris raske on tal ikkagi sisse saada, aga ma hoian pöialt. Selveris nägin veel ühte töökaaslast ka ja pärast kui Viru keskuses lõpetamise piltidel järel käisin, nägin veel ühte. Naljakad kokkusattumused. Kaks päeva veel ja siis üle miljoni-triljoni aasta on tulemas üks korralik nädalavahetus loodetavasti.
No comments:
Post a Comment